Pe**e, t**a, f**k ja teistest vahvatest sõnadest

27.03.2024

Kuna eile oli FB seinal juttu ropendamisest, siis ma mõtlesin, et kirjutaksin natukene meie pere filosoofiast sel teemal.

Ma ei ole kunagi eriti suur ropendaja olnud. Mul on sageli keeruline võtta ka tõsiselt inimesi, kes ei suuda kolme lauset kokku panna, ilma, et sealt mingi piiksutatav sõna välja pudeneks. Ma arvan, et see on sellepärast, et mu isa oli maru ropu suuga. Tal olid üldse maru kehvad kõneleja võimed ja ta otsis pidevalt sõnu, mida ta öelda tahab ja kuna need jäid kusagile aju ja neelu vahele kinni, mis teda närvi ajas ja seetõttu kõiksugu roppused suust välja kargasid. Kuna mu isa esindas aga kõike seda, mida ma ei talunud, siis ropendamine on miski, mida ma temalt kaasa ei võtnud.

Seepärast ma pööran ka lastega palju tähelepanu, et ropendamine ei ole sobilik viis eneseväljendamiseks. Loomulikult nad mängivad teiste lastega jalgpalli, Fortnitet, käivad koolis ja õues mängimas ning roppused jõuavad ise nendeni ning aeg-ajalt kostitakse neid uute sõnadega. Alles hiljuti tuli Vennas siira ja mureliku pilguga minu juurde ja küsis: “Issi, kas tü*a on ropp sõna?” Põristas ka seda r-tähte seal mahlakalt, et see tuleks eriti efektselt välja. Aga ma ootan neilt, et kui nemad suhtlevad teistega, leiaks nad eneseväljendamiseks teisi sõnu, kui neid koledaid, mis välja tahavad vupsata.

Kas mind teiste ropendamine häirib? Ropendamisel ja ropendamisel on vahe. Kui inimene väljendab sellega üllatust ja sealt lipsab midagi välja, siis absoluutselt mitte. Mõni ongi emotsionaalsem ja vajab midagi enamat, kui võbelevat suunurka, et korraks rõõmu väljendada. Kui aga inimene kasutab neid sidesõnadena ja/või ropendab laste kuuldes, on see loomulikult häiriv. 

Eriti mannetu on näha ropendavaid (eel)teismelisi, kelle jaoks on ropendamine kui vabadus ja mässamine. Ma kindlasti ise ka selles vanuses kasutasin sõprade seltskonnas roppuseid igapäevaselt, aga kõrvaltkuuljana on see Ikka nii masendavalt häiriv. Kas vanemad ei õpetanud siis paremini? MInu puhul isa mitte, aga oma ema näiteks ei mäleta, et ma oleks üldse kunagi ropendamas kuulnud. Vahepeal saadab mind potilaadale ja siis vaatab pelglikult ringi, ega keegi ometi teda ei kuulnud.

Seega olen ma ka oma lastele õpetamas, et ropendamine ei ole sobiv väljendusviis. Ja nad teavad, mis sõnu võib kasutada ja missuguseid mitte. Ainuke kord, kui ma neid ropendamas kuulen, on siis, kui nad tülitsevad ja seda ainult ühe lapse poolt, keda ma ei hakka siin tanki panema. Kuid kui ta vihastab, siis ta kutsub teist poolt alati si*ajunniks. Siis vaatab pelglikult ringi, kas sellele järgneb ka mingi karistus ning tavaliselt tabab ta siis ise, et ta on üle piiride läinud ning hakkab rahunema. 

Karistuseks on tavaliselt meil see, et kui keegi teist alandava nimega nimetab (mitte siis kui ta ropendab), siis on selleks päevaks Playstationi paus. Vahepeal, kui Noorsand haiget saab või miski teda endast välja viib, tuleb ta mind otsima (või helistab, kui ma kodus pole), et kas ta võib ropendada. Ma vastan, et kui keegi kuuleb seda, siis mitte. Kui ta on üksi, siis lasku aga oma pinged välja.

Kuid millal mina ropendan? Vahepeal, kui ma tahan lihtsalt inimeste reaktsiooni näha. Kuna keegi ei oota minu suust ropendamist, siis ma üritan neid tabada täiesti ootamatult. Istun näiteks Esileedi kõrval diivanil ja järsku poetan vaikselt mõne ropu sõna ning jään ootama reaktsiooni. Esileedil vajub alati mokk lahti ja vaatab mind suurte imestunud silmadega ja küsib tavaliselt, kas ma sain insuldi? 

Vahepeal helistan ma emale ja küsin Vene keelega abi, et kas ta teab, et mida tähendab “piz*a” ja siis ta kogeleb seal toru otsas ja otsib sõnu. Ta läheb alati nii armsalt ähmi täis ja see on alati tore vaatepilt. Kuna ta on kasvanud venekeelses keskkonnas, siis on tema jaoks ka venekeelsed roppused 10 korda hullemad, kui Eesti keeles.

Ainuke, kes meie perekonnas avalikult ropendab, on Esileedi. Ma ei pane seda pahaks, sest ma tean, mis keskkonnast ta tuleb, mida tema lapsepõlves läbi on pidanud elama. On ütlus, et kui sa tahad hundikarjas ellu jääda, pead uluma koos huntidega. Mammaste ohtlike tänavajõukude arveteklaarimised on tal siiani hinges elavalt elamas ja määravad suuresti tema väljendusviisi. Selleks, et olla jõugu täieõiguslik liige, pead sa omaks võtma ka teatud kõnepruugi (võid teha ka näo tätoveeringu). 

Õnneks ta ei ropenda palju ja ta lemmik sõna, kui ta ennast kusagile ära lööb ( ja ta lööb end kindlasti sagedamini ära kui keskmine eestlane), on ilus soomekeelne “vit*u” ja vahel ta saadab minu peale närvi minnes, sinna p-tähega kohta. Seega, ei midagi üleliia hullu.

Kuigi ise ta minuga sarnaselt ropendamist heaks ei kiida ning suvel rulapargis lastega aega veetes, viskas tal kops üle maksa, kui paar 12-13 aastast seal omavahel jutustades iga teise sõnana mõnd suguelundit kasutasid. Kutsus lapsed korrale, kes üritasid Esileedile vastu targutada (oh, neil on veel nii palju õppida) ja Esileedi viskas veel mingi elutarkuse läbi hammaste üles ja poiste roppuste jagamine kadus suhu tagasi.

Laste juurde tagasi tulles – neil on kõik ropud sõnad teada. Nad teavad täpselt, mida on avalikult kasutada ok ja mida mitte. Minu arust on see ka väga oluline, et mul kasvaks tüübid, kes ühiskonna reegleid mõistavad ja neist ka kinni pidada oskavad. 

Vandumisele vaatan ma läbi sõrmede ja seni, kuni “kurat” või “raisk” ei ole sidesõnana kasutusel, ma sellele väga ei reageeri. nemad ise küll. Kuna nad teavad, et need on sellised pool-keelatud sõnad, siis “kuradile” järgneb tavaliselt “ups, vabandust”. Tahan siin kohal ka ära märkida, et ma ei sunni lapsi kunagi vabandama, kui nad ropendavad või vannuvad, teevad seda omal initsiatiivil. Mina käsen vabandada siis, kui keegi on teisele kogemaa või meelega haiget teinud või öelnud talle meelega halvasti, et teine ennast halvasti/alandatuna tunneks.

Ma olen lastele järjepidevalt püüdnud selgeks teha, et ropendavad need täiskasvanud (sest lapsed ropendavad peamiselt sellepräast, et nad saavad), kes ei suuda leida viise, kuidas olukordadele reageerida. Ropendamine ongi lihtne- ropp sõna on kerge üle huulte lipsama, aga leida teine lahendus, kuidas selle olukorraga toime tulla, sellega saavad hakkama vaid leidlikud ja nutikad inimesed. 

“Iga kord, kui sa soovid ropendada, siis mõtle, miks see nii on ja kuidas end maandada või väljendada nii, et sa saaksid seda teha ka poisi/tüdruku ees, kes sulle väga meeldib.”