Kategooria

Isablogi

Ma käisin eile juuksuris. Mul on olnud sama juuksur viimased viis aastat äkki ja ta on tõesti imeline. Eelkõige seepärast, et ta arvab, et tal on hästi hea huumorisoon. See tähendab, et ta püüab iga kord kildu rebida ja need naljad ei olegi naljakaim osa, vaid see üritus iseenesest. Kuidas ta midagi ütleb ja siis reaktsiooni ootama jääb. Teiseks on tal hästi nõrk süda, ta tunneb end iga kord natukene halvasti ja tema suurim hirm on saada kokutajaks. Vähemasti ta väidab seda mulle iga kord, kui ma tooli istudes teatan: “Täna ma ehmatan sind kolm korda!” Tema ehmatamine on parim osa juuksuriskäigust, sest see kiljatus ja võpatus, mis sellega alati kaasneb, on sedavõrd naljakas. Õnneks peab ka ta ise seda naljakaks. Mul on vaja sellist juuksuriskäiku, sest kodus ei tohi ma kedagi ehmatada – Esileedi hakkab nutma ja lastele ei taha ma lihtsalt seda õpetada, sest muidu oleks õige pea mina see, kes peaks kogu aeg valmis olema, sest keegi võib nurga tagant karjudes välja karata. Ei, mul on nõrk süda ja ma tunnen ennast halvasti ning pealegi ei taha ma kokutama hakata.

Eile lasin ma juuksuris endale teha senise kõige julgema soengu. Kui ma koju tulin ja Esileedilt arvamust küsisin, siis kõige pealt jäi ta seda suu ammuli jõllitama ja kui oli mingid sõnad leidnud, siis küsis: “Henry, kui vana sa omast arust oled?”.  Kuid siiski ta pidi tunnistama, et tegelikult sai päris hea lõikus ja lisas, et ma olla hirmsat moodi edev. Tegelikult ei ole. Ma lihtsalt tahtsin seda ühte triipu enda juustesse juba ammu ammu. Mitte värvitriip, aga masinga tehtud triip seal, kus jookseb seitel. Ma panen lähipäevil vast pildi ka sellest Instagrami ja kes seda veel ei jälgi, siis tulge aga julgelt. Minu lehe leiab SIIT(LINK!)

Esmaspäeval ei ilmunud blogi sellepärast, et pühapäeval oli mul Tallinnas seminar, kus ma aitasin suitsetajatel suitsetamist maha jätta. Väga hästi läks. Alati läheb. Väga harva jääb mulle sisse tunne, et ei olnud päris see. Kuid see seminar imeb mu emotsionaalselt nii tühjaks, et ma ei suuda terve järgmise päeva inimestega suhelda ja rääkimata blogi kirjutamisest. Ma ei oska isegi seletada, miks see mulle viimastel aastatel nii mõjuma on hakanud. Samas ma tajun, et ma olen viimastel aastatel kogu sellest meetodikast ka palju parema arusaamise saavutanud ja lähen asja palju intensiivsemalt sisse. Ma tunnen, et ma pean olema hästi tugeva energiaga, et inimesed ka seda tajuksid ja saaksid aru, kuidas nad seal seminaril oma elu muutmas on. Järgmine päev on alati tunne nagu ma oleks nädal otsa joonud – valus, väsinud, emotsionaalne, eemalehoidev. Esileedi on sellest ka aru saanud ja see oli tema enda soovitus kunagi, et kuna endale töötades ei ole kedagi, kes mind esmaspäeval tööle sunniks, siis miks ma olen masohist ja püüan kohe järgmisel päeval taas töösse sukelduda. Ma enam ei ürita. Seega, te võite mu kodulehe järgi vaadata, millal see esmaspäev on, mil ma arvatavasti teieni ei jõua. Ja kui suitsetate, siis tulge ja saame sellest kerge vaevaga lahti.

Isegi lapsed on tööpäevajärgsel päeval mõistvad ja ei roni mul seljas. Nad leiavad endale muid tegevusi. Näiteks Noorsand tegi süüa, Piiga mängis arsti ja Vennas kukkus eile ajaviiteks meie kodu trepist alla. Võttis käed asju täis, läks trepi peale ja hüüdis Esileedit appi. Esileedi tõusis, et tulla, kuid järgmisel hetkel astus Vennas ja Esileedi nägi justkui aegluubis, kuidas Vennas aste aste haaval pea ees alla põrkab. Minu reaktsioon on sellistes olukordades alati ebasobilik ja ma püüan täie tõsidusega end muuta – ma kipun automaatselt tänitama ja ütlema, et ei tohi nii paljude asjadega korraga alla tulla. Loomulikult pole sellest rääkimisest antud hetkel kasu ja targem oleks aega veeta lohutamisega, mida me Esileediga ka tegime.

Esileedi loomulikult reageeris 14000000 korda üle. Nagu tavaliselt. “Ma arvasin päriselt, et ta saab surma. Mul käed siiamaani värisevad!”. Kuna ta on aastaid veetnud telekast krimisarju vaadates, siis näeb tema alati kõiges kõige mustemaid stsenaariumeid. Pluss pidi ta magistri saamiseks viis aastat haiguseid õppima ja nii kui ma teatan, et mul on nohu, paneb tema juba matusebüroos aega kinni, sest mis see muu kui muhkkatk või pidalitõbi on. Ta teab liiga palju õnnetuste stsenaariume ja liiga palju haiguseid.

Ma esitasin Facebooki lehel ka küsimuse, et kas teil oleks huvi ka videosisu vaatamiseks ja sellele on vastanud pea 700 inimest, ehk üldist meelsust võiks sellest järeldada küll. 67% vastas jah ja 33% ei ole huvitatud. Õnneks te ka kommenteerisite ja hea oli tõdeda, et ka 33% seas on selliseid, kes video puhul oleksid nõus pingutama ja selle kuidagi vastutahtmist ära vaatama. Järgmisel nädalal teen ma juba esimese video, mis anti mulle teatekepiga edasi. Nimelt on challenge, kus ma pean midagi proovima/tegema silmad kinni seotuna. Te võiksite mulle ideid pakkuda, mida te tahaksite mind pimesi tegemas näha. Proovida toite, mille lasen Esileedil poest osta ja pean ära arvama, mis see on? Joonistama midagi? Tegema Noorsandile tattoo õla peale? Andke märku ja võtan kindlasti arvesse.

Muide,  kui teie seda kolmapäeva hommikul loete, olen mina juba seeni korjamas.

Kasutaks “Troonide mängu” klassikaks saanud lauset: “Talv on tulemas…”. See ei ole ju üllatus, et  käes on septembri keskpaik ja näe, väljas läks jahedaks, aga siiski, mis korralik eestlane ma oleks kui ma natukenegi ei kurdaks. Ma olen küll optimist, aga isegi mina lasin eile meie basseinist õhu välja. Ei usu, et seda järgmise üheksa kuu jooksul vaja läheb. Uhh, üheksa kuud. Praegu oleks naistel väga hea rasedaks jääda – pime ja sombune aeg läheb mööda nagu nipsti kõhu kasvamise ja hommikuse ropsimise saatel. Rasedana ei saaks arugi, et külm on, sest kui ma mõletan õigesti oli Esileedil kogu aeg palav. Pluss ta nuttis kogu aeg kontrollimatult. Head ajad…

Kuid õudseim asi, mis külmaga kaasneb, on laste riietamine. Enam ei saa neid looduslapse kombel hommikul õue kupatada, vaid nad tuleb hoolikalt riidesse saada. Mina ei ole väga hea riietaja. Ok, olen hea riietaja, aga minu ja Esileedi külmataju on absoluutselt erinev. Mina käin ikka veel lühikeste pükste ja varbavahekatega ja Esileedi otsis enda sügise parka välja. Seega ta ei usalda mind, et ma lastele õiged riided selga leian. Teiseks ei ole ma aastatega kuidagi Esileedi riiete loogikale pihta saanud. Mul pole aimugi, kus kelle riided on. Kui ta ütleks mulle praegu, et pane neile kilepüksid, sokid ja fliisid, võiksin ma kohe alla anda. Ma pole märtsist saadik neil sokke jalas näinud ja kui ma nüüd mõtlen, siis ma ei tea, kus isegi minu sokid meie elamises on. Kas mul üldse on sokke? Ühe soki asukohta ma tean, sest see on mu dressika taskus. Tema paarilist ei ole ma kevadest saadik näinud. Jätsin ta igaks juhuks taskusse, puhuks, kui ma leian kadunud paarilise üles, sest ma tean oma sokke – nii kui ma ta kusagile ära panen, ei leia ma teda enam kunagi.

Aga selleks, et mul sügisel meeles oleks, kuidas laste riietamine käib, olen ma välja töötanud skeemi, et oleks nii vähe üllatusi kui võimalik. Kui teil on samuti peres mitmeid lapsi, kes vajavad abi riietumisel, siis võite ehk endki siin ära tunda.

  • Saada lapsed pissile. Keegi neist ei taha. Sunni neid käima hoiatusega, et sa ei saa enne riidesse neid panna kui pissitud on. Keegi ei lähe. Tõsta häält ja ütle, et kui nad ei lähe, siis tuleb suur pahandus. Keegi ei lähe.
  • Vali üks laps kolmest, kelle esimesena riidesse aitad. Lükka manguvad, nutvad, krabavad lapsed eemale, kes soovivad samuti esimesed olla ja ütle, et kui nad oleks pissil käinud, oleks nemad esimesed olnud, aga nüüd sul tuli teha lihtsalt mingi valik.
  • Las ta paneb ise püksid jalga. Võta talt jalast püksid ja keera need õiget pidi. Võta talt uuesti jalast püksid ja keera need õiget pidi. Kuidas tal õnnestus õigeks keeratud püksid ikka valet pidi jalga saada, on üks looduseimesid, mille jälile me kunagi ei saa.
  • Aita tal jalga panna sokid. Kui ta jalg on nagu makaron ja ta tegeleb kõige muuga kui sinuga koostöö tegemisele, siis ära mine endast välja. Hinga sügavalt. Vajadusel hammusta huulde. Viska sokid diivani otsa ja ütle, et pangu ise endale sokid jalga kui ta ei suuda kaks sekundit keskenduda. Mine too sokid diivani nurgast tagasi ja pane need pisarais lapsele jalga. Kallista. Vabanda.
  • Aita tal selga panna fliis. Käsuta üks käsi üles ja las ta paneb käe varrukasse. Ei, teise varrukasse. Teise varrukasse! TEISE VARRUKASSE! Hoiata, et kui ta ei keskendu, siis sa jätad pooleli ja hakkad järgmist last riietama. Tõuse ja mine pane aken kinni, et naabrid ei arvaks, et sa laste peale häält tõstad.
  • Tõmba pähe müts ja saada esimene laps õue.
  • Kutsu järgmine laps ja samal ajal lohuta kolmandat, et täna on kõik võitjad ja see, et ta viimasena riided selga saab, ei tähenda, et ta viimane on. Tegelikult tähendab. Aga ära talle ütle. Kärata Esileedile, et miks ma pean üksi neid riidesse panema ja ta võiks oma hobidega, nagu pesu kuivama riputamine ja pesueelne sorteerimine, jätta enda vabale ajale. Hinga sügavalt sisse ja välja. Vabanda.
  • Pane ka teine laps riidesse järgides kõiki samu protseduure nagu esimesega.
  • Selleks ajaks kui teine laps hakkab riidesse saama, on tõenäoliselt esimene laps toas tagasi ja tahab pissile. Hinga sügavalt. Võta talt fliis seljast, traksid maha, püksid alla ja saada pissile. Tõenäoliselt tahab nüüd riides olev teine laps veesolinat kuuldes samuti pissile. Võta ka tema riidest lahti. Kärata Esileedile, et kui ta kohe appi ei tule, siis sa tahad lahutust. Vabanda. Kuula loengut, kuidas tema seda kogu aeg üksi teeb. Hinga sügavalt.
  • Pane kaks pissinud last riidesse ja sunni ka kolmas vetsu. Ta ei lähe. Sest tal pole häda. Häda tuleb siis kui ta on kolm minutit õues olnud. Pane laps riidesse ja mine temaga kolmeks minutiks õue. Saada laps tuppa, et ta paluks emme abi lahti riietumisel. Hinga sügavalt. Üheksa kuud veel.

Eelmise postituse Iirimaale jõudmise kohta sain ma väga palju positiivset tagasisidet ja teil oli huvi, et ma sellest veelgi räägiksin. Ma ei ole neid lugusid väga jaganud, sest see hotell, kus ma töötasin oli kõige värvikirevam koht, kus ma kunagi aega veetnud olen. Ainuüksi minu vahetuses töötas inimesi 11 erirahvusest ja kui nii palju erinevaid inimesi koos on, siis juhtub alati midagi. Paljud minu märkused tunduvad ehk rassistlikud ja kitsarinnalised, paljud juhtumised võivad tunduda nii uskumatud, et te arvate, et ma mõtlesin selle nagunii välja, aga ma luban, et ma püüan kirjutada nii ausalt kui mul vähegi meeles on. Aga siis võtke mind sellisena nagu ma olin – lihtne väikelinna poiss, kes maailma näinud polnud. Ehk ma siis jagan teiega ka edaspidi Iirimaa lugusid nagu need mul meeles on. Sellest ajast võiks tõepoolest raamatu kirjutada.

Aga ma blogin kolmel päeval nädalas (esmaspäeval, kolmapäeval ja reedel kell 11) ja tahtsin julgustada, et kui teile minu kirjutatu meeldib, siis ma olen nii tänulik, kui te sellest märku annate, kas Facebookis pöidlaga või siin või Facebookis kommentaariga. Siis oleks mul mingigi taju, mis teile meeldib ja mis mitte. Ja kui teile miski eriti meeldib, siis võite alati ju ka sõpradele jagada ;).

Üks üleskutse veel – ma teeks hea meelega küsimuste ja vastuste postituse ning kui teil on küsimusi, mida te tahaksite küsida, siis küsige julgelt. Püüan vastata kõigile.

Viimased päevad on veninud nagu tatt. Lapsed otsustasid riburadapidi haigeks jääda ja ma olen suure osa päevast olnud ametis enda keha küljest lahti raputamisega. Sedavõrd kaisutajaks ja sülekaks muutuvad tõbised lapsed. Haigena ei söö nad midagi, ei huvita neid miski ja veedetakse suur osa ajast jorisedes ja liibudes. Päeva esimesel poolel on see armas ja ma olen lohutav ning kaasatundlik isa. Kuid mida päev edasi, seda raskem on mul kaastunlik olla ja õhtuks olen ma nõus pigem ühe oma neerudest ära andma kui tunda ühegi lapse palavikus keha enda ihu vastas.

Aga nad tulevad siiski. Seega, mida teha kui lapsed on haiged, virilad ja loiud? Tuleb kodust ära minna. Soovitavalt üksi. Kuna see variant Esileedile ei sobinud, siis tuli kogu pere kaasa võtta. Otsustasimegi, et läheme jalutama. Kohaks sai valitud Toomemägi. Ega Tartus rohkem mõnusat jalutamispaika suurt polegi ja enamajolt ongi valikus, kas Emajõe kallas või Toomemägi. Tartus on üldse Emajõge nii nadilt kasutatud ja sel oleks potentsiaali sada korda paremaks. Mõlemas kohas jalutades on mul tunne, et lapsi on Tartus ilmselgelt liiga palju. Mitte sellepärast, et neid igal pool on, ei ole, vaid mulle tundub, et linnavalitsus valib meelega piirdeid, kust lapsed saaksid vaevata läbi kukkuda ning siis kas vette prantsatada või Toomemäel kuristikku langeda.

Toomemäel on suur osa nõlvadest piiramata ja see on täiesti ok, sest lastel on seal ohutunne täitsa olemas. Seal on ta teadlik, et seal on suur kukkumine ja sinna ta ei lähegi. Kuid aga kui nõlv on piiratud, siis seal tekib lastel petlik kindlustunne ja esimese asjana minnakse aia juurde, kus sellele toetutakse, sellele astutakse, sest see on pandud sinna ilmselgelt selleks, et takistada kukkumist. Kuid nii mõnigi piire on selline, et ma ei ole kindel, et selle olemasolu olukorra ohutumaks muudaks. 

Toomemäel polnudki asi nii hull. Kuigi mu süda tegi paar kiiremat takti kui Vennas seal kõõlus ja oleks vaevata sealt piirdest läbi mahtunud, siis pole need kaugeltki nii jubedad nagu Emajõe ääres on. Eriti turu ääres, aga ka kaarsillal. Iga kord kui ma üle selle silla lähen, kamandan ma kõik lapsed käest kinni hoidma, sest mu peas käib iga kord film, kuidas keegi komistab, veereb veits ja sillalt vette kukub. Vaadake seda piiret siin.

Mitte ainult on mul hirm, et mu laps võib vette kukkuda, vaid mul on hirm, et see sild võib lõhkuda ka mu abielu, kui ma lapse kukkudes ootavalt Esileedile otsa vaatan ja peaga nõksutan, et hüpaku nüüd järgi. Vaevalt, et Esileedi ootama jääks, kas ma teen nalja või mõtlen seda tõsiselt ja hüppaks mõtlemata järgi. Püüa siis hiljem seda siluda. Miks ma ise ei hüppa? Mis ma enam hüppan, kui Esileedi juba hüppas. Daa!

Aga virilate lastega jalutamine on pingutus, kuid miljon korda lihtsam kui kodus istumine. Käisime Toomemäel varemete vahel jalutamas ja kuigi oli hetki, kus nad olid justkui elevil, siis tuli neile kohe meelde, et täna on torisemispäev ja nii nad seal oma jalgu lohistasid, nuiasid kõike võimalikku ja rääkisid aina kui igav neil on. Ma isegi ei tea, kas nad teavad, mida sõna “igav” tähendab. Noorsand kasutab seda väga kergekäeliselt. “Mul on igav selle rattaga sõita!”, “See viiner on nii igav!”, “Ma ei taha uinumiseks pikutada! See on nii igav!”

Kuid selleks, et neil ei oleks kogu aeg igav, hakkasid nad käima loovustunnis ja akrobaatika trennis. Kuigi see nädal jääb neil vist tervise tõttu vahele. Esileedi otsus. Eilegi tahtsime me minna Toomemäe mänguväljakule ja Esileedi teatas, et me ei tohiks minna, sest seal on teisi lapsi veel, keda me oma viirusega nakatada võime. Gosh! Me ei näe neid lapsi nagunii enam kunagi. Ma saan aru, et lasteaeda ei saa haiget last viia, sest siis saavad kõik näpuga näidata, aga mänguväljakul on ju kõik puha võõrad. Esileedit aga see ei veennud ja otsustasime hoopis automaatpesulasse minna, mis on lastele alati elamus. Eriti tore on see, kui kuivatamise ajal aken alla lasta. Nagu ikka ei jaga Esileedi minuga seda vaimustust ja kilkab (loe:möirgab) alati kui ma akent paotan. Püsige terved!

Ma ei tea, kuidas on lood teie lastega, aga meie lapsed on ikka igavesed… rõõmurullid. Heatujulised, aktiivsed, hakkajad rõõmurullid, kellega on lust igast asju koos teha. Ma ei tea üldse, kuidas me varem nendeta toime tulime, sest iga päevaga saab mulle selgemaks, et meie lapsed on meie ellu tulnud selleks, et meile rõõmu tuua. Või hauda ajada. Või siis rõõmu tuua. Ei tea.

Ükski lastest pole kunagi metsas seenel käinud ja eile tuli meil hullumeelne mõte, et kui nad ei ole kunagi seenel käinud, siis miks mitte kõik koos seenele minna. Loomulikult võiks. Tahaks ju näha, kuidas nad rõõmsalt oma pisikeste väitsadega seene jalgu nüsivad, mööda metsalaant laulu ümisevad ja naudivad aega eemal kodust.

Plaan selge, istusime viiekesi autosse ja hakkasime lihtsalt sõitma. Kuna kõikides linnalähedastes metsades, kus ma varem seenel käisin, on tehtud totaalne lageraie, siis tuli sõita mitukümmend kilomeetrit eemale ühte metsa, kust ma kunagi aastaid tagasi hulga seeni leidsin… et avastada, et ka seal on tehtud lageraie. Huvitav, et Eestis väidetavalt kasvab uus mets peale kiiremini kui alt jõutakse ära raiuda ja ometi on kõik kohad tühjaks raiutud lagendikke täis. Hämmastav, et igal pool saab mets raieküpseks ka täpselt samal ajal.

Siiski leidsime ühe metsatuka, kus ma mäletasin ka kunagi seeni leidvat ja ei pidanud pettuma. Sellest väikesest tukast saime me lõviosa seeni. Peamiselt kivipuravikke. Puravik on üldse minu kõige lemmikum seen. Lapsest saadik olnud suur austaja nii selle maitsele kui tekstuurile.

Igatahes metsatukka jõudes ajasime lastele kummikud jalga, fliisid selga. Igaüks sai endale korvi ja käsu olla kas Esileedi või minu sabas. Esileedi on liiga palju õudukaid vahtinud ja nii nagu filmideski hargnevad alati ohus olevad inimesed, et mõrvar neid mugavalt ükshaaval maha nottida saaks, nii ka metsas teatas Esileedi, et mina mingu ühes suunas ja tema teises. Kas ta pole nukitsameest näinud? Kas ta ei tea, mis metsades toimub.

Seenekorjamine on minu jaoks suisa teraapia eest – see, kuidas sa seene avastad, selle jämeda jala juure pealt maha lõikad, avastad, et ühtegi ussirada pole ja siis selle korvi asetad. Lastega on seenel käimine hoopis erinev.

“Issi, minu kord! Pane seen minu korvi!”

“EI! Pane minu korvi!”

“Issi, sa oled minu kõige lemmikum issi! Paneme selle seene minu korvi ja järgmise Piiga korvi, eks!?”

“UAAAA, mina ei saagi nii ühtegi seent! Ma lähen emmet otsima! EMMEEE!”

“Ära mine, emme on kaugel, sa eksid ära!”

“Kas emme läks kaugele ja eksis ära???”

“Ei eksinud..”

“Aga kuidas emme koju tagasi saab?”

“… ta pole eksinud. Emme on kindlasti kusagil siin samas. Piiga, tule tagasi, sa eksid ära! EMMEEEE! KAS SA KUULED MEID?”

“Issi, miks sa selle seene katki pigistasid? EMME! Issi pigistas seene katki!”

“Issi, aga sa pigistasid venna seene katki. Järgmine on minu oma, eks?”

“Ei, minu! Sest see seen läks katki.”

“EIIIII! MINU!”

“Issi venna ütles, et mina ei saa järgmist seent! ISSIIII! Ta tõmbas seene juurega välja!!!”

 

Esileedi ei vastanud hüüetele. Kartis vist ja ma arvan, et kui ma oleks eile lapsed metsa jätnud, oleks ta mind mõistnud. Ei olnud kuulda ei metsakohinat, lehtede sabinat, tuult puude okstelt. Kõike seda, mis selle tegevuse niivõrd nauditavaks teeb. Oli kuulda vaid neid imelisi lapsi. Meie rõõmurulle.

Kas ma läheks nendega uuesti? Absoluutselt. Hoolimata sellest, et see oli korralik kogemus, siis oli näha ka missugune sära neil silmis oli, mis tegevusega kaasnes. Kuidas nad mind imetlesid, et ma nii kerge vaevaga seeni leidsin ja nende esimesed kogemused terava noaga. Seda oli ka näha, et nad varem teravat nuga kasutanud pole, sest mitmel korral välkus terav tera sentimeetri kaugusel nende silmast, kui näiteks nina sügeles ja käega seda sügama asuti, unustades, et samas käes on ka terava teraga nuga.

Eks see ole suurema pere teema, et lärmi ja suminat on palju. Eriti Piiga, kes on viimasel nädalal avastanud endas mingi uue hääle, mis on kileda häälega kisendamine ja ta demonstreerib seda igal ettejuhtuval võimalusel. Tegelikult on ka Esileedi pere selline. Kui kõik neli õde ja vend laua taga kokku saavad, siis nende peres ei ole parim argumenteerija see, kes on kõige targem, vaid see, kes on kõige valjema häälega.

Aga kui ma peaksin andma nõu lastega seenel minekuks, siis:

  1. minge täis kõhuga, et oleks vähem karjumist
  2. minge puhanult, et oleks vähem karjumist
  3. ja sama kehtib ka laste kohta -söötke ka neil kõht täis ja laske enne puhata, et ka nemad vähem karjuks

Ma lõin autoukse kinni, saatsin õhusuudluseid ja lehvitasin nagu suutsin – mu pere läks ööseks maale ja mina jäin koju üksi. Mida kõike ma selle aja jooksul ära teha jõuan. Ma kirjutan seda blogi kell üks öösel vastu esmaspäeva ja võin teile ette kanda, et ma ei teinud mitte ühtegi asja ära, mida ma plaanisin, sest liiga palju oli segajaid.

PS! Kuna ma ei taibanud magades endast pilti teha, siis peate leppima piltidega, kus on lapsed autos ja/või mind ära saatmas.

Suurim segaja on loomulikult laiskus. Suurem osa asju, mida ma planeerisin ära teha, nõudis kükitamist. Oh, kuidas ma ei armasta kükitada. See ei ole ainult ülekaalu tõttu (kuigi see on peamine põhjus), vaid aastatega on minu lihased lühenenud ja ma lihtsalt ei paindu eriti hästi. Kui ma kunagi Crossfitis käisin, siis üks lisaülesandeid, mida ma pidin kogu aeg tegema, oli nende lihaste venitamine, mida ma kükil kasutan. Läks tõepoolest paremaks, aga nüüd, kolm aastat hiljem, on kõik tollased kasud kadunud.

Seega ma otsustasin, et kõik need põrandal hoolt vajavad ülesanded saab ju alati edasi lükata. Ega see põranda liist ei peagi ju nii kindlalt põranda küljes kinni olema. Las ta turritab seal vallatult ja ka meie saame nalja, kui üks kaksikutest jalaga selle taha jääb ja pikali komistab. Esileedi küll seda naljakaks ei pea…

Mul oli ka plaan ära teha 2017 aastaaruande vajalike dokumentide kokkupanemine. Kuid ka see lükkus uude nädalasse, sest nii kui ma tooli istusin ja seda igavat ekraani vaatasin, meenus mulle, et mul on vaja ju nõud ära pesta. Õigemini mitte pesta, vaid tõsta nõudepesumasinasse. Sellele peaks muidugi eelnema see, et enne tuleb sealt puhtad nõud välja tõsta. Muide, maailmas pole suuremat nuhtlust, kui see nõudepesumasina kitsam versioon. Vist on 40cm. Miks inimesed ostavad selle? Sinna paned paar taldrikut, ühe kahvli ja see ongi täis. Meil oli kodu ostes see sees ja see oli esimene asi, mida me plaanisime 60cm vastu välja vahetada. Sellest on nüüd möödas üle kahe aasta. Ma ei ole sellega ikka absoluutselt rahul, aga ma olen õppinud temaga elama.

Igal juhul taipasin ma nõudepesumasina juurde jõudes, et masina tühjendamine on üks selline tegevus, mis on põrandale liiga lähedal, et see eeldab peaaegu, et kükitamist ning otsustasin selle edasi lükata ja selleks ajaks olin ma ka unustanud, et ma üldse mingit aruannet koostada olin plaaninud. Selle asemel seadsin ma end mugavalt diivanile, sest kogu see tegevuste planeerimine oli mult ilmselgelt liiga palju energiat ära võtnud ja ma mõtlesin, et laseks korraks pleedi all silma looja. Mitte kaua, sest ma ei taha ju ometi perest vabat päeva magamisele kulutada. Ma tahan ju veel ka muru ära niita.

Ma olin aga unustanud, et täna öösel magas minu kaisus Noorsand, kes öösel oma teki ja padjaga mu voodi jalutsis käevangu palus ja ma ei maga eriti hästi kui keegi minuga voodit jagab. Minu uni oli öösel vaevu kolm tundi pikk, ehk umbes neli tundi jäi väljamagamisest puudu. Selle neli tundi magasin ma nüüd ühe raksuga täis nii kui mu pea diivanipatja puudutas. Kui ma kell kümme õhtul silmad ehmatusega lahti tegin, süljest läbiimbunud patja uurisin, sain ma aru, et täna pole mõtet enam pingutama hakata. Pimedas nagunii niita ei saa. Homme on ka päev.

Märge iseendale: ära maga päeval, muidu passid jälle hommikuni üleval!

Ma ei planeerinud üleval passida. Kuna mu uni oli nagunii teadmata ajaks edasi lükatud, siis ma plaanisin vaadata paari youtube videot, et siis sukelduda kodukate maailma ja hakata otsima enda kodulehele uut kujundust. Umbes viis tundi hiljem, kui ma olin youtube sügavustes ja vaatasin, kuidas üks paks must mees istus koos hästi kondise valge mehega ja nad vaatasid üksteisele otsa ning üritasid üksteisele nägusid tehes teineteist naerma ajada, küsisin ma endalt: “Henry, mida sa teed?”. Mul ei olnud head vastust. Ma isegi ei teadnud, kuidas ma olin selle video peale sattunud. Kuid kuna väljas hakkas õrnalt valgeks minema, siis tegin otsuse, et ma lähen parem magama, sest homme on tulemas tegus päev – tarvis kodukale kujundust otsida, vastata e-mailidele, köök ja elutuba korda teha ning muud nipet näpet.

Kui ma kell 11 lõpuks üles ärkasin, vandusin, et ma ei söö enam mitte kunagi enne magamaminekut arbuusi. See, kuidas arbuus mõjub minu põiele, on midagi erakordset. Ma vist käisin öö jooksul 2-3 korda tualetis. Pole midagi hullemat kui sa näed unes pool-erootilist unenägu ja midagi hakkab kohe juhtuma ja siis põmaki- aeg vetsu minna. Need pipardavad naised mu unenägudes justkui teaks, et tegudega tuleb võimalikult kaua venitada, sest peagi läheb Henry tualetti. Olen püüdnud käia vetsus pool-kinniste silmadega ja lootnud, et tagasi voodisse jõudes unenägu jätkub, aga see ei jätku kunagi. Kes tahakski semmida mehega, kes just sel hetkel kui huuled hakkavad kohtuma peldikusse minema peab? Näe Esileedi, isegi unes olen ma truu. Peamiselt põie tõttu, aga siiski.

Ajasin end püsti ja meenus, et täna niita ju ka ei saa, sest meie külas pühapäeviti ei niideta. Ainus, mida ma lõpuks saingi tehtud, oli koristamine ja kes on minu Facebooki lehe jälgija, siis teie juba teate, et ka see tuli kõige naljakamal viisil. Nimelt tänitas Noorsand kulm kortsus teisel pool telefoni ekraani, et kuidas ma pole ikka veel elamist jõudnud korda teha? See oli näga naljakas, aga ma otsustasin, et ma surun oma ego alla ja koristan sellegi poolest. Ei hakka jonni ajama ja rääkima, et muna ei tule kana õpetama nagu kunagi minu lapsepõlves kombeks oli.

Ma küll arvan, et kui mu kodused eemal on ja ma majas vaikust naudin, et siis olen ma palju produktiivsem, aga reaalsus on hoopis, et nende lahkumine loob kodus õhkkonna, mida ei ole kunagi muul ajal. Mul ei ole tava päevas luksust vajuda diivanile ja magada nii nagu torust tuleb. Mina olen efektiivne siis, kui mul on midagi kuklas. Kui ma pean tegema perele näiteks õhtusööki ja ma pean enne midagi ära jõudma teha, siis ma olen keskendunud ja tegutsen nagu noor jumal. Kui mul on aega küll, siis ma ka käitun nii nagu mul oleks aega küll. Seega, ma pean endale seadma eesmärgid kindlate aegadega ja kui ma sean näiteks praegu mingi eesmärgi, et see peab aasta lõpuks tehtud olema, siis tundes ennast, stressan ma sellepärast järgmised paar kuud, aga ette võtan ma selle ikka alles aasta viimasel päeval, sest tähtaeg kukub. Jama.

Kuidas teil on lood enese motiveerimisega, kui tuleb teha asju, mida teha eriti ei viitsi? Otsite ka viise, kuidas edasi lükata? Ingliskeeles hea sõna procastinating. Olete ka prokastineerija või pole probleemi- kohe härjal sarvist?

Ja kui te veel ei jälgi meie Facebooki või Instagrami, siis tulge! Olete oodatud. Ma jagan neis pea igapäevaselt videoklippe ja/või pilte. Kõigis kolmes kanalis on erinev materjal – siin pikemad postitused, Facebookis naljakad igapäevased juhtumised pluss mõned pildid ja Instagramis videod ja pildid igapeävastest tegemistest.

Meil ei ole palju raha. Me ei ole ka vaesed. Tegelikult oleme, sest me maksame selle maja eest veel järgmised 20+ aastat. Meil on piisavalt palju raha, et me ei pea poes sõrmega hindu taga ajama, et näha, kas me endale seda lubada saame. Ma tahan, et see jääkski nii. Selleks ma pean end natuke rohkem tööle pühendama ja siis me tuleme kenasti toime. Sest kuigi me tuleme enam-vähem toime, siis meie varud ei ole suured ja suured ootamatud väljaminekud lööks meile ikka korraliku kiilu sisse. Meie säästud võiksid olla suuremad ja kulud väiksemad, aga eks see ole nii ju igas keskmiselt toimetulevas perekonnas.

Ma just ükspäev arutlesin siin, et kui me võtaksime ette ja peaksime hakkama säästma, siis mis on need luksused, millest ma oleksin nõus esimesena loobuma?

Esiteks tooksin ohvriks väljas söömise. Me ei söögi nii väga väljas, kuivõrd me tellime toitu koju. Viimasel ajal aina vähem, kuid tuleb järkuvalt ette. Muide, kui keegi tahab natuke säästa ja tal ei ole veel WOLTi toidu kojutoomisäppi installitud, siis installige ning kasutage rakenduse seadistamisel koodi AMHT. See annab teile 7 euri esimesel tellimisel hinnast alla. See 7 euri püsib kontol küll vaid paar nädalat, aga igaljuhul kui registreerute, siis kasutage julgelt koodi AMHT ja esimene päevapraad on põhimõtteliselt tasuta.

Teiseks kuluks, kus ma oleks nõus kokku hoidma, on erinevad tellitavad meelelahutused nagu Viaplay ja Netflix. Ma kasutan neid mõlemaid, aga kõike legaalset on põhimõttelsielt võimalik internetis vaadata ka illegaalselt. Kvaliteet tõenäoliselt kannataks, aga siiski, elaks üle. Hetkel tahaks ma tegelikult ühte asja veel juurde, mis mu varandusest iga kuu 10 euri sööks – Spotify. Aga ma ei raatsi. Arvata võib, et ühel hetkel ma siiski tellin. Ma ei tea, kas Spotifyl saab korraga mitu kasutajat ka olla. Kui saab, siis ma ühineks kellegagi ja ma oleks nõus maksma osa. Andke märku 🙂

Kolmandaks võiks kirjutada, et ma loobuks koristajast, kes meil korra nädalas maja läikima lööb, aga ma loobuks vist pigem elektrist. Te ei kujuta ette, millist rõõmu ta meie elamisse toob. Ta ei ole mitte ainult ilus ja rõõmus ja lastega suurepärane ja ülipüüdlik, vaid tema on see meie päike, kes meile igal teisipäeval rõõmu toob. Ta ei ole küll odav, aga ma olen silma pilgutamata nõus tema küsitavat hinda maksma, sest see puhtus, mis temast maha jääb, see on hinge kosutav. See ei kesta küll kaua ja õhtuks on tunne justkui koristajat poleks pool aastat käinud. Kuid tegelikult on tajuda küll, sest kui lapsed suudavad elamise hetkega pahupidi keerata, on siiski tolm pühitud, põrandad pestud, tualetid säravpuhtad. Ta on imeline leid ja peaaegu meie perekonnaliige. Noorsand küsib pidevalt, et miks ta iga kord ära läheb ja meile ööseks ei jää. Hea küsimus. Tahaks ka teada.

Kuid kokku saaks hoida kindlasti ka vee arvelt. Kuidas, ma päris hästi ei tea. Meil on selline loll veesüsteem, et torudes on pidevalt selline leige vesi ja kui sa soovid, kas külma või kuuma, siis tuleb umbes 30 sekundit lasta veel lahmata, et temperatuur õigeks läheks. Ma usun, et meil kulub kuus paar kanti vett lihtsalt selleks, et vee temperatuur õigeks saada. Kindlasti saaks ka elektrilt säästa ja suviti näiteks mitte käiata õhksoojuspumpasid, vaid kannatada kuuma nagu mees, või meisterdada endale lehvikud. Sel aastal, kui kõik kodudes sulasid, hoidsime meie toas pidevalt mõnusat 23 kraadi. Need masinad ei võta vist väga palju, aga kui need 24/7 taga on, siis midagi kindlasti.

Suurim koht, kus aga saaks säästa, on toidupoes käimine. Ma olen kohutav planeerija. Ma ostan alati toidu ühele toidukorrale mõeldes. Sageli venitab sellest ka järgmisesse päeva, aga ma näiteks käisin täna poes ja mul õrna aimugi, mida me homme sööme. Kui ma õpiksin toiduainete ostu paremini planeerima, siis ma arvan, et meie kulu toidupoes võiks langeta head 30%. Aga see tähendaks, et ma peaksin millegisse tüütusse süvenema ja ma ei ole selles üldse hea. Turul võiks ka mitte käia, sest seal läheb ka raha nii, et tolmab, samas ei saa ma ka mitte minna. Olete näinud turu arbuuse? Need punased ja ilusad, mitte aneemilised (heleroosad), mida meie kaubandusest osta saab. Ploomikilo 5 euri – andke kaks kilo. Õunte kilo 2.50 – andke kolm kilo. Arbuusi kilo 1.20 – andke üks 7 eurine tükk. Tartu turul on üks vene mees, kes on maailma parim müügimees ja tal on ühtlasi ka väga maitsvad soolakurgid. Kui sa ütled talle, et palun kümme kurki, siis ta laob kümme tükki ära ja pakub, et äkki ta paneb siis kohe viie euro eest, et ei peaks senti otsima. Loomulikult sa oled nõus ja vaatad, kuidas kümme kurki juurde paneb. Samal ajal pakub ta kõike oma müüdavast kraamist üks haaval. Tsirkel-K müüjad peaksid sinna koolitusele minema, et kabanossile lisaks keegi ikka juua ka kaasa ostaks.

Aga et see jutt ei oleks lihtsalt jutt, siis ma peaksin ju ka endale mingi eesmärgi püstitama ja ma teen seda nüüd – järgmisel nädalal ei lähe ma esmaspäevast kuni kolmapäevani kordagi toidupoodi, sest ma mõtlen meie toidud läbi ja ostan kogu vajaliku pühapäeval ära. Annan märku, kas õnnestub. Kui teie peaksite praegu mõtlema, et kuidas oma olemasolevate kulutuste juures säästa, siis millest alustaksite? Jagage mõtteid!