2023 suvine elamussoovitus nr 1: Metsamuuseum.

03.07.2023

Postitus valmis tänu RMK Metsamuuseumi kutsele

Me püüame selle suve jooksul saada mitmeid elamusi ja see siin on meie esimene.

Eelmisel nädalal, kui ma ühel hommikul kodust välja astusin, et perega Sagadile sõita, oli meie maja ees sõiduteel jänes. Mitte selline karvane küülik nagu keskmine inimene jänest ette kujutaks, vaid tõsiselt suur, võimas ja lihaseline elukas, kes mulle otsa vaatas ja suurte ning võimsate hüpetega eemale kalpsas. Ma ei teadnud, et jänesed nii suureks üldse kasvada saavad. Aga vot. Ja minu ajus hakkas kerima- jänes ja Sagadi… „Nu zajets, Nu sagadi!“ Täiesti ajuvaba lause, kuid see pommitas mu ajus mind päev otsa ning ma ei oska seletada, miks see mulle sel päeval nii naljakas tundus, aga see hoidis mulle terve ülejäänud päeva tuju heana. Ja ma vajasin seda, sest GPS teatas mulle, et Sagadile sõidame me kodust üle kahe tunni! Tohutu palavus, tüdinenud lastest kaasreisijad ja kaks tundi sõitu- eriti vahva combo.

Miks me sellise teekonna ette võtsime? Sest meid kutsuti Sagadile ühte muuseumit uudistama, mis sai just eelmise aasta detsembris enda uuenduskuuriga ühele poole. Ma ei tahtnud lastele isegi öelda, kuhu me läheme, sest kuigi meie pere on kindlasti keskmisest suurem muuseumite külastaja, siis nüüd nad pidid mingi muuseumi pärast ohverdama terve päeva pikkuse võimaluse mängida sõpradega, kellel kõigil suvevaheajad käsil. Mina mäletan lapsepõlves vastupidi, et ma olin alati väga elevil, kui meil mingi roadtrip ette tuli. Samas ei olnud mul maal ei sõpru, nutiseadmeid, ega lastekanalit, kus päeva mööda saata. Igasugune väljasõit oli pidupäev ja ma püüan alati ka lastes entusiasmi äratada. Vahel õnnestub, aga kui tegevuskava on igav, siis ei ole ka minu utsitamisest kasu.

Muuseum, kuhu me teele asusime, asub Sagadi mõisa territooriumil ja selleks on RMK Metsamuuseum. Kui ma mõtlen metsamuuseum, siis mis mõtted mul tekivad? Eks me siis näeme seal erinevaid puid ja mingeid loomi ehk, keda meie metsades kohata võib. Ma nii loodan, et midagi veel, sest muidu on see pikk reis küll eriline ülepingutus. Selleks, et õigustada nii pikka reisi, peab see muuseum olema kuratlikult hea! Natukene lootust andis, et nad võitsid sellel aastal muuseumiga kuldmuna konkursil hõbemuna ja no neid asju ei jagata päris igale ühele.

See muuseum ei olnudki niivõrd muuseum, vaid totaalselt interaktiivne elamuskeskus! 

Minu enda peas on talletunud nägemus muuseumist, kui miski, kus tuleb vaikselt eksponaate vaadata ja jumala eest mitte midagi puutuda. RMK Metsamuuseumis saad sa osa absoluutselt kõigest Eesti metsadega seonduvast. Kas sa tunneksid ära remmelga? Või saarepuu? Kas sa tead, mis häält teeb murelik mäger? Kas sa tunned ära mürgised taimed, mis võivad küll päris ohutud välja näha, aga söö üks amps ja sa veedad järgmised paar päeva silmad pahupidi ja suust vahtu välja ajades. Natuke muretsema pani Vennase reaktsioon, kes selle asemel, et öelda: „Oh, siis tuleb sellest marjast küll eemale hoida!“ ajas hoopis oma silmad kavalalt vidukile, sügas lõuga ja ütles vaikselt: „Hmmmm… huvitav….“ Selles muuseumis saad sa kas oma teadmistega hiilata, või õppida kõiki neid üliolulisi teadmisi. Ma arvan, kui mõni kool asendaks ühe bioloogia tunni RMK Metsamuuseumis käiguga, õpiksid lapsed rohkem, kui koolis mitme nädalaga- sest kõike saab uurida, puutuda, näha ja kogeda.

Ja selles muuseumis mitte ainult ei oodata, et sa vaikselt oleks, vaid nad ise julgustavad sind hääli tegema. Üks eksponaat (see pole päris õige sõna, sest eksponaat viitab minu jaoks, et see on miski tõsist ja puutumatut, aga see oli meelelahutuslik, naljakas ja õpetlik) õpetas külastajatele ära tundma erinevaid loomade hääli ja mitte ainult, vaid õpetas ka kuidas neid järgi teha. See oli päris tore vaatepilt, kuidas mu omad metssiga või põdra häälitsusi järgi katsetasid.

Kuid mets on ka koht, kus me saame loodusega ühes olla ja kes meist ei oleks tundnud metsas olles ning selle kohinat kuulates, et see on kõige mõnusam koht maailmas. Linnainimene, kes selle müra ja stressi keskel harjunud elama on, on juba unustanud, mis tunne on olla nii, et ainus, mida sa kuuled, on linnulaul ja tuulekohin. Metsamuuseumis saad seda kogeda, kui lähed ühte ruumi, heidad mõnusale lamamistoolile, paned pähe kõrvaklapid ja naudid neid ilusaid metsavaateid suurelt ekraanilt ja lihtsalt kuulad ning oled. Esileedi lemmikeksponaat ja tema sõnade kohaselt peaks selline ruum olema igas kodus, kus on lapsed, kes kodus aina amokki jooksevad. Kogu see ümbrus seal oli tegelikult idülliline ja suurepärane võimalus looduses viibida, sest nii mõisapark, kui lähedalasuv metsarada mõjusid vaimule vägagi kosutavalt.

Üldse on eestlane metsarahvas ja see tuleb välja igas muuseumis viibitud minutiga. See on elukeskkond, see on puhas õhk, see on aastatuhanded vanad traditsioonid ja eestlasele nii omane korilus. Kuid ma mõistsin, et kuigi ma ei pea end kõige metsast võõrdunumaks inimeseks, siis alati, kui mina metsas käin, olen ma missioonil – kas ma korjan seeni või marju, käin mõnda matkarada ja seega ma ei märka mitte midagi muud, kui seda, milleks ma sinna metsa läinud olen.  Sellepärast oli kogu muuseum mulle ülimalt põnev ja õpetlik, sest ma nägin kogu seda metsateemat sellisena, nagu ma muidu kunagi ei näe.

Ka lapsed olid käigu üle väga rõõmsad. Said nad muuseumis proovile panna enda teadmised, füüsilised võimed. Oli palju ära tundmist ja juurde õppimist. Ma soovitan Sagadis olevasse RMK Metsamuuseumisse minna kõigil, kes sinna kanti satuvad. Perepilet maksis ainult kümme eurot ja elamusi seal on ikka tunduvalt suurema raha eest. Lisaks ei piirdu see pilet ka ainult RMK Metsamuuseumiga, vaid seal kohe kõrval on väga võimas Sagadi mõis, suur lilleaed ning mõisapark, mida sama piletiga külastada saab. Meil kulus kohapeal olemiseks kokku viis tundi. Selle sees külastasime me kõike seal, mis võimalik oli ja lõunatasime nende väga mõnusas restoranis, kus muu hulgas saab endale lõunapraena tellida karupraadi.

Tahan rõhutada, et ma ei katnud siin postituses pooltki kõigest, mida te seal teha ja näha saate. Ma püüdsin edasi anda seda õhinat ja põnevust, mida me seal kogesime. Kuid minnes võtke kindlasti aega ja ärge minge sinna lihtsalt läbi jooksma. Nii nagu paljudes teistes muuseumiteski – tõeline võlu peitub detailides. See, mis sa näed, on lahe küll, aga siis sa seisata ja ammuta endasse kõike seda, mida neil pakkuda on. Kõik lapsed jäid käiguga rahule ja meie ka. Annan siia ka pöidla AMHT soovitusega. Selle ma annan välja elamustele, mis ületavad totaalselt ootuseid. RMK Metsamuuseum seda just tegigi.