Kui sa ei suuda ühte raamatut valmis saada, siis ära loobu! Võta hoopis teine veel juurde

Paar päeva tagasi ilmus mu ukse taha üks kirjastaja, kes arvas, et oleks hea, kui ma ühe raamatu kirjutaksin. Ta ei ilmunud päris ootamatult. Oskasin oodata. Ta pakkus välja mulle ühe raamatuidee, mis võiks mulle ideaalselt sobida ja… see ei meeldinud mulle üldse. Detailidesse laskumata oleks see olnud täis kellegi teise lugusid ja nalju ning minu tööks oleks selle kokku panemine. Selline asi mulle aga üldse ei meeldi. Ma tunnen end igakord halvasti isegi siis, kui ma kuulen mõnda väga head anekdooti ja soovin seda teiega jagada ning panen enda FB seinale. Ma küll kirjutan juurde, et see pole minu nali, aga kui ma olen teiega midagi selle aja jooksul õppinud, siis te ei erine väga palju meestest- te olete samasugused tähelepandamatud tuulepead. Hakkate kiitma, et küll minuga juhtub ikka naljakaid asju, samas kui just seal on kirjas, et tegemist laenatud naljaga.

Sellepärast mulle ei meeldi ka väga TikTok, sest see on üles ehitatud kellegi teise naljade peale. Keegi teeb nalja/tantsu/meemi ja kogu TikTok teeb täpselt sama nalja järele. Seda nimetatakse trendide järgimiseks ja on levikuks ülioluline nii Instas, kui TikTokis. Mitmed Eesti lootusandvad koomikud ehitavad enda toimetusi üles kasutades kellegi teise nalja, presenteerides neid justkui enda omadena. Jah, nad küll ei ütle, et nad need ise välja mõelnud on, kuid nad ei ütle ka seda, et nad ei ole.

Seega see raamatuidee lükkus kõrvale, kuid see kirjastaja osutus imetoredaks vestluskaaslaseks ja ma pakkusin välja idee, mis mul on meeles mõlkunud juba viimased 5+ aastat. Miski, mis on nii tore, vajalik ja ajatu. Idee meeldis ka talle ja panimegi tähtaja, et aasta jooksul on mul see raamat valmis. Lõime käed ja ta vaid noogutas tunnustavalt.

Ilmselgelt ei ole ta minu blogiga eriti hästi kursis, sest oma Iirimaa raamatu kohta räägin ma ei tea mitmes aasta, et paari kuuga saab valmis. Üks jälgija lubas lausa Suurbritanniast ukse taha tulla ja nõuda aru, et kus kurat see raamat on? Kuu pärast saab valmis! Päriselt! Maks kahe! No ma tegelen sellega, aga kas te teate kui raske on selliste ilmadega toas olla, kui kõik teised väljas ringi jooksevad ja lõbutsevad? Mitte, et ma tahaksin ka koos nendega ringi lustida, aga ma vihkan laste naeru!

Oh, see kõlas eriti jubedalt. Loomulikult ei vihka ma laste naeru. Ma pigem vihkan, kui teistel on lõbus, samal ajal kui mina pean seda tobedat raamatut kirjutama! Kujuta siis ette, et tuleb istuda selles hämaras igavas toas ja keskenduda kirjutamisele, samal ajal kui tüübid kilkavad ja naeravad, mängivad veega ja pallidega. Vihkan!

Pluss ma küsin endalt aina enam, kas ma ikka tahan, et keegi seda loeks? Ma räägin seal ju enda piinlikest seikadest ja muudan enda ikka vägagi haavatavaks. Siin blogis on mul mingi kaitsemask ees, kuid raamatus ma küll naeran enda üle ja lasen lugejal seda teha, kuid selle nalja teisel pool oli koduigatsuses poisike suure mehemüraka kehas. Ma olin Iirimaale minnes ikka nii toores. Kui ma üldse end tagantjärele vaatan, siis see oli ikka imede ime, et ma nii vanaks elanud olen ja ühtegi suuremat surmahirmu kogema pidanud pole. Ühe korra oleks ma aknast napilt pea ees alla kukkunud. Aga õnneks oli esimene korrus ja aknad vähem, kui 30cm kõrgusel maast.

Aga ega ma seda välja andmata ka ei jäta. Küll ei ole mul plaani seda kusagile müüki panna, vaid müün otse selle blogi jälgijatele, kes seda osta soovivad. Sest kui ma paneks selle kusagile raamatupoodi müüki, siis kes ostaks mingi võõra inimese heietusi teisel maal. Teie puhul võib see tõesti põnev olla, sest te teate, kes ma olen. Teiste jaoks olen ma ju suvakas. Aga no see on esialgne plaan, et müün ainult otse. Nalja seal saab, draamat ka ja sekka veits üksindust koos koduigatsusega.

Seega olen siis nüüd olukorras, et mul ei ole käsil enam üks raamat, vaid korraga kaks. Siiski ei plaani ma alustada selle teisega enne, kui Iirimaa raamat on valmis. Just on käsil pidutsemisteemaline peatükk, kus ma ärkasin hommikul rannas pingi peal, kaelal suur maasikas ja taskus tikutoos, millel kellegi Maria telefoninumber. Mul ei olnud mittemingisugustki mälestust, et ma kellegiga selliselt oleks eelmisel õhtul aega veetnud. Ja kui ma püüdsin selgust saada, kellega tegu ja helistasin sellele Mariale, siis selgus viie sekundiga, et see number ei olnudki Maria oma. See oli hoopis keegi Mario. Aga noh, küll te raamatust ise loete.

Kommentaarid

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Päevaküsimus

Kas sul on kunagi odraiva olnud?

Loading ... Loading ...

Otsi

Arhiiv

Liitu uudiskirjaga

FB ja IG seab aina kitsendusi, kui paljude inimesteni mu sõnumid ja postitused jõuavad. Jäta palun enda e-maili aadress, sest ma plaanin korra nädalas (või paari nädala tagant) saata mailile ühe uudiskirja, et sa ei jääks väikesest meelelahutusest ilma lihtsalt sellepärast, et FB nii otsustas. Luban, et need jäävad ainult minule ja ma ei levita neid kellelegi, ega hakka ka saatma spämmi. Luban olla viisakas ja vastutustundlik.

Loe ka neid lugusid

  • Odraiva. Ehk kuidas ma napilt otsad oleks andnud

    Ma saan nüüd öelda, et ma olen teispoolsuses ära käinud ja tagasi tulnud. Teispoolsuseks pean ma siis seda, et mul oli silm valus. Mõni teist tahaks kindlasti vahele…

  • Miks ma enam podcaste ei kuula?

    … sest vanaks olen jäänud. Haha, tegelt on sel mõjuvamad põhjused. Kuid loe ise. Suudad ikka selle neli minutit minuga veeta? Teeme proovi. Postituse tõi teieni Henry ja…

  • Esileedi jagab teraapiakogemust

    (See postitus on kirjutatud Esileedi poolt. Seega, et saada kirjutisest õige kogemus, püüdke seda peas lugeda kõrgema häälega ja samal ajal oma mehele etteheitvaid pilke visates). Räägin oma…