Mida mina kogu sellest suunamudijate skandaalist arvan?

02.08.2023

Mitte midagi. Vaat, et kõik blogijad kasutasid seda skandaali enda loetavuse tõstmiseks ära ja mina mitte, sest ma olin paugu otsas kui puu käis. Fank, Henry- veel tobedamat nalja ei tahtnud teha? Andke andeks! Ma ei hakka seda kustutama ka, et te näeksite tõelist Henryt – mandunud humorist, kes Võsapetsi vanu saateid tsiteerib. Kuid ma tegin muid asju ja sellest skandaali algusest oli möödas mingi kolm päeva, kui ma avastasin, et maailm on muutunud ja sellest esimest korda kuulsin. Tulin hommikul kodust välja ja miski ei olnud enam endine. BSH ja KP on tülis ning sellest kirjutasid kõik väljaanded peale Hillar Kohvi blogi. Kaks tüdrukut läksid raksu, klatšisid ning nüüd ei suutnud portaalid enam valida, kumb on tähtsam uudis, kas raketiplahvatus Kiievis, või see, et BSH jäi mänedžerist ilma. Ok, see selleks, et portaalid sellest kirjutasid, aga KÕIK lugesid seda ja ahhetasid kaasa. Mallukas teenis mingi 10 kilo ühe postitusega, mis rääkis, kuidas kaks neidu oma vahel tülitsesid. Kuidas see uudiskünniseid ületas ja sellist tohutut furoori tekitas, jääb minuni jõudmata. See polegi oluline. Nüüd ma igatahes nägin oma silmaga, kuidas draama müüb. Ükskõik kelle oma. Samas ma läksin kunagi ühe muuseumi töötajaga tülli (umbes kuus aastat tagasi) ja mind visati muuseumist välja ning keegi ei kirjutanud sellest. Igal juhul ei saanud mina sellelt draamalt kasu lõigata (#stmt), kuid mul on ka väga head vabandused!

Esiteks kutsuti mind Delfisse lemmikloom.ee portaali puhkuseasendajaks. Oh, mu perele ei meeldinud see, et ma selle vastu võtsin, aga suvel on raha tarvis (mitte, et talvel ei oleks) ja ma otsustasin siis teha ise selle otsuse ja kaheks nädalaks olin ma delfikas. Võtsin entusiastlikult vastu ja siis paari päevaga tulid mulle kõik mu Delfis töötatud ajad meelde ning meenus, miks see mulle ei meeldi. Esiteks, on seal eesmärgid ja peatoimetaja hoiab mul aina kätt pulsil, et kas ma ikka teen tööd. See tegelikult mulle isegi meeldib, sest vähemasti saab töö tehtud… mitte nagu see va raamatu kirjutamine mul. Kui aga keegi minuga arvestab ja ma olen kellelegi midagi lubanud ning ma saan selle eest veel palka, siis ma olen nagu robot- kõik saab tehtud.

Kuid asi, mis mulle selle töö juures üldse ei meeldi, on kommentaarid. Teid ma juba tunnen ning me oleme teiega suhteliselt samal lehel. Vahel eksib mõni kadunud hing siia seltskonda ja on segaduses ning lahmib, aga enamjaolt te tajute mu huumorit päris hästi ja mina teie oma ka. Aga Delfis käivad ju totaalselt igasugused. Inimesed on mingi isiklike probleemidega ja osad kommentaarid on sellised, et sa tajud, kuidas ta katsetab iga pragu, et kusagile haavav sähvakas ära panna. Eesmärk on lihtsalt haiget teha ja maatasa tümitada. A kuna ma olen juba kogemustega ning kui seal kolm aastat iganädalaselt Isa blogi kirjutasin ning aasta aega Delfi meesteportaali vedasin, siis oli neid ärapanemisi räigelt rohkem ja mingi tolerantsus on õnneks ka tekkinud.

Kuid Delfiga on mul ühel pool ja ma olen nüüd täielikult teie päralt!

Teine asi, mis on mul takistanud rohkem kirjutada, on väikesest kaalulangusest (noh, tegelikult 17 kilo polegi eriti väike. Minu kaalu juures on see silmaga nähtamatu, aga muidu on see ju ikka korralik kamakas pekki) tekkinud tohutu energia ülejääk. Ma olen olnud nagu Duracelli jänes. Ma ainult toimetasin. Hommikul püsti ja õhtul hilja tagasi voodisse. Nii võimatult raske oli end arvuti taha kirjutama sundida. Ma tahtsin ainult tegutseda. Kuid siis tuli sellesse dieeditamisesse paus ja vanad halvad toidud naasesid ja ka energia kadus totaalselt.

See on ikka hämmastav, kui kergesti pask tagasi ellu tuleb ja tervislik toit, mida ma omast arust nautisin siin poolteist kuud, kadus täielikult pildilt. Süües neid suhkruseid ja süsivesikuterikkaid toite, hakkadki ihaldama just selliseid suhkrulaksu pakkuvaid toite. Need justkui peaks tegelikult ise energiat andma, aga mina ei taju midagi sellist. Tunnen, kuidas need toidud mind väsitavad ja enne, kui ma kaotatud kilod tagasi võtan, lähen ma tagasi sellesse heasse kohta, kus kilod kadusid ja emotsioonid olid ainult positiivsed.

Lisaks ma näen, kuidas vanemate eeskuju nakatab ning soovin, et ka Piiga ja Noorsand, kellel siin puusadele nii mõnigi kilo pidama on jäänud, näeksid mind pingutamas ning esiteks tunneksid minu üle uhkust ja teiseks tahaksid ka ise minuga kaasa teha. Nad mõlemad tegelikult ju teevad päris palju trenni. Eriti Piiga, kuid ma olen aru saanud, et treening on ainult üks osa- see on vaid paar tundi nädalas. Oluline on ka see, mida sa muul ärkvelolekuajal teed. Kuid mis on huvitav, on see, et kõige suurem magusasöödik ja rämpsulunija on Vennas, kes on nii kõhn, et põhimõtteliselt paistab läbi. Elu on ikka vahel ebaõiglane.

Isegi mu seljavalu taandus suures osas selle kaalulangusega. Kui ma muidu olin näiteks nikotiinisõltlaste abistamiseks seminari läbi viies kuue tunni pärast täielik laip ja selja tõttu tuli ennast kokku võtta, et autost välja tulla ilma tohutu valusööstuta, siis hetkel on mu selg umbes 4000x paremas korras. Alles hiljuti Esileedi isa imestas, kui Autovabaduse puiesteel Piiga tantsuesinemist vaatamas käisime, et kuidas mina suudan seal kolm tundi järjest seista, et kas mu selg läbi ei lähe? Et tal on paarikümne minutiga selg talumatult kange. Isegi imestasin, kui ta selle välja tõi, et tõepoolest- mingit probleemi polnud. Jalad väsisid ära lõpuks, sest kokku tuli ka 11000 sammu, aga selg üldse mitte.

Aga tulles tagasi selle suunamudijate skandaali juurde, siis mul on väga raske isegi midagigi juurde lisada, kui vaid see, et ärge olge mu*nid. See, kui sa tegelikult seest mäda oled, tuleb varem või hiljem välja. Sõbrustage ainult inimestega, kes on tõesti teie inimesed. Ärge karake sõprusesse, sest keegi on lahe/ilus/rikas. Inglise keeles on väljend: beauty is only skin deep, ehk ilu on ainult pinnapealne. Sa saad välisega feikida ainult mingi aja- varem või hiljem tuleb sinu tõeline mina välja. Ma ei räägi nüüd siin kummastki mudijast per se, vaid räägin, üleüldiselt, et ärge olge mun*id.