Kategooria

Isablogi

Vist oli möödunud nädalal, kui meie peres juhtus märgiline asi. Naabritüdrukud tulid Noorsandi õue kutsuma. Nad pole kunagi varem koos mänginud ja ainult lehvitanud eemalt ning nüüd olid nad ukse taga ja küsisid, kas ta õue tohib tulla. Loomulikult võib ja loomulikult jättis see Noorsandile nii sügava jälje, et ta rääkis veel päevi, kuidas ta tüdrukutega koos õues käis. Ka naabripoiss käib aeg-ajalt külas, kuid tema ei loe, sest selle perega oleme nagunii 10 aastat tihedalt suhelnud.

Minu mure on ikka isana olnud see, et kuidas ta sõpru leiab, kuna ta ei ole väga hea jagaja ja vahel, kui ta ei saa seda, mida tahab, siis ta võib virutada. Õnneks viimane on sada korda paremaks läinud ja käed enam nagu tuuleveskid ei käi. Välja arvatud siis, kui ta üleväsinud on. Või söömata. Siis on see stressitase tuntavalt kõrgem. Ta ei maga enam lõunauinakuid. Vähemalt ta väidab nii. Paar päeva tagasi leidis Esileedi ta hoovis muru pealt sellisena:

Sügisel läheb ta ju lasteaeda ja ma lootsin, et see löömiskomme kaob enne kui ta sinna läheb ja õnneks on see sures jaos kadunud. Tore muidugi, et ta enda eest seisab, aga siiski me püüame talle alati tagasi peegeldada, et ta on pahane ja kuri ja see on täitsa ok, aga lüüa ei tohi.

Peamised mängukaaslased on Noorsandile küll kaksikud ja vastupidi. Nüüdseks mängivad nad koos väga lahedalt, kuid peamiselt siiski Noorsandi mänge, kes ei ole ka papist poiss ja ta teab, mis asjad on keelatud ja neid ta enam jaolt ei tee. Ta laseb need asjad hoopis kaksikutel ära teha. Võtab varrukast kinni ja juhatab keelatud asja juurde, osutab näpuga ja juba ongi kaksikud pahandustega hakkama saanud. Ühest otsast sobib mulle see Noorsandi projektijuhtimise oskus, kuid samalt teisalt lasta teistel enda must töö ära teha…

Loomulikult satub ta ka ise pahandustesse, kuid Vennasega võrreldamatult. Vennas on laps, kes vajab pidevalt tegevust, sest muidu ta vallutab maja.

 

Üks pahandus, mida nad teavad, et nad teha ei tohi, on õuest asjade tuppa toomine. Õueratas on ikka õues ja selle koht pole toas. Siis nad istuvadki seal ukse lävel, üks ratas jalgrattal toas ja teine õues ning ootavad, kuidas me reageerime. Kui me eriti ei reageeri, siis peagi on ka teine ratas toa parketil ja ootab reaktsiooni. Üldse nad teevad nii palju asju, millele reaktsiooni oodatakse, sest tavaliselt need seda ikka saavutavad.

Iga titt, ka meie tited teavad, et liiva ei tohi tuppa tuua. Igakord, kui neist mingi rada maha jääb, on Esileedi oma tolmuimejaga platsis. Ometigi tulevad liivakastist ja toovad kasvõi salaja, kasvõi peotäie liiva, et see „kogemata” ukse ette paotada. Üks päev oli meil sissepääsus arvatavasti rohkem liiva kui liivakastist. See oli suhteliselt muserdav, arvestades, et tegemist oli õhtuga, kui energiatase on niigi nullilähedane. Meil on igapäeva koristuseks Philipsi varstolmuimeja ja ma olen teie küsimustele vastanud iga postituse juures kokku pea 10000000 korda. Ma siis ütlen kiirelt ära, küsimustele vastused- jah, see on tõesti väga hea abimees. Ei, see ei tõmba nii kõvasti tavaline tolmuimeja. Jah, see tõmbab väga hästi. Jah sellele käib mopp alla ja seda saab kasutada ka käsitolmuimejana. Kõik vist. Aga vaadake ise SIIT

Kuid meie enam tolmuimejaga väga löögile ei saa, sest see on muutunud laste üheks lemmik mänguasjaks. Enne tolmuimemist tuleb selle akutase üle vaadata, sest küll kestab hästi, aga me ei tea, kaua lapsed seda selleks hetkeks käianud on. Lisaks sellele, et neile meeldib selle tolmuimejaga mööda elamist ringi lasta, ostis Esileedi kusagilt ka mopi, mida eriti Vennas mööda põrandat ringi ajab. Vennas lõbus ja põrandad puhtamad. Miinuseks antud asja juures on see, et ta tõstab mopi üles, kui maas mõni praht juhtub olema. Ei saa ju ometi uut moppi kohe ära määrida.

Aga tahtsin öelda, et Noorsandile sobib sotsialiseerumine väga ja kui ta paari nädala pärast juhtute Lottemaal olema, siis äkki isegi näeme. Andke märku, kas teile eelmise aasta kajastus meeldis, kus me tegime mitmeid FB Live lülitusi. Kas soovite, et ka sel aastal seda teeksime? Sel aastal püüame minna kogu perega. Plaan oli algselt augustis minna, kuna siis pidime sellest suurema sünduse tegema, kuid paistab, et minek juba õige pea. Äkki augustis siis uuesti.

Teate, mis on maailma üks toredamaid ajaviitmisviise? Kiikumine!
Teate, mis on maailm üks igavamaid ajaviitmisviise? Kiigutamine!

Eelmise aasta lõpus saadeti meie lastele igale ühele üks kiik, sest jah, nad pole suuremad asjad jagajad. Nad jagavad asju vaid seni, kuni nad neid ise ei kasuta ja nad ei kasuta neid vaid siis, kui neil need asjad meeles pole. See tuleb neil kohe meelde, kui keegi teine nende asjadega tegelema hakkab ja need tuleb kohe endale tagasi võidelda.

Õnneks sai kiikusid kolm ja kuna meil on mängutoas (tuba, kus mina magan ja töötan) päris suur see avatud ala, arvasime, et paneme sinna lakke. Kahjuks jäi see ära, kuna meil on lagi kipsist ja mitte betoonist.

Ootasid kiigud siis lõpuks ära kevade ja mai kuus panime me need kiigud lõpuks õues asuva kiigupuu külge üles. Tegemist on selliste kookon kiikudega, kuhu nad saavad sisse pugeda ja madala raskuskese tõttu kiiguvad need pea ise. Komplektis oli kookon ja selline hästi õhuline padi, mis põhja käis. Me kinnitasime need kiigupuu külge ja ei läinud sekunditki mööda, kui kõigil laul lahti. Eks te vaadake ise:

Kindlasti ei tohi sellega kiigutada last, kellel on uneag tulemas, aga pole veel käes. Enne kui ma mõistagi jõudsin, oli Noorsandil silm loojas ja magas. Küll ei asenda need tavalisi kiikusid, kuna nendega ei saa nii suurt hoogu teha. Kuid sellegi poolest super vaheldus ja selline mõnus chillimise koht väikestele. Kiik kannatab kuni 80 kilo. Katsetatud – lapsehoidja istus kiigus ja laps oli ka veel süles. Kandis küll.

Ühel hetkel nägi meie aed välja nagu mõnest ulmefilmist, kus mingi elukas oleks justkui kolm kookonit tekitanud ja need nüüd seal vastsete valmimist ootasid. Õnneks ei oodanud, sest mina ja putukad pole just suurimad sõbrad.

Muide, kui tahate ühte kiiku endale ka võita, siis valige SIIT(LINK!) lehelt endale meeldiv ja kirjutage minu Facebooki lehele , missugust ripp-pesa te võita soovite (pange kiigu link). Tingimus on see, et olete ka kiiged.ee FB lehe jälgija (FB LINK). Võitja saab ka kinnituskomplekti koos juhendiga, kuidas kinnitada. Kes meil lastega külas käinud, teab missugused hitid need on. Aga osalege ja ma loodan, et see kiik läheb õigesse kohta. Loosin võtja välja reedel 23.06

Mis ma oskan öelda. Ah jaa, seda oskan, et ma võitsin aasta parima meesteblogi kategoorias esikoha! Nii vinge! Mul on peagi siis kolmas diplom, sest kahe eelmise aasta esikohtade aukirjad on mul riiulil ja tuletavad mulle iga päev meelde, et ma peaks riiuli ära koristama. Teisipäeval astun Marimellide juurest läbi ja korjan nodi kaasa.

Kuid terasem lugeja ja mitte niivõrd terane lugeja (sest ma kirjutasin sellest FBsse ja lisasin lõppu hunniku hüüumärke) teab, et ma võitsin ka aasta blogi tiitli. Ehk ma sain kõige enam hääli ja neid oli kokku 8819! Tegelikult ma sain ka möödunud aastal kõige enam hääli, kuid siis valiti aasta lemmikblogi teise loogikaga.

Igal juhul maani kummardus. OK, ma liialdan, minu suur kõht nii madalale kummardada ei lase. Igal juhul mõõdukas peanoogutus teile kõigile ja loodan, et ka sel aastal on teil siin huvitav jälgida meie pere tegemisi, et järgmisel aastal samal kõrgel lainel jätkata. Kuid eks aasta näitab. Inimene ikka väsib. Isegi asjadest, mis talle meeldivad. ka mina järgin blogisid ja vlogisid ning eriti just mõne vlogiga, mis mulle tegelikult meeldib, läheb mul vahel kuid ja isegi üle aasta ning ma ei suuda neid lihtsalt avada. Kuigi need inimesed ja vlogid mulle meeldivad.

Saatsin ka tänukõne viimasel minutil Marimellile. Kuigi see tänukõne oli täiesti laest tulnud ja mul olid sellega kardinaalselt teised plaanid. Kui ma sain teada, et mul on meesteblogides hea tulemus tulemas, siis palus Mari-Leen mul ka väike videotervitus kokku panna ning mul tuli geniaalne idee ja kõik klappis. Inimesed nõusse saadud ja värki. Kuid kokkuvõttes ei tulnud midagi.

Täpsemalt olin ma rääkinud läbi Horvaatia esindajaga Eurovisioonil, kes pidi ette vuristama lühikese eestikeelse tervituse, sest meie välimuses on ilmselge sarnasus, mida ka teie kõik nägite. Pildi 3100 laiki vaid kinnitasid seda. Ta oli nõus ja arvas, et see oleks päris fun idee ja siis… ta kadus. Ei vastanud enam kirjadele ning täna hommikul sain kirja, kus ta vabandas, et on olnud ilgelt busy ja kunaseks mul seda tarvis on? Seega selle plaaniga läks nii nagu läks. Lisaks oli mul plaan võtta ühendust Karl-Erik Taukariga, kes oleks lausunud paar sõna, kui ma oleksin öelnud, et paar sõna ka Noorsandilt, kelle päris nimi on Karl-Erik. Kuid selle jätsin ise pooleli, sest see oleks sobinud minu silmis hästi vaid siis, kui horvaat oleks oma osa ära teinud. Selle asemel saite kuulda minu 50 sekundi pikkust tänukõnet.

Kuid tulemustest rääkida, siis ma ei ole väga adekvaatne kaasarääkima, sest ma ei loe paljusid blogisid. Malluka head tulemust võis etteaimata, sest teist sellise tootlikkusega blogijat ma ei tea. Kui mina punnitan, et 1-2 postitust nädalas üles saada, siis tema suudab oma lugejatele pakkuda sageli mitu korda päevas. Tubli töö ja igati teenitud võit.

Teine, keda ma olen sattunud lugema läbi Facebookis oleva reklaamigrupi on Ebapärlikarp. Tal tundub ka olevat parajalt suur jälgijaskond ja kiitused hea tulemuse eest, sest temale tundub blogi olevat täiesti eneseväljendusvahend ja mitte äriprojekt ega edevuse asi. Ta ei kirjuta sageli seda, mida inimesed lugeda tahavad, vaid ta kirjutab seda, mida ta mõtleb. Eks see inimesi paelubki, et sa saad toore materjali ilusas Eesti keeles. Vahel ta postitused kipuvad minu jaoks liig negatiivseks, kuid siis meenub, et tegemist on arvamusblogiga ja sellisel juhul tulebki paratamatult väljendada just selle üle arvamust, mis ei meeldi. Ta kirjutab ka positiivset teksti oma perekonnast, kuid kes viitsiks lugeda mingi võõra perekonna tegemistest… ee.. 😀

Ka tean võitjatest spordiblogide võitjat Margitit, aga kuna ta kirjutab peamiselt jooksmisest, siis ma ei suuda sealt enam midagi enda jaoks leida. Kui ta kirjutaks veeremisest, oleks see rohkem minu teema. Vanasti, kui see oli kaalulangetusblogi, oli see minu jaoks päevakajalise sisuga.

Igal juhul on igal ühel oma fännibaas ja keegi meist ei konkureeri ju tegelikult üksteisega. Sulle kas keegi meeldib vähem, või keegi meeldib rohkem ja just sellele sa enda sümpaatiat väljendadki. ME ei püüa üksteise eest hääi, vaid kui sa soovid paremat tulemust, siis ma arvan, et on kolm märksõna populaarse blogi ülesehitamisel: järjepidevus, põhjus, sina. Ehk siis kirjutama peaks kindla intervalliga, et lugejad teaksid oodata. Miks sa seda kirjutad- keda see peaks huvitama? Ja kas sa oled blogis ikka sina ise? Kui sa oled karakter, siis see ei kesta kaua (va kui sa oled nagu Vello42, mis ongi nalja”blogi”). Kui inimesed minuga tutvuvad siis nad saavad täpselt sama Henry, kes siin blogis on. Sageli onsee nende jaoks ka miskipärast üllatus.

Kes ei tea, siis mina sain enda kõrghariduse turunduse erialal ja kui turundus hästi lihtsalt kellelegi lahti seletada, siis minu turunduse õppejõud Andres Kuusik kasutas alati lihtsat selgitust: “Turundus ei ole midagi muud kui silmade särama panemise kunst!” Ja see on olnud lause, mis on aidanud mul olla edukas paljudes valdkondades ja nii ka blogimise valdkonnas. Loomulikult ajavad inimesi elevile erinevad asjad ja see, mis meeldib mulle, ei pruugi meeldida kellelegi teisele. Seega see blogi peab eelkõige minu silmad särama panema ja kui see paneb mul, siis tõenäosus on, et on keegi veel, kellel see seda sama teeb. Ja teid, kes te käite siin sellest blogist/Facebooki lehelt midagi saamas, on juba 20 000 inimest. Te ei ole ju siin lootuses, et te võidate midagi. Vahel ma tõesti loosin nipet-näpet, kuid seda ei juhtu eriti tihti. Vahel on põuda suisa pool aastat järjest. Te olete siin, sest te olete minu tüüpi inimesed, kel lähevad silmad särama sarnaste asjade peale. Teie olete need, kes loovad sellele blogile väärtuse, sest teie kinnitate, et ma ei ole üksi hull ja end täitsa ok tüübiks pean. Meid, hulle, on 20 000.

Palju õnne teile võidu puhul!

Teate, mis sel nädalal on? Sel laupäeval toimuvad blogiauhindade jagamised. Nagu igal aastal, siis ka sel aastal, olen ma väga elevil. Ma olen üldse loomult väga võistlushimuline ja ma otsin endale pidevalt viise, kuidas teiste või iseendaga võistelda. Üheks heaks viisiks on ka see sama gala, mis korra aastas toimub.

Võita on alati tore ja seni olen ma ka mõlemal aastal võitnud. Minu jaoks on see justkui tagasiside teilt – kas teile ikka jätkuvalt läheb korda see, mida meie teeme ja kui ma tunnen suurt toetust, siis ma ka tajun, et ma ei saa teid ometi alt vedada ja blogimist pooleli jätta. Kas mul on olnud mõtteid, et peaks selle kinni panema. Loomulikult. Eks mu tujud ja emotsioonid käivad tõusude ja mõõnadena üles ning alla, suurt rolli mängib selles, kuidas ma öösel maganud olen. Kuna mul ilmub selle hooaja viimane HOMME ajakiri järgmisel nädalal, siis olen ma sellega väga hõivatud olnud. Mu lehekülje statistika (www.homme.ee), mida ma hoidma pean, on sel nädalal kohutavas seisus, kuid õnneks tuleb ajakirja number suurepärane. Väga head kaasautorid ja jäin ka enda lugudega rahule. Eriti ühe grilli looga, kus ma käisin Meat Marketis koka käest tarkust taga ajamas, et kuidas saavutada hea tulemus. Ta peab hea kokk olema ja mitte ainult sellepärast, et ta on grillmises pärjatud Eesti Meistriks, vaid tal on täpselt sama grill, mis minul.

Nagu te teate, et ma osalsin meesteblogi kategoorias ja mitmed teist avaldasid imestust, et miks ma just seal, aga pole pere ja beebiblogide kategoorias? Sest ma ei tahtnud. Ma tahtsin osaleda kusagil mujal ja õnneks ma leidsin selle kategooria, kuhu ma enamvähem sobin, sest muidu ma poleks äkki kandideerinudki. Ma ei tea, kus kategoorias ma järgmisel aastal osalen. Mitte meeste omas, sest see sai palju kriitikat, et mis imeasjad need mehed on, et nad peavad eraldi kandideerima. Ei olegi. Ei peagi. Oli võimalus, kandideerisin.

Eks ma siis peagi saan teada, kui paljud teist pidasid meid võidu vääriliseks ja kui ma saan hea tulemuse, siis peame mõtlema, kuidas samm edasi teha. Ma olen mõelnud vlogi lisamisele, kuid ma olen siin ikka püüdnud enda tegemisi filmida ja ma olen nii kuramuse igav. Päriselt. Mina ei saa aru, kuidas inimesed minuga rääkida viitsivad. Tuim, ilma karismata. Jube. Lapsed on õnneks väga teatraalsed aga seda ka siis, kui kaamera ei käi. Enamjaolt ma filmin nende kuklaid või jalgu välkumas, kui nad minema tormavad, kui ma neile kaamera suunan.

Aga ma siiski tajun teatud vabanemist, kui ma kirjutan uuesti siia enda blogisse, mitte kusagile mujale ja loodan, et teie ka. Ja ma loodan, et see algatus, mis ma siin sel nädalal teen, kus tutvustan teile erinevaid viise, kuidas laste maiustamine võimalikult tervislik olla võiks, on teile huvitav ja kasulik. Ma tean, et mul on olnud. Ma ei ole küll kellegi käest reklaami eest raha saanud, aga ma pean ise oluliseks, et suhkrut vähendada. See kogus, mida me igapäevaselt sisse ahmime, kui me teadlikult seda ei jälgi, on mehine.

Kuid tulles tagasi blogi juurde, siis loomulikult peab kõik arenema ja ka see blogi peab arenema. Juba selline lisamata suhkruta teavitusnädal on ju tegelikult areng – varem ma seda ei teinud. Kuid ka teemad arenevad, sest lapsed kasvavad ja muutuvad iseseisvamaks, tahavad rohkem privaatsust (mitte veel) ja seega peab ka fookus muutuma. Kuid seni, kuni te arvate, et ma võiks jätkuvalt kirjutada ja toetate meid Eesti blogiauhindadel ning käite ikka lugemas, seni on ka see blogi elus.

Tänane postitus on lihtsalt selleks, et selgitada, mis toimub ja kus me oleme. Mulle on öeldud, et mu tekstid on liiga pikad. Ma ise ei tunne seda. Minu arust just hea pikkusega- mitte liiga lühikesed ja samas piisavalt pikad, et see üle viie minuti elust ära ei kulutaks. Aga ma siis igaks juhuks tõmban otsad kokku. Mis teie arvate? Kas ma peaksin enda postituste pikkust lühemaks tegema? Mis mõtteid on teil, kuidas blogi paremaks teha?

Ühel hommikul, kui Esileedi oma vajalikud kaheksa tundi und kätte saanud, otsustasime me, et … Saite vist isegi aru, et ma tegin nalja. Esileedi ei maga kaheksa tundi öösiti. Tema magab 4-5 tundi nagu normaalsed emad. Mitte küll järjest, aga niimoodi tunniste settidena ja lisaks on Piiga avastanud hea viisi, kuidas emaga üks-ühele aega saada. Selleks tuleb ärgata öösiti ja enam mitte uinuda. Uinuda alles siis, kui Vennas ärkama hakkab, sest siis tuleb tähelepanu jagada.

Ma just postitasin siin, et ma pean enda nelja pätakat siin ohjes hoidma ja tekkisid kohe küsimused, kas me ootame neljandat. Jumal, ei! Ainus viis, et ma oleksin nõus ühe lapsega veel, oleks 10000000% kinnitus, et ta tuleb üksinda ja soovitavalt tüdruk, et ka Piigal oleks mängukaaslane. Kuna keegi seda garantiid mulle anda ei suuda, siis minu püksid on mul kurguni kinni nööbitud ja Esileedi meelitustele (loe: röögatustele, sest ta pole ammu maganud) järgi ei anna. Kaksikute saamiseks piisas ühest korrast, samas kui Noorsand lasi end oodata üle aasta ja ma käisin dr. Punabi juures kontrollis, kes analüüse vaadates teatas, et ma küll päris tõupull pole, aga korralik 4+. Peaks talle kaksikud kabinetti viima, demonstratiivselt ümber pöörama nii, et sall lehvides ta kohkunud nägu riivaks ja aegluubis mööda koridori minema kõndima. Kui selline kogus lapsi esimese korraga pole tõupulli tunnus, siis ma ei tea, mis on.

Kolm last on tore küll, aga kõike kulub nii kohutavalt palju. Kõike. Isegi neid asju, mida nad ei kasuta. Näiteks vetsupaberit. Eile sattusin poes kokku vana tuttavaga, kes vaatas mu ostukorvi ja ainult itsitas. Suur hunnik vetsupaberit ja kõike muud ka vähemalt kolm eksemplari. See ongi naeruväärne, et ema palk on ühe lapse puhu täpselt sama, mis kahe lapse puhul. Riigil oleks kaksikud just kasulikud – vanem on vähem töölt eemal, kui saada kaks eraldi last. Minu silmis oleks õiglane kaksikute puhul see, et selle eest ei tohiks karistada, et nad kahekesi korraga tulid.

Kuid jah vetsupaberit, mähkmeid, banaane. Kõike kulub nii palju. Mul on kahtlus, et seda kohalikku Selverit ei olekski, kui meid siin poleks. Mul juba praegu mingi 30 eurot partnerkaardile kogunenud ja seda mitte eriti pika aja jooksul. Lisaks on kõik sedavõrd kallis. Üks suurimaid valesid, mida mulle on aetud, oli see, et euro hinda ei tõsta. My ass. Proovi sa kellelegi 100 krooni vääringus kingitust teha. Kui ma vanaemal külas käisin andis ta mulle alati 25 krooni ja küll ma olin helde vanaema üle rõõmus. Ja siis tuli euro. Kuidas tänapäeval inimesed stripiklubis käivad? Topivadki viie euroseid sukkade vahele? Või on stripparitel tugevate kummisäärtega püksikud, mis põrsaga kaasatoodud münte kannavad? Ma ei tea. Ma pole elus kordagi ühtegi taolisse kohta sisse astunud ja mul on vaid ettekujutus, kuidas nad pungil pükstega sentide kolisedes posti otsas turnivad.

Paar nädalat tagasi saatis mind Esileedi poodi, et toogu ma Zewa niisket tualettpaberit? Mis asja? Milleks? Missugusest vahest ma neid otsima pean? Milleks? Iga mingi aja tagant jõuab Esileedi järelduseni, et meil on taas mingit uut asja vaja. Enamjaolt need asjad on mingid puhastus-koristusvahendid. Milleks talle märg vetsupaber? Nagu alati on tal ka igale küsimusele vastus: kuna sellega saab Noorsandi puhastada nii, et pärast ei tulegi eraldi käsidušiga üle pesta. Olen aus, mina olen meie peres see, kes püüab laste tagumikke mitte puhastada. Paberiga. Ma võin kraani all pesta, aga paberiga ma seda teha ei armasta, sest ma ei saa kunagi piisavalt puhtaks. Seega on Noorsand Esileedi kasida.

Ja tõepoolest. See muutis asja miljon korda meeldivamaks talutavamaks, sest teeb kerge vaevaga puhtaks ja erinevalt neist niisketest salvrätikutest, võib selle otse tualettpotti visata nagu tavalist wc-paberit. Keegi kunagi soovis, et ma räägiks headest leidudest, mis ma olen avastanud, kuid mis poleks reklaamartiklid. Ehk me oleme need ise avastanud, mitte pole firma palunud mul neid katsetada. Ja see oligi üks neist, mida ma tahtsin kiita, mis meie peres on saanud täiesti asendamatuks ning siis tuli Zewa ja rikkus mul selle ära, sest nad pakkusid, et kas me ei sooviks neid katsetada. Loomulikult soovime, sest meil kulub kõike hästi palju. Ning nad saatsidki meile terve kastitäie neid pabereid.

Poes ma sellist valikut ei näinud, aga kastis olid nad erilõhnalised ka. Esileedi sõbranna laps, kes meil külas käis ja seletas aina kui lahedad on juutuuberid ning kui ma ütlesin, et ma olen ka ju lahe, et ma blogin, heitis ta mulle pilgu, mis ütles, et õu vanamehepäss, mis sa seletad. Igal juhul oli see jõmpsikas mandlilõhnalisest paberist nii sillas, et enne kui me ise neid katsetada ja nuusutada saime, oli ta paki lahti teinud ja pööritas silmi, et kui hea lõõõhn. Et tema läheb koju ja hakkab sellega meiki endal maha võtma. See, et ta veel meiki ei kanna, ei olnud siinkohal tähtis argument.

Minu jaoks ei ole see maailma kõige tähtsam argument, et paber, millel nii nukker saatus on, peaks hästi lõhnama. Kuid see, et ta niiske on, on just eriti lastega peredes, täiesti geniaalne. Nüüd ka täiskasvanuil, sest teise korruse tualetis pole meil käsidušši. Olime tarvitajad enne kui Zewa ettepaneku tegi ja jääme ka edaspidi. Poest (Selverist) leiate need sealt köögipaberite ja tualettpaberite vahelt. Võtke heaks. A mida henry teeb soovitus olemas. Tempel.