Kas on ok olla rõõmus ja kiita oma last, kui tema on süüdi, et võõral lapsel läheb halvasti?

Möödunud nädalavahetusel käisin ma vaatamas jalgpalliturniiri, mis oli Vennase jaoks esimene. Ilm oli kohutav- padukat, rahet, tuult, äikest ja veidi päikest – kõike oli. Siiani on Vennas ainult trennis palli taga ajanud, kuid nüüd sai ka võistelda lastega, keda kõiki ta esimest korda nägi. Ma kasutan väljendit „palli taga ajama“ väga vabameelselt, sest suure osa ajast ei ajanud Vennas platsil palli taga, vaid seisis möllust natuke eemal, käsi püsti ja hõikus heledal häälel „Söötu!“. Paaril korral sai ka, aga selles vanuses lapsed eriti ei sööda. Ma nägin vist kõikide mängude peale kokku ainult kahte söötu ja need olid ka entusiastlikult kaasaelavate isade poolt, kes palli väljakule tagasi lõid, kui see auti läks.

Kuid selline turniiril kaasa elamine, kus 99% pealtvaatajatest on lapsevanemad, tekitas minus väga kahetisi tundeid. Üks asi, mis oli mulle üllatuseks, oli see, et mõni laps, kes vaevu üle palli ulatus nägema, oli nii osav. Ma ootasin, et jalgpall seal näeb välja selline, et  on üks pall ja mõlema meeskonna kõik mängijad jooksevad ja ajavad kooris palli taga. Ei midagi sellist, juba vähem, kui aasta trennis käinud mängijad olid pallivaldamisel osavamad, kui mina kunagi üldse olnud olen.  Need tüübid oskavad juba teha suunapetteid, üleastumisi, tugevaid pealelööke. Ainuke asi, mida nad üldse teha ei oska, on sööta. Aga eks see tuleb vist kunagi hiljem nende arsenali. Vahepeal oli söötudega nii kitsas, et sama meeskonna mängija võttis oma tiimikaaslaselt ise palli ära, et sellega siis edasi joosta.

Osavus oli siis see positiivne külg.

Aga selle teise külje, mis ei ole negatiivne külg, aga tekitas kahetisi tundeid, selle tekitas hasart, mida väljendasid.. vanemad. Nemad ei olnud seal lihtsalt mängu vaatamas. Nemad olid seal missioonil, et oma pojast maksimum välja panna. Plaksutasid, kui vastasvõistkonna mängija väljakule pikali käis, või pallist ilma jäi. Laiutasid käsi, kui vastasvõistkonna mängija palliga näkku sai ja mäng kinni peatati, sest see ei ole ju reeglite rikkumine! Mis sest, et palliga saaja oli umbes kuuene ja valunutt tikkus peale. Mõni vanem karjus hüsteeriliselt, et ta võsuke ennast kokku võtaks ja rünnakul kogu aeg palli ära ei kaotaks. Ja siis see seitsme-aastane põngerjas, kel niigi nõme tunne sees, et meeskonda alt vedas, saab ka vanemalt prääniku asemel piitsa.

Kas ma elasin Vennasele ka kaasa? Absoluutselt. Kas ma hõikusin talle õpetussõnu üle treeneri õla? Juhtus ka seda. Peamiselt ma tuletasin talle meelde, et ta on tipuründaja ja ründajad ei pea oma värava ees käsi püsti palli ootama. Ja kahevõitlustes julgustasin teda lõpuni võitlema. Kuid ma püüdsin olla niivõrd-kuivõrd mõistlik, sest ma tegin järelduse, et kui see treener seal palliplatsi ääres seisab ja mängu vaatab, siis küll ta need juhised ise ka välja hüüaks. Mõni teine vanem nii rahulikuks jääda ei suutnud ja püüdis isegi kohtunikule selgeks teha, et see üldse oma tööd teha ei mõista. Ja siis me imestame, miks jalgpallurid täiskasvanuna iga viletörtsatuse peale kohtunikke sõimavad.

Et siis üle korrata, siis need lapsed olid seal enamjaolt 6-8 aastased (mõni tundus törts vanem ka) ja võidu korral sai meeskond täpselt sama auhinna, mis kaotuse puhul – mitte midagi. Loomulikult mängib iga meeskond võidu peale, aga selge oli ka see, et kui võideti, siis see emotsioon oli ülev ja kui kaotati, siis oli suur traagika. Aga seda ainult vanemate poolt. Lastel oli hea meel pausile pääseda ja sõpradega suhelda. Vennase meeskond kaotas neli mängu ja võitis ühe ja nii oligi – nad olid ülirõõmsad selle ühe võidu üle ja kaotuste puhul kehitati õlgu, sest noh, läks siis nii. Ka paistab, et minu lootus, et mu lastes võiks tärgata korvpallihuvi, on minemas vett vedama, sest Vennas on totaalne jalgpallihoolik, Noorsandi huvi võistlusspordi vastu ei ole just eriti märkimisväärne ning Piiga otsustas, et tema enam jalgpallis käia ei soovi, sest ujumisest ja tantsimisest see ilmselgelt lahedam olla ei saa.

Kuid see nädal on märgiline- Vennas läheb oma elu teisele turniirile. Ja mitte ainult – ta läheb sinna üksinda. Ilma vanemateta. Tallinnasse. Koos treeneriga. Võib tunduda, et mis siis sellest, kuid Vennase puhul on see tohutu samm, sest kui sõnastikus oleks selgitus „emmekas“ (mitte segi ajada memmekaga), oleks seal Vennase pilt juures. Ta peab tundma kogu aeg, et keegi vanem on talle turvalises läheduses. Ta ärkab isegi öösel üles, et veenduda, et vanemad kodus on ja magab siis edasi. Ja nüüd ta läheb täiesti üksi, täiesti uude keskkonda, terveks päevaks.

Läheks kaasa, aga Esileedi teeb seda, mis ta igal aastal juuni esimesel nädalavahetusel teeb – ta hülgab enda pere, et minna kolmeks päevaks kusagile kesk-Eestisse midagi väetama.. või väestama.. ma ei mäleta. Mingi selline asi, kus inimesed linastes riietes ja paljajalu üksteist kallistavad, puudelt vabandust paluvad ning koos mesilastega õietolmu korjavad. Ma kujutan seda vähemasti nii ette, et nad selliselt riides on ja selliseid asju teevad. Ma pole ise kunagi seal käinud, aga sellisena see mu vaimupildis välja paistab.

Seega, ma pean kolm päeva siin lapsi elus hoidma ja muidu poleks hullu, kui ainult Vennas tuleks moonakoti ja putsadega Tallinnasse saata, aga nüüd selgus, et ka Piigal pühapäeval tantsuvõistlus (ma ei tea kuidas ma talle sukkpüksid jalga saan) peale mida tuleb mul nad veel kusagile sünnipäevale viia, kus on kostüümipidu ja mina pean neid viima ning riietama. Liiga palju stressi. Kui te näete mind õietolmust kollase ninaga siin nädalavahetusel linastes riietes kusagil metsa ääres puudega vestlemas ja vabandust palumas, siis teadke, et ju midagi minus katkes ja lapsed on tõenäoliselt üksi kodus.

Kommentaarid

“Kas on ok olla rõõmus ja kiita oma last, kui tema on süüdi, et võõral lapsel läheb halvasti?” on saanud 3 vastust

  1. Rene ütleb:

    Helios on just selle kahetise tundega seoses teinud mõned aastad tagasi hea video. Õige aeg seda ilmselt taaskord jagada 🙂
    https://www.facebook.com/100063578590365/videos/2411656708915011

  2. Tom Timm ütleb:

    Lastele kaasaelamine on üks paras kunst. Kujuta vaid ette kuidas see meil välja nägi, mõlemad tütred karate vabavõitluses, isa pealt vaatamas. No ja Kanadas on keskmised kodanikud hulka emotsionaalsemad ja elavad tormakamalt kaasa kui eestlased. Minu suurim dilemma ja samas rõõm kui õed mustade vööde poolfinaalis vastamisi läksid. Võitluskunstide juures on vähemalt see hea asi, et võistluse käigus ei minda vastase peale vihaseks. Kui tahad hästi esineda siis emotsioone ei saa endale lubada.

  3. Mariann ütleb:

    Minu meelest peaks iga lapsevanema ja treeneri kohustusliku kirjanduse hulka käima raamat “õnnelik spordilaps”.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Päevaküsimus

Kas sul on kunagi odraiva olnud?

Loading ... Loading ...

Otsi

Arhiiv

Liitu uudiskirjaga

FB ja IG seab aina kitsendusi, kui paljude inimesteni mu sõnumid ja postitused jõuavad. Jäta palun enda e-maili aadress, sest ma plaanin korra nädalas (või paari nädala tagant) saata mailile ühe uudiskirja, et sa ei jääks väikesest meelelahutusest ilma lihtsalt sellepärast, et FB nii otsustas. Luban, et need jäävad ainult minule ja ma ei levita neid kellelegi, ega hakka ka saatma spämmi. Luban olla viisakas ja vastutustundlik.

Loe ka neid lugusid

  • Odraiva. Ehk kuidas ma napilt otsad oleks andnud

    Ma saan nüüd öelda, et ma olen teispoolsuses ära käinud ja tagasi tulnud. Teispoolsuseks pean ma siis seda, et mul oli silm valus. Mõni teist tahaks kindlasti vahele…

  • Miks ma enam podcaste ei kuula?

    … sest vanaks olen jäänud. Haha, tegelt on sel mõjuvamad põhjused. Kuid loe ise. Suudad ikka selle neli minutit minuga veeta? Teeme proovi. Postituse tõi teieni Henry ja…

  • Esileedi jagab teraapiakogemust

    (See postitus on kirjutatud Esileedi poolt. Seega, et saada kirjutisest õige kogemus, püüdke seda peas lugeda kõrgema häälega ja samal ajal oma mehele etteheitvaid pilke visates). Räägin oma…