Kolimisjutte

04.04.2023

Milline  vinge klikikas pealkiri. Annab justkui idee, et me hakkame kolima. Tegelikult ei hakka. Lihtsalt aeg-ajalt on jutuks. Kui mul oleks kinnine blogi, teeniks ma tõenäoliselt puhtalt selle pealkirjaga mitme kuu raha kokku. Kindlasti on nii mõnelgi küsimus, et mis blogist siis ikkagi saab? Kas see läheb maksumüüri taha? Sellest räägin juba õige pea. Mul oli vaja aega, et teie tohutu tagasiside enda jaoks läbi töötada ja enda jaoks plusse ning miinuseid kaaluda. Annan siis peagi teada, milleni ma jõudsin.

Kuid tulles tagasi kolimisjuttude juurde, siis iga mingi aja tagant kerkib meil üles kolimisteema. Ma just vaatasin ja ma olen sarnasel teemal sarnaseid mõtteid mõlgutanud siin blogis ka aastal 2018- seega unistus elab ikka veel. Kuid need kolimismõtted ei ole midagi olulist ja mingeid otsuseid vastu ei võta, aga on siiski aeg-ajalt teemaks. Ja iga kord, kui lapsed kuulevad kas või poole kõrvaga, et keegi räägib kolimisest, on kohe kodu sõjakust ja resoluutsust täis – kõik on vastu ja karjuvad juba lihtsalt ennetavalt, et kõik teaksid, mida nad asjast arvavad. Sama teevad nad ka siis, kui ma neile nalja viskan, et võib olla on neil varsti väike vend või õeke. See idee näib neile veel vastuvõetavatum, kui kolimise mõte.

Kuid ega me ise ka kolida väga ei soovi. Jah, logistilises mõttes elame me natuke eemal, kuid kui me peakski kunagi kolima, siis kindlasti mitte linna suunas, vaid kusagile veel kaugemale. Seega lastega elamiseks elame me ideaalses kohas. Suurim pluss, mis meil hetkel koduga on, on naabrid. Mitte ühtegi nõmedat naabrit meie ümber. Ma ei tea tervet küla, aga kõik, kes ümber meie elavad, on mõistlikud inimesed, kellega on tore suhelda ja kellega annab läbi rääkida. On ka selliseid, kes pilku väldivad, et jumala eest mitte tere öelda, aga see on rohkem inimese omapära ja see ei ole aluseks kedagi hukka mõista. Ma ei taha ka vahel tervitada… keda ma petan- ma olen väga suur teretaja. Vahel, kui ma tunnen, et keegi tuttav või naaber, keda ma ootamatult näen, kes väldib meelega minu silmkontakti, siis ma seisangi seal nii kaua, et tal ebamugav hakkaks ja ta minu poole vaataks, et ma oma tere kätte saaks. Ma olen nii tore naaber.

Kuid ometi käin ma regulaarselt kinnisvaralehtedel kuulutusi sirvimas. Ma ei otsi uut elamist, et siit ära kolida, vaid ma püüan leida minu järgmist elamist, mis oleks nii ahvatlev, et ma sellele mõtlema hakkaks. Ühte sellist kodu ma nägin mõned aastad tagasi. Mul on siiani nii kahju, et ma pilte ei salvestanud. See oli U-kujuline maja ja seda plaani nähes sain ma aru, et ma tahan endale U-kujulist maja. Ühes pooles lastetoad, siis keskel elutuba köögiga ja teises U-haaras meie magamistuba koos kontoriga. Ning kahte külge ühendab terrass mullivanni/basseiniga, kuhu pääseb keskelasuvast elutoa suurtest klaasustest.

Ma nägin sellist maja müügis aastaid tagasi ja see kinnistus mulle pähe. Mäletan, et ma vaatasin ka hinda ja see oli jupp maad kallim, kui me endale lubada saanuks, kuid mul ei tekkinud võimalust isegi kaaluda, sest see kuulutus kadus portaalist liiga ruttu. Nüüd ma olengi nagu prints, kes käib klaaskingaga ringi, et see õige asi taas leida. Klaaskingaga prints- ohh, ma arvan endast ikka nii hästi. Tegelikult olen ma suvaline habemik bokserite väel, kes scrollib pimedas võõraid mahu vahtides. See kujutis on reaalsusele jupp maad lähemal, kui see printsi näide.

Teine asi, mida ma pidevalt otsin, on maja järve ääres. Või krunt. Mitte, et ma seda lubada saaks… aga samas, kui me selle olemasoleva maha müüks, siis ju saaks…Aga järveäärne maja peaks olema sellise krundiga, millel on oma rannajoon ka. Minu unistus oleks Pangodi järve ääres, aga sobib igasugune järv, mis liiga kinnikasvanud pole. Mul on lapsepõlvest nostalgia, kui me ema töö kaudu ta firmasuvilas Pangodi ääres puhkasime. Parim osa minu lapsepõlvest. Kaanid, sääsed, kuivkäimla, ühisköök, mida tuli jagada kõigi teiste puhkajatega- see ei ole miskipärast mul kuidagi mälestustes, vaid kõik need mõnusad hetked ja nii ma neid hetki tahangi mäletada.

Ka siin on mul nii suur okas hinges, sest kui me Esileediga kaheksa aastat kodu valisime, siis üks maja oli ka Pangodi järve ääres müügiks ja mina loll kuulasin Esileedit, kes ütles, et tema küll ei sooviks lastega nii järve lähedale kolida, et siis pidavat olema kogu aeg valvel. Ma ei mäleta, kuidas ta seda mulle serveeris, aga ma hakkasin isegi mõtlema, et ta räägib mõistlikku juttu, aga ilmselgelt see ei olnud seda, sest me oleks vabalt saanud majale elektrikarjuse ümber panna, või lastele mingid võrud kaela ümber, mis väikese särtsu annavad, kui nad toast liiga kaugele lähevad. Tundub julm, aga fank, JÄRVEMAJA!

Mina oleksin kolimisele väga avatud, kui see oleks kusagil mõnusas kohas, järve ääres, seal oleks kiire internet, elekter ei kaoks ja teed oleksid läbitavad ka sügaval talvel. Eriti, kui seal oleks U-kujuline ühekordne maja. Kuid ma olen valmis tegema kompromisse. Aga noh, ma unistan. Sest tegelikult on meil siin hea, oma väike aiake, ülicoolid naabrid, vaikne, Coop on 2 minuti autosõidu kaugusel (kui see pood siia ehitati, siis mõtlesin, et oh, kui lahe- siia saab isegi jalgsi käia. Võib-olla saab ka. Pole proovinud), kool, kuhu kaksikud lähevad, on 8 minuti autosõidu kaugusel, Lõunakeskus 5 minutit.

Missugusest kodust teie unistate? Kas mõtled kolimise peale?

NB! Ega keegi Pangodi ääres (või mõne muu veekogu vahetus läheduses) majutust ei paku? Otsin siin juba ideid saabuvaks suveks.