Kategooria

Isablogi

Kõige mõnusam on mitte midagi teha. Lihtsalt chillida ja mitte vaevata pead selle üle, mis tuleb ja mis saab. Kuid ma pole kunagi peale laiseldud õhtut mõelnud, et vau, küll see oli vinge õhtu. Mul pole isegi ühtegi mälestust õhtutest, kus ma midagi ei tee. Kõik mälestused on neist hetkedest, kus ma teen midagi rutiinist väljas pool. Ehk elan.

Esmaspäev oli tore päev. Õigemini tore õhtupoolik, sest esmaspäeval jäi Esileedi nõiakoolitus ära (või ma ei tea, kus ta üle nädalati esmaspäeviti käib) ja otsustasime, et teeme midagi natuke muud, kui et veedame õhtuni aega, läheme pesema ja magama. Otsustasime minna hoopis lastega mänguväljakule.

Ma ei tea, kas lastel on tõesti nii igav, igatahes hetkest kui me neile sinnaminekust teatasime ja kuni kohale jõudmiseni, olid nad nii sillas ja ainult karjusid kontrollimatult “Me läheme mänguväljakule!!” Enne minekut pidin ma koos lastega ka ühele pildile jääma, et see ühele ajakirjale saata, kes mu artikli juunis avaldab. Mul oli vaja ilusat pilti, aga kuidas sa saad ilusat pilti kui lapse ei suuda elevusest paigal olla. “Issi, tead mida?”. “Noh, mida?”. “ME LÄHEME MÄNGUVÄLJAKULE!!!”

Peale mitukümmet katset saime lõpuks midagi pildile ka. Alles hiljem avastasime, et pooltel piltidel oli fookuses hoopis selja taga olev puu ja just need udused pildid olid parimad. Võib olla nad lihtsalt tundusid paremad, sest ma olin seal uduselt.

Kuid millest ma tahtsin rääkida, oli see, et mänguväljakud olid kõik okupeeritud koolieelikute ja teismeliste poolt. Nad eriti ei teinud seal midagi. Mõni ehk kiikus vähe, aga nad lihtsalt olid ja chillisid. See ei häirikski mind, kuid mis nende juures mind enim riivas, oli nende non-stop ropendamine. Väikesed 6-9 aastased poisikesed jooksid ringi ning vahepeal oli mul kahtlus, et äkki on tegu mingi tourette laagriga, kus hädalised üksteisega muljeid saavad vahetada.

Väikestest poistest saan ma veel aru – sa oled vanemateta väljas, oled koos oma sõpradega ja nüüd on sul võimalus teha midagi, mida sa ei saa kunagi oma vanemate kuuldes teha – ropendada. Lakkamatult ja rõvedalt. Ma ei mäleta, et mina seda teinud oleks. Kuid veel veidram oli see, et erinevatel mänguväljakutel lonkisid ringi ka teismeliste kambad. Parajalt pikad lõngused, kes selles keskkonnas pigem naeruväärsena tundusid. Minu rikkumata nelja-aastane Noorsand, kes pole kunagi veel kasutanud ühtegi roppu sõna ja ma tahan, et nii ka jääks kuni ta 40nda eluaastani, kuni ta oma elu peale kolib, oli nende vahetus läheduses. Noorsand korjas maast prahti nagu tal kombeks on, et see prügikasti viia ja kõrval räägivad omavahel tolgused sõnadega, mis meie mänguväljaku ilusa lapsepõlve aurasse julmalt sisse sõitis.

Ma ei öelnud kummalegi seltskonnale midagi, sest ma ei ole neis olukordades eriti vilunud ja mul pole plaani B. Et mis siis saab, kui lastekamp selle asemel, et ropendamine lõpetada, hakkaksid hoopis demonstratiivselt karjuma ja roppustega esinema? Mis ma siis teen? Õnneks oli seal lähemal veel üks ema lapsega, kes lastele siis käratas, et äkki nad kontrolliks oma sõnu. Ropendamine lõpetati, kuid paari minuti pärast hakkasid lapsed uuesti olukorda proovile panema. “Sa oled ikka hea nunnipea!”, “Mine peresse!”.

Parim strateegia ei olegi ehk sellises olukorras sekkuda, sest ümber sa neid ei kasvata. Parim oleks see, kui laste vanemad oleksid ise kodus loomas väärtushinnanguid, et ropp kõnepruuk ei ole sotsiaalselt aktsepteeritav. Ma tean, et ma pean viivitamatult sekkuma kui mu laste elu ja tervis on ohus, aga kui need ropendavad lapsed lihtsalt suhtlevad ja lõbutsevad… Ma panen ennast samasse olukorda, kui ma nende vanune olin. Ei olnud nad pahatahtlikud, lihtsalt elasid välja ja meie juhtusime seal läheduses olema.

Oli tore õhtupoolik ja jääb pikaks meelde.

Mida teie teinuks?

“Issi, pane plaaster pääle!” teatas Piiga kui tuli kurva näoga õuest tuppa. Tal ei olnud suurt haava ja isegi väikest mitte. Ok, pisike kriimustus oli, aga seda nüüd küll tõsiseltvõetavalt haavaks ei saanud nimetada. Pealegi ei ole plaastril valuvaigistavat omadust. Vale! Lastele on plaaster morfiini eest. See ei pea olema üks neist värvilistest lasteplaastritest, aga see peab olema seal haava peal. Nii me plaasterdamegi enda lapsi mitu korda päevas, sest lapsed ikka löövad ära ja kriimustavad end kõige najal, mis tee peale jääma peaks.

Eile võtsin ma lasteplaasterdamise enda peale. Ka mitmed muud toimetused, sest eile oli emadepäev. Päev, kus emadel võiks olla natukene erilisem päev kui igapäevarutiin. See tähendab, et ma haakisin lapsed endale sappa ja läksime hommikul ise alla ja Esileedi jätsime patja kallistama. Mitte väga kauaks, sest ühel hetkel oli Vennas taibanud, et Esileedi ikka põõnab… ja mis veel hullem: ILMA TEMATA! Peagi oli ta Esileedi kaisus.

Päev oli meil täis päikest ja vett. Hommikul oli esimeseks missiooniks Esileedile hommikusöök valmistada ja ülesanne number kaks oli leida lastele täispuhutav bassein. Kuhu mujale seda otsima minna, kui Lõunakeskuse Bauhofi. Kohutav plaan. Tundus, et pool Tartut oli just selle paiga endale valinud, et emadepäeva tähistada. Pealegi olid basseinid poes nii ära peidetud, et ma pidin tegema mitu tiiru kui avastasin, et need on hoopis sissepääsu juures aluse peal, kinni kiletatud. Pealegi, keeldusin ma nendes monsterjärjekordades seismast. Kaks kohta, kus Tartus on alati järjekorrad, kuhu ma satun – Bauhof ja Sõbra Prisma ja see on ka üks peamisi põhjusi, miks ma seal eriti tihedalt ei käi. Kuigi Prisma mulle väga meeldib oma laiade vahede ja veidi erilisema valikuga.

Basseini ja sinna juurde ka pumba saime hoopis Jyskist, kus ma saali peal teenindaja kinni püüdsin ja ta oli lahkelt nõus mind basseini juurde juhatama. Ilus, särtsakas ja väga abivalmis teenindaja, kelle samm oli nii kiire, et mul oli tükk tegemist, et ta kannul kaasa lohiseda. Samas ei olegi ma eriti kiire kõndija. Ma oleks eriti kehva Jyski teenindaja, sest ma oleks nii aeglane. Vähemasti mu sammu kiirus on häbiväärselt aeglane.

Kuid tänu ostule, olin ma päeva kangelane, kes kärssavatele lastele jahutuseks basseini skooris. Lisaks avastasime, et väike liumägi sobib täpselt selleks, et sellelt otse basseini liugu lasta. Sellega nad suure osa päevast eile tegelesidki. Piiga, kellele tekitab suurimaid vastikustundeid just märjad riided, oli pidevalt hädas, sest kuidas sa lased basseini nii liugu, et ise vette ei plärtsata. Kui algul käis ta lunimas, et me ta riided ära vahetaksime, siis ühel hetkel ta leppis. Esileedi oli lastele tellinud kõigile ujumisriided, mis on vist UV-kaitsega, et nad liiga palju korraga päikest ei saaks.

Õhtul kui lapsed lõunaunest ärkasid ja mina samal ajal elamist koristanud, tuli meile ka hulk külalisi. Lapsed nägid nii tädisid, tädide lapsi, vanaisa ja vanaemasid. See tähendas, et nüüd oli lapsi, kes oma liivast jalgadega elutuppa jooksevad palju enam. Kuid tegime grilli ja nautisime päikest, mida meile hetkel eriti lahkelt jagatakse. Mina nautisin seda peamiselt toast. 27 kraadi viludas on minu jaoks ilmselge liig. 21 kraadi oleks super, mulle piisaks. Tegime grill-liha ja ma wokkisin ka juurvilju. Imeline.

Selline oli meie emadepäev ja ma pean seda tähtpäeva oluliseks, sest Esileedi saab hakkama asjadega, millega mina ei saaks. Ta haldab seda vanemaks olemise värki palju lahedamalt. Mina olen nagu see taustajõud. Mul on väga hea meel, et Esileedi just minu laste ema on ja ma ei oskaks soovida ei paremaid lapsi ega ka neile paremat ema. Sa oled teinud suurepärast tööd. Jätka, ehk toon järgmisel emadepäeval jälle lilli (:

Tuli natuke meh postitus. Kuid ma püüan end tagasi kirjutamisvormi saada ja kavatsen postitada minimaalselt kolm korda nädalas- esmaspäeval, kolmapäeval ja reedel ning alati kella 10 ja 11 vahemikus. Lepime kokku, et alati kell 10.30. Diil

 

 

Oh, täna ma olin hoos. Ma kirjutasin ühe artikli Delfile ja teise Pere ja kodule ning mõtlesin, et äkki ma jõuan siia ka. Kell on küll 3:15 öösel ja ma tean, et ma hommikul vihkan ennast, et ma läpakal ekraani alla ei vajutanud, kuid ma tunnen end hästi. Sõin pool tundi tagasi selle kohvi bari ära ja nüüd on tunne, et aju on mingi suure boosti saanud. Kirjutan siis sellise nö lobapostituse, kus ma räägin kõigest natuke. Räägin, mida henry pere teeb (:

Mul on muide komme kasutada palju ingliskeelseid väljendeid. Juba esimeses lõigus kasutasin sõnu boost ja bar. Kuid mulle endale ei meeldi blogis seda väga viljeleda ja tänu sellele ma püüan tuletada, mis on emakeelne vaste, et neid ingliskeelseid slänge liiga palju ei saaks.

Aga see nädal on olnud väga lahe. Ma sain paar koostööd blogile, mida ma väga hindan. Nimelt lõime käed Sportlandiga ning nüüd on mõlemal kaksikul jalgrattad ja just sellised nagu me ise neid ostma minemas olime. Esileedi tegi põhjaliku uurimustöö eelnevalt ja kõik soovitasid Botecchiat (mitte kõik. Ütleme, et need, keda ta enim usaldas) ja seda müüb minu teada ainult Sportland. Lastele sünnipäevafondi oli paari aastaga kogunenud ka täitsa arvestatav hulk raha ja kui Sportlandil poleks huvi olnud, oleksime need nagunii endale ostnud. Aga ma teen neist nagunii postituse õige pea ja siis räägin ka, miks Esileedi nii kindlalt väitis, et meil just Botecchiat vaja.

Teine asi, mis meie arsenali lisandus, on ratta käru. Kindlasti olete näinud rattureid, kell käru taga, kuhu mahub kaks last. Meil on ka see nüüd olemas. Oleme pikalt silmi lahti hoidnud ja seda osta plaaninud, kuid õnneks kirjutas meile Nordic Cab, kellele meie blogi silma jäänud ja nüüd saimegi endale ühe, millega peagi tiire tegema hakkame. Seda käru saab kasutada ka tavalise käruna ja mis on eriti lahe, on see, et kõik kolm last mahuvad ära ja kokku pandes võtab ta sama vähe ruumi nagu meie teine lahtikäiv kaksikute jalutuskäru. Nii et mul on pekipõletusega tõsi taga. Täna kirjutas mu sõber mulle ka, et me peaks nüüd end jõusaali liikmeks arvama, sest tal oleks suveks 1-packist 6-pack saada. Mu meelestatus rasvapõletuseks on päris hea. Mind inspireerib hetkel täiesti ootamatu inimene. Kunagi oli üks blogija deadlifting barbie, või mingi barbi oli. Selline ümaram tüdruk, kes tegeles jõutõstmisega. Ta võttis enda kaalu käsile ja on saavutanud super tulemuse. Kõik see, mis ta instagramis enda teekonna kohta kirjutab on nii loogiline ja tervemõistluslik. Tubli töö. Oled minu muusa (:

Sel- ja järgmisel nädalal on meil ka suurepärane võimalus katsetada teenust, mida ma olen instagramis juba paaril korral kajastanud. Kaks nädalat tuuakse meile koju toiduained, mis on juba õigeteks portsjoniteks arvestatud ja minu asi on etteantud toorained ette valmistada, kokku panna ja sellest söök valmis teha. Väga vinge teenus, sest sa teed küll ise nullist süüa, aga keegi on sinu eest ära ostnud toorained ja sul on seda täpselt õige kogus, mis tähendab, et külmkappi ei jää vedelema asju, mida sa järgmise 10 kuu jooksul kordagi ei kasuta. Nagu dijoni sinep või maltoosa. Ma ükskord tegin hummust kodus ja hummusesse läks üks lusikas tahiinit. Purk ise oli mingi 300ml ja nii ta seisabki ja ootab järgmist korda, mil ma äkki kunagi jälle hummust teen. Pole hetkel plaanis. Ja see purk maksab ju mingi viis eurot. Kui ma oleks saanud osta 1spl tahiinit, oleks ma seda nii palju ka ostnud. Lisaks on see lahe, sest me sööme hoopis teistsugust toitu, kui me tavaliselt sööme ja see aitab avastada uusi maitseid. Näiteks tänase kanafilee burgeri üks koostisosa oli aioli. Nii lihtne asi ja ma pole kunagi teinud ja selle peale tulnud ka mitte. Imemaitsev. Neljapäeval on menüüs roheline curry riisiga. Näis. Pole kunagi söönud. Saate ise ka uurida dinee.eu lehelt.

Lapsed muidugi sellest teenusest väga sillas pole, sest nemad on meil väga konservatiivsed sööjad. Nad isegi ei proovi kui see makaron või ahju/frii/prae kartul pole. Õnneks nad armastavad ka porgandit, kurki ja tomatit ning kõiki puuvilju, siis saab kräpi kõrvale ka midagi head pakkuda. Maasikaid fännavad nad eriti. Kui teil on suvel palju ilusaid maasikaid, siis kirjutage meile, me vajame! Ostsin alles maasikaid ja turult ühelt müüjalt, kellega mul head suhted ja ikkagi kurat, olid ilusad maasikad peal ja alumiste eest poleks ma sentigi maksnud. Tegime otsuse, et enne ostma ei hakka kui kohalikud maasikad valmis on. Hispaania maasikaid las söövad teised. Meil veel sügavkülmas ka terve hulk. Tuleb ära tarbida enne kui uued peale tulevad.

Sügavkülmast rääkides, siis see seisab meil koridoris ja selleks, et see välja lülitada, tuleb off-nuppu 3 sekundit alla hoida ja keegi tõenäoliselt toetas selle vastu kui kingi jalga pani ning me avastasime üles sulanud külmkapi päevi hiljem. See aitas meid maasikate lõpuni söömisele suure sammu lähemale, kuid meil on teine kapp veel ja seal on veel oma jagu.

Aga jah, mulle meeldib osta maasikaid kasvatajate käest ja kui keegi otsib kellele oma imelilusaid maasikaid pakkuda, siis pakkuge meile. Sama käib vaarikate-herneste kohta. Oluline on, et oleks pritsimata. Kuidas ma tean, et ei ole? Ei teagi. Sellepärast ma usaldangi kasvatajat eelkõige, mitte edasimüüjat. Ma ostan ka mune inimese käest, kelle kanad lasevad mööda õue vabalt ringi. See on mulle oluline. Olen nõus selle eest palju enam maksma kui ma tean, et seda vaesekest kusagil kitsas puuris kinni ei hoita. Küsisin kunagi oma munamüüjalt, et kui vanalt kanast suppi tehakse, siis vaadati mulle otsa kui mõrtsukale, sest nemad enda kanu ei tapa, vaid linnud elavad seal kuni surmani ja kui nad enam ühel hetkel ei mune, siis nad ei mune. See on peaaegu vegan munad ju 😀

Nii, kell on 3:52. Ma ei hakka seda kohe üles panema. Tegelen sellega hommikul. Ah jaa. Lasin ennast blogi draamasse kaasa tõmmata, sest üks blogija pani mulle diagnoosi, et ma pean ennast teistest paremaks. Mul on väga piinlik, et ma lasin end sellest mõjutada ja dialoogi laskusin. Luban, et ei kordu. Ma saan lubada, et mu blogi pole mind mitte kusagile ära tõstnud. Vastupidi ma olen väga alandlik ja tänulik teile ja blogile, et te mõlemad mul olemas olete. Esileedil saab kohe aasta sellest kui meil emapalk ära lõppes ja tänu blogile saame me olla olukorras, kus Esileedi saab lastega kodus olla, mitte me ei pea neid sundkorras lasteaeda viima. Lihtsalt piisab sellest, et te käite mu blogi lehe peal lugemas.

Üks asi veel. Ma hakkan regulaarselt postitama kolm korda nädalas: Esmaspäeval, kolmapäeval ja reedel. Alati kell 10 hommikul. Kuna facebook tõmbab aina kokkupoole seda, kelle seinale mu teated jõuavad, siis võite julgelt tulla neil päevadel kaema, ehk on midagi uut. Püüan hoida seda sagedust. Ühel päeval ilmub lastega blogi, ühel päeval nädala pildipostitus, mida 98% teist heaks kiitis ja ühel päeval mingi muu. Loodan videoga rohkem sina peale saada. See ei tähenda, et teistel päevadel ei ilmu, kuid kui ma hetkel postitan 1, vahel 2 korda nädalas, siis püüan olla natuke produktiivsem ja sisu rohkem pakkuda.

Aga küsiks teilt seda, kas on ka teil asju, mida te poest osta ei soovi, vaid eelistaksite käest-kätte? Kas see on mingi võrkturunduse kodukeemia? Mune? Liha? Riideid? Ja kui on häid soovitusi, siis jagage minuga ka. Ma tahaks vähendada liha tarvitamist ja minna nii palju kui võimalik üle mahelihale. Kas keegi Tartu kandis pakub? Lisaks tiksub meil mõte terve perega Linnanmäki lõbustusparki minna. ma tean, et ma kahetsen seda juba enne kui me Tartust välja jõuame, aga kui te olete käinud, siis rääkige kui läbus seal 2-4 aastastel olla võib.

“Mis te arvate, lapsed, kui teeme täna kõik koos pannkooke?” Ei mingit reaktsiooni. Võiks arvata, et neil pole huvi pannkooke teha, aga ma tean, et nii see ei ole, sest neil on peal mingi periood, kus nad ei suuda hetkegi paigal olla. Välja arvatud siis, kui telekas käib Bingo loto pallide loosimine. Siis on nende pilgud neile kollastele pallidele suunatud ja nad ei kuule mitte kui midagi. Loe edasi

Nagu ma jagasin FB seinal, siis möödunud nädala laupäevast hakkasime me Esileediga koos käima Gordoni perekoolis. See on põhimõtteliselt suhtlemiskoolitus ja kuigi see on suunatud lastega suhtlemisele, siis tegelikult aitab see luua suhteid absoluutselt kõigiga. Vähemalt selline on selle programmi lubadus ja esimene kord oli väga paljulubav. Muide, ma ei saa mingit raha selle eest, et ma sellest räägin. Nad isegi eitea, et ma blogija olen. Me maksame Esileediga täpselt sama moodi kursuse eest täishinda.

Esimesel korral oli peamine fookus, kuidas me laste poole pöördume – kas me räägime nende tegevusest, või anname tahtmatult neile hinnanguid. Esileedi on mind juba aastaid õpetanud, kuidas ma tegelikult rääkima peaks, sest ta on igast tarku raamatuid lugenud ja väga suurt ahaa-momenti esimesel korral ei olnud. Ma ei ütle kunagi oma lastele, et nad on rumalad, vaid tegu võib olla rumal. Kuid selgub, et kuigi ma ei anna lapsele hinnangut, siis sellele teole annan ikka, kuna ma nimetan seda tegu rumalaks. Kuid tegelikult see ju ei ole – see on äkki lapse jaoks huvitav ja põnev ning mina ennast lähtuvalt nimetan seda rumalaks.  Seega kui laps kallab vett põrandale, siis ta ei tee rumalust, vaid ta teeb seda vales keskkonnas. Kui ta kallaks topsitäie vett õues murule, ei oleks ju mingit probleemi. Ning see tulebki lapseni kommunikeerida. Kuidas seda teha? Kõik tahtsid seda teada, aga selleni on meil veel jupp maad koolitusel minna.

Igal juhul on mul hea meel, et me läksime, sest kolm last, kes kogu aeg kodus on, on väsitavad ja päeva teises pooles, kui nad on hommikust saadik testinud, et mis juhtub siis kui keeldudest üle astuda, kipume me kõrgendatud häälega rääkima. Ehk jällegi – ega õhtuks ei ole probleem suurem kui päeva esimeses pooles, lihtsalt mina olen väsinum ja talun vähem ja antud koolitus annab juhiseid, kuidas ennast kõrvalt näha ja kuidas suhelda lastega nii, et see ka tulemust tooks. Ma nägin ise kõrvalt, kuidas selle koolituse läbinud inimesed jõudsid lõpuks teismeliseni, kes oli nad oma elust täielikult välja lülitanud ja kelle kõik mässavad tegevused olid jusktui appihüüded. Saadud tehnikaga olid vanemad kuu ajaga lapsega lähedasemad kui kunagi varem. See oli ka üks põhjus, miks ma tundsin, et me seda vajame ja tean enne alustamist, et see programm toimib.

Tore on olla samal kursusel hulga inimestega, kes on sedavõrd head vanemad, et tahavad saada paremaks. Lapsed armastavad meid ju olenemata sellest, millised me oleme. Küll aga oli seal hulk vanemaid, kes arvasid sarnaselt meiega, et suhtlemiskoolitus, mis aitab lapsega hoida tervislikke suhteid, mööda külge alla ei jookse. Kestab see kuni juuni teise nädalani ja see tähendab, et mu ema saab lastega igal laupäeva hommikul kvaliteetaega veeta. Tahab ta seda või mitte.

Nii palju siis koolitusest. Muide, ma tajun aina enam, kuidas andmine on kordades parem kui saamine. Laupäeval peale koolitust läksin ma maale vanavanemate juurde, sest juhatasin sinna Esileedi venna, kes on ametilt katusepanija, kuna mu vanaisal jookseb garaaži katus läbi. Ma veetsin lapsepõlves kõik suved maal. Ma armastasin ja vihkasin seda vist võrdselt, kuna ma olin laias laastus ainuke poiss koos terve hulga minust vanemate tüdrukutega. Kuna meil lapsepõlves autot ei olnud, siis enamjaolt tuli liigelda bussiga. Vanavanemate maja asub bussipeatusest pooleteise kilomeetri kaugusel ja nad elavad orus. See ei ole selline org, kust sa viie pikema sammuga välja astud, vaid see on selline korralik org, kust libedal ajal autoga välja ei pääse ja käikudeta jalgrattaga ka päris üles välja ei vänta. Tuleb käe kõrvale võtta.

See tähendas, et maale minek mööda pidevat laskumist oli tore, aga linna tagasiminek oli korralik ettevõtmine. Eriti närvidele käisid need mööda sõitvad autod, kes tolmusel kruusateel toretsedes mööda vurasid. Ma unistasin, et keegi mind peale võtaks ja bussipeatuseni sõidutaks, sest kuhu mujale raskete kottidega poisike seal mööda kruusateed läheb. Mitte kunagi, mitte kordagi.

Kui ma vanavanemate juurest ära hakkasin minema, siis tee peal oli üks vanaproua, kelle mõlemad käed olid rasked kilekotid pulksirgeks venitanud. Sõitsin tast mööda, sest ma kardan natuke vanureid. Ma võtsin kunagi ühe naise Kosel peale, et ta Mäoni viia ja siis tuulutasin autot kuni Tartuni. Kui ta oli tahavaatepeeglist kadunud, mõtlesin ma, et mida ma loll teen. Ma ju põen talle abi mittepakkumist järgmised mitu päeva. Mul on siiani meeles, kui ma 2006ndal aastal Valgutast läbi sõites üht noort hääletavat ema peale ei võtnud, kel paarikuune laps rätikuga rinnal. Sest ma olin suitsetaja ja kui ma võtan lapse ja ema peale, siis ei saa ma ju suitsu teha. Väljas oli -20 kraadi ja suur tuisk. Ma näen seda siiani unes ja ma vihkan enda otsust ja vihkan, et mingi kuramuse aine mind tol ajal kontrollis, siiamaani.

Keerasin auto ümber, võtsin memme peale ja ma ei viinud ta mitte bussipeatusesse, vaid Tartusse ta kodutänavale. Oli tore reis, tore vestlus ja üks halb kogemus hääletajaga ei kaalu üles soovi ka edaspidi võõraste päeva natuke helgemaks muuta. Ma olen isekas inimene ja andmine on alati väga isekas tegu, sest andes midagi ja teise päeva paremaks muutes, saad sa ise endale palju enam vastu. Ei tähenda ka, et ma Ema Theresa olen. Ja muide need heateod peavad olema minu enda initsiatiiv – kui keegi abi palub ja sa aitad, siis see on lihtsalt tavalise inimese tunnus. Kuid kui ma märkan ise probleemi ja enda algatusel selle ära lahendan,  on see midagi hoopis teistsugust.

Autost rääkides, siis meie auto on jätkuvalt remondis ja loodetavasti saame me selle kätte sellel reedel. Hetkel sõidame me ringi imepisikese hübriidi Toyota Aurisega. Ma olen 190 cm pikk ja kaalun samapalju kui see Toyota ise. Ja see Toyota ei ole ehitatud minule. Ülalolev gif on väga sarnane minu kogemusega Aurises. Ma jätan pidevalt auto parkla tagumistesse otsadesse, kus teisi inimesi pole, sest minu sisse- ja väljapääs on vaatamisväärsus omaette. Kõige pealt tuleb sisse lükata parem jalg, istuda ja siis füüsiliselt käega enda pea allapoole suruda, et mu pea ukse avast sisse läheks. Kuna eest uksest sissepääs on nii keeruline, siis Esileediga sõites otsustasin taha istuda. Taga on sel autol veel vähem ruumi. Mu kael oli reaalselt 90 kraadise nurga all kui ma üritasin taga istuda. See on kõige madalama katusega auto, kus ma kunagi istunud olen. Kuid see on ka täiesti võluauto, sest selle kolme nädalaga, mis me oleme selle masinaga igapävaselt sõitnud, tuli alles eile esimest korda tankida. Enda bussiga oleks me juba mitu korda tanklas pidanud käima. Oleks see Auris 50 cm kõrgema katusega, siis ma täiesti kaaluks endale sellise soetamist, kuna sügisel tuleb pere teise auto peale ka mõelda kui lapsed lasteaeda lähevad ja Esileedil omad käimised pihta hakkavad. Ei teagi, mis uue auto mark olla võiks.

Eile avati Tartus ka uus jõusaal Näituse tänaval. Seal kohe raudteeülesõidu juures. Alumisel korrusel mängitakse tennist ja sulgpalli. Mul oli aastaid trots jõusaali ees, kuid nüüd tunnen, et tahan taas. Tahan oma jõudu ja lihaseid tagasi ja suurest hulgast rasvast lahti saada. Käisin lahtiste uste päeva raames seda uudistamas ka ja täitsa ok nägi seest välja. Lisaks on see hästi odav – avamise puhul on juuni lõpuni 5 euri kuus ja siis tõuseb tavahinnale 15 euri kuus. Miinus on muidugi see, et minimaalne lepingupikkus on 1 aasta. Aga samas 15 euri kuus on suhteliselt selline summa, mida sa arvelt maha minnes isegi ei märka. Kuid on üks aga selle jõusaaliga – selle hind. Olematu hinna tõttu, on see mõnus sotsialiseerumis paik ka neile, kes tulevad sinna lihtsalt hängima. Mingil määral eraldab kõrge hind ikka need, kes vähemasti püüavad pühenduda nendest, kes seda ei ürita. Seega mul on hetkel veel lahtine, mis jõusaaliga liituda. Tartus on nüüd see uus Gym Eesti, MyFitness, Arctic ja Lemon Gym. Aga eks te ise näete, mis jõusaalist mu higised selfied ühel hetkel ilmuma hakkavad.

Jätkuvalt olen ma vaimustuses discgolfist. Discgolfar.ee varustas mind õpetussõnade ja kolme algaja kettaga ka ja viimane kord kui ma käisin, hakkas lõpuks visetele ka pikkust tulema. Ma pean ikka teadlikult mõtlema, mis poosis mu käsi viske hetkel on ja kui see on õigesti, siis nüüd lennutan ma taldrikut pea kaks korda kaugemale  kui eelmisel korral. Little by little.

 

! Seda postitust toetab Yummy kommid, kelle kommidega me nüüd aasta jagu tuttavad oleme olnud !

“Vennas, palun lase issil tööd teha ja mine alla!” Ega ta ei lähe. Ta istub seal meetri kaugusel oma kavala naeratusega ja ta ei lähe kusagile. Ta ehk läheb kõrvalasuvasse vannituppa, lukustab ukse ja hakkab veega pladistama, aga alla ta ei lähe. Kuid ka sellest ei piisa, et ta vannitoas on, sest veega tohivad nad pladistada vaid meie järelvalve all, kuna neil on kombeks sellega hulluks minna. Me kulutame igakuiselt rohkem vett, kui mõni Namiibia suguharu aastas ja ma arvan, et pool sellest on Vennas dušiga põrandale lasknud.

Varsti taipavad ka Piiga ja Vennas, et nende vend on üleval ja siis nad seisavad kolmekesi mu ümber ja hingavad mulle näkku ning ilastavad klaviatuurile. Ja on vaid üks asi, mis nad alla saadab. Pulgakomm. Ma ei tea, kust see tulnud on ja miks see nii on, aga meil on miskipärast selline kirjutamata reegel, et kui nad saavad pulgakommi, siis ainuke koht, kus seda süüa tohib, on alumine korrus. Ma ei pea neid isegi suunama – ma ulatan kapiotsast värvilise karbi, kust igaüks valib endale meelepärase kommi ja nad suunduvad ise vabatahlikult alumisele korrusele. See tähendab mulle umbes 20 minutit vaikust, mis mul tuleb võimalikult kiiresti ära kasutada.

Kommid, mis mul kapi otsas peidus on, on Yummy kommid (LINK). Olete vast seda brändi ise ka kuulnud ja need kommid on meie valik seetõttu, et need on valmistatud päris mahlast ja lisatud suhkur on rafineerimata roosuhkur. Ah jaa, mahetooted on nad ka. Oluline on sellepärast, et kui ma annan lastele mõnd poest ostetud pulgakommi, siis poole tunni pärast tuleb mul neid lühtrite ja kardinapuude küljest lahti kangutada, kuid Yummy kommidega seda muret ei ole. Lapsed ei lähe hulluks. Seega on see meie esimene valik, kui me lastele komme valime.

Kuid me ei anna lastele neid iga päev (vahel isegi mitte igal nädalal), sest seal sees on siiski suhkur ja hammastele mõeldes tuleks säilitada kaine mõistus ja klaaskommide tarbimist piirata. Kuigi mu hambaarst rääkis, et kõige hullem hammastele on hoopis selline ootamatu asi nagu suhkrused hommikuhelbed, kuna need jäävad hammaste taha ja vahele kinni ning pisik ja sööbik saavad palju efektiivsemalt tööd teha. Jah, ma palun tal endaga rääkida nagu viie-aastasega. Siis on mul lootust, et ta on minuga sama õrn nagu viie-aastasega. Ma tahan siin kohal öelda, et mu hambaarst on mega. Ta on nii tore, et ma natuke isegi igatsen teda. Mitte nii palju, et tema juurde vabatahtlikult visiidile minna. Ma ei tea, mis valu see peaks olema, et ma enda sammud omal algatusel sinna seaks. Kuigi mul seisab ees hambakivi eemaldus. Võeh, tuleb vist ikka aeg kinni panna.

Pulgakommid on ka meie laste arengule hästi kasulikud. Mitte sellepärast, et nad paneks nende aju paremini tööle, vaid see teadmine, et kapi otsas on kommid, on kõik kolm pere last ühtse tiimina tööle pannud. Nad raalisid kolmekesi välja, kuidas ülemise riiulini ulatuda. Selleks läks vaja liumäge, kahte tooli, füsio-palli, kärbsepiitsa ja rohkelt kannatust. Igal juhul nad nuputasid välja kuidas ja nad said ka paki kätte. Mõelda vaid, alles nad olid beebid ja nüüd nad võiks vabalt oma kommivargusoperatsiooniga “Ocean 11” mehed häbisse jätta. Soov saada midagi kättesaamatut, toob nende loovuse ja leidlikkuse kiirelt välja.

“Mina tahan kirsi oma!” teatab Noorsand alati kui ta mult kommi saab. “Mina tahan ka kirsi oma” teatab tavaliselt Piiga kohe otsa. Tegelikult ta ei taha. Tegelikult on ta lemmik see melonimaitseline, kuid ta peab tegema kõike täpselt nii nagu vanem vend. Vennas fännab granaatõuna oma. Valik on kommidel super. Kuid loomulikult fakt, et Noorsand tahab kirsi oma, Piiga enda maitset ja Vennas oma, ei tähenda, et nad teisi maitseid ei soovi. Ei. Nii nad käivad üksteise juures üksteise komme limpsimas. Ainus, kes enda kommi ümber võõrast keelt ja huuli ei soovi, on Vennas. Nii siis peab ta pidevalt valvel olema, sest nii kui ta näiteks multikat vaatama jääb on Noorsand või Piiga šaakalina ta kommi kõrval ja lakuvad ennast unustavalt enne kui Vennas seda märkab. Siiski, vahel ta leebub ja ulatab oma kommi teiste suunas vabatahtlikult.

Nüüd tundub kogu see püüd toita kõiki lapsi erilusikatega, et kui kellelgi kaaries on, et see ei leviks, naeruväärsena. Nad imevad üksteise pulgakomme, söödavad lauas üksteisele toitu, joovad kõik samast topsist ja pudelist.

Alates sellest ajast kui meile esimest korda Yummy komme tutvustati, on need meil alati olemas olnud ja kusagile kättesaamatusse kohta ära pandud. Vähemasti on hea viis, kuidas lapsi enda pilli järgi tantsima panna. Täiuslik relv. Muahahahaha! (Kujutage mind naerdes ette selle paksu kiilaka pahalasena (Dr. Evil) Austin Powersi filmist). Pulgakommidele on lisandunud nüüd nende pakutavad ka pehmed kummikommid ja hapukad dražeed. Jällegi miljon korda parem valik võrreldes poes pakutava toiduvärvi-suhkrupommiga.

 

“Aga miks nad puuvilja ei söö?” tekib mõnel ehk küsimus. Loomulikult söövad ja fännavad. Kuid ma arvan, et need ei asenda üksteist, vaid täiendavad. Kui isegi Esileedi mind kunagi poodi midagi head tooma saatis, siis mul oli kiusatus talle mõni magus puuvili tuua, aga ma ei toonud. Ma pole veel lahutuseks valmis.

Ka siin teen ma teiega meeleldi ühe loosi ära ja keegi teist võidab terve karbitäie Yummy pulgakomme (allolev pilt), kus sees on hulk erinevaid komme. Selleks olge meie ja Yummy kommide Facebooki (LINK) jälgijad ja kommenteerige, mis on teie lemmik puuvili/mari.

Sain teile ka parema hinna ja kui lähete Yummy kommide lehele, siis sisestades kood “henry“, saate kogu ostu 15% soodsama hinnaga. Meie lemmikud oleks: need pulgakommid, need pehmed kummikommid ja need “sour beans” kommid. Need minu lingitud on hulgipakendid ja kestavad hulk aega, aga kodukalt saab osta neid komme ka pakikese kaupa. Soodushind kehtib kuu lõpuni.