Kui sa ei soovi lapsi nutma ajada, siis väldi Lätis neid paiku!

Kes pole kuu peal elanud ja natukenegi mu sotsmeediat jälgib, see peaks teadma, et me käisime Lätit vallutamas. Uudistasime natuke neid veidraid lõunanaabreid, kes räägivad keelt, millest keegi aru ei saa. Päriselt! Tavaliselt, kui sa kuuled mingit keelt, siis enamus keeled on mingist perekonnast ja sa võid natukene tuletada, mida mingi sõna tähendada võib. Mitte Läti keeles. Ükski sõna ei kõlanud mitte millegi sarnasena. See on üldse nii hämmastav, et kaks riiki, asuvad täiesti kõrvuti, jagavad paljuski ajalugu ja ometi ei tea keskmine eestlane lätikeelseid sõnu rohkem kui saldejūms ja iela. Võin vastu öelda, et lätlased teavad veel vähem. Ma küsisin päris paljudelt, et kuidas neil eesti keelega on ja eriti just noored ei teadnud mitte ühtegi sõna. Eks ma siis õpetasin neid ja kui te järgmine kord Lätti lähete, siis ma tegin juba eeltöö ära.

Kui te mäletate, siis möödunud aastal käisime me kambaga Virumaal, et mööda vana Hansateed käia paikades, mis sellele rajale jäävad. Ka Läti reis sai meil teoks võttes aluseks VIA HANSEATICA programmi ja me liikusime ringi Vidzeme regioonis. Seega käisime me kolme päeva jooksul mitmes linnas avastamas paiku, mille olemasolust me võib-olla teadlikud polekski. Ma püüan siis need paigad teieni tuua ja kui te planeerite järgimist puhkust, siis äkki saate siit nii mõnegi soovituse. Ma jagan postituse päevadeks, et oleks lihtsam tajuda, et mis jääb ühte kanti.

PÄEV 1

Meie teekonna algus lükkus edasi, nagu alati. Kui te meid kusagile kutsute, siis kutsuge meid alati 30-60 minutit varem kohale, sest me jääme alati igale poole hiljaks. Ma ei tohi öelda, et see on Esileedi pärast. See kindlasti pole! Onju!? Ta on küll see, kes alati igale poole hilineb, aga see pole tema süü! Mitte mingil juhul. See on sellepärast, et tema on see, kes peab kõikide asjad alati kokku panema ja veenduma, et ka lastel oleks kõik kaasas ja sellepärast me hilineme! Ja kui keegi praegu ütleks, et sama seis oli meil ka enne laste saamist, siis.. ee… lõpeta! See pole Esileedi süü!

Kuid hilinemisega jõudsime Valga Selveri juurde, et näha, kuidas piirilinn on panustanud, et sellise kaksiklinna erilisus välja tuua. Pean ütlema, et väga nutikad ja vahvad lahendused.  Täpselt piirile oli pandud näiteks kiik ja kui sa hoo sisse saad, võid sa kiikudes olla nii Eesti kui Läti pinnal. Lastele oli tehtud mänguala ja üldse oli kogu see ala moodsalt ülesvuntsitud ja väga sümboolne viis alustada reisi Lätisse.

Me ei pidanud kaugele minema. Umbes 100 meetrit piirilt Valka linna sisse jalutades oli tee ääres kohvik nimega Walk Cafe. Kui te satute kunagi sinna, siis soovitan väga. Selline hästi õdus, mugavate retro toolidega ja väga maitsva toiduga. See oli üks koht mitmest, kus ma pidin toidukvaliteedis üllatuma. Toidu välimus ja kvaliteet on miski, mida ma ootaksin peenemalt kohvikult ja tundus, et kohalikud olid sellest teadlikud, sest ühel hetkel oli kohvik täis suminat ja inimesi, kes endale lõunat otsima tulnud olid. Väljas oli ka suur väliala, aga kuna meil õnnestus leida päev, mil sajab maha 30% aasta sademetest, siis polnud isegi väljas asuv mänguväljak lastele ahvatlev. Ilusa ilmaga kujutan ette oleks see vibe maitsva toidu ja õdusa atmosfääriga väga mõnus.

Järgmisena peatusime pisikeses alevikus nimega Trikata. Selline idülliline maakoht, mille sarnaseid võime leida ka mõnes unises Lõuna-Eesti paigas. Ilusasti korda tehtud ja aleviku keskel asus bussijaam, kus seisvast bussist saatis meid unise ilmega bussijuht, kes väljasõitu ootas. Ma ütlen bussijaam, aga ma mõtlen siiski bussipeatust, mille kõrval väike külapood ja hoone teises küljes uks, millel kiri R Chocolate. Astusime sisse ja küsimuse peale, et mis keeles eelistatakse rääkida, tormas proua tagaruumi ja tema asemele tuli teine, kes rääkis mõlemat keelt. R Chocolate on pisikene šokolaadivabrik, mis toodab käsitööšokolaade, mida nad seal koha peal ka müüvad. Mind jätab šokolaad laias laastus külmaks ja olin valmis ümber pöörama, et edasi sõita, kui järsku vaatas mulle otsa neli anuvat silmapaari, kel igal ühel sületäis šokolaade pihku kahmatud. Leppisime kokku, et iga üks valib ühe asja, mille ta kaasa ostab. Saigi igaüks ühe ja Esileedi võttis mingi viis… sest kuidas sa lähed ära, kui ABSOLUUTSELT igat asja valikust ei proovi, eks. Oli põnevaid maitseid ja oli klassikat. Kõik soovijad said isu täis.

Beverina puuskulptuuride- ja labürindipark oli vist selle reisi suurim üllataja. Mul ei olnud suuri ootusi, sest eks ma enne minekut uurisin natuke brošüüre ja sirvisin kodukat ning jah, keegi on viitsinud teha hunniku skulptuure ja paar labürinti… noh, eks me sõidame sealt läbi, kui see tee peale jääb. Kohale jõudes oligi park selline nagu pildi peal tundus – erinevad puukujukesed, mis tuntud multikatest ja muinasjuttudest enamikele tuttavad on, aga ei midagi erilist. Kuid seal ringi käies, hakkasime avastama aina enam, kuidas selle pargi ilu peitub detailides. Labürindid ei ole lihtsalt labürindid, vaid igal sammul sa näed midagi uut ja ootamatut. Pargi pealik, kes meid tervitas, Janis, hoiatas, et ala keskel on suurim labürint. Seal ei ole võimalik ära eksida, kuid see on päris pikk. Täpsemalt 680 meetrit, kui ma õigesti mäletan. Ning see labürint on mõeldud vanusele 18+, sest see on väga tugeva seksuaalse energiaga. „Ah, mis sa lõõbid, Janis!“ käis mu peast läbi ja teatasin, et me võtame ikka lapsed ka ringile kaasa. „Siis teid ootab ees terve hulk ebamugavaid küsimusi!“ hoiatas mees ja seadsime sammud selle müstilise labürindi poole.

Mis ma tahan öelda on, et järgmine kord, kui Janis sind hoiatab, siis oleks mõistlik kuulata. Terve see 680 meetrit oli laste miljon küsimust seksiteemadel, sest kogu see labürint kubises seksiteemalistest puukujudest. Sa nägid seal igat poosi ja korraks läks südames soojaks ja meenus, kuidas isegi kunagi paindusin… „Aga miks siin lumivalgeke ja seitse pöialpoissi paljaste nokudega rivis on?“ uuris Piiga mõtlikult. „Pissipeatus! Sellepärast!“ ja astusin kiirema sammuge edasi, et igat šedöövrit mitte  sedavõrd põhjalikult lahti harutada. Igal juhul on labürindi autor olnud väga loov ja.. rikutud. Midagi sellist ei osanud ma oodata ja pole varem näinud. Kiidan. Lisaks avastasime labürindist välja tulles terve suure ala, mis on täis erinevaid osavusmänge, mida nii lapsed kui täiskasvanud seal mängida saavad ning me olime seal niigi tunni kauem, kui plaanisime ja oli aeg edasi minna. Kui teie lähete, siis võtke endale aega, sest kui esmapilgul tundub see park selline „meh“, siis tegelikult on seal avastamist rohkem kui küll.

Pool tundi sõitu ja jõudsime pärale Valmierasse. Ma tahan kiita Läti liikluskorraldust. Eriti kaht asja – see kuidas on ära märgistatud ülekäigurajad. Iga sebra juures on suur must-valge triibuline post (nagu tagurpidi L-täht) ja see hakkab nii lihtsasti silma. Teine asi- peatee on väga hästi ära märgistatud. Kui sa sõidad peateel, on iga ristmiku juures sul peateemärk, et sa teaksid kogu aeg, et sa oled peateel. Eestis sageli sa ei tea, kas sa oled ja pead iga ristmiku juures vaatama, kas ristuval teel on ikka „Anna teed“ märk püsti. Ja kui ei ole, siis kas sa oled ikka kindel, et see parema käe reegliga ristmik pole?

Õhtusöögi sõime restoranis nimega „Delizia“. Väga sõbralik teenindus. Lahkudes läti keeles tänades, vastas kelner meile naeratusega eesti keeles „Palun!“. See oli viimane kord, kui me reisi ajal meite keelt kuulsime. Toit oli maitsev ja meile oli kinni pandud laud, mille kõrval kohe laste mänguala. Ma märkasin reisil üldse, et päris paljudes söögikohtades on üheks pakutavaks toiduks kartulipannkoogid, mida Eestis pea kusagilt ei saa ja mulle lapsepõlve nostalgiaga väga meeldivad. Kui sinna satute, võtke kindlasti rabarberikooki!

Päev lõppes hotellis „Naktsmajas“, mis oli selline hästi lihtne spordihotell, mis asus kohe Valmiera spordikomplekside kõrval. Eks see olegi selle plaaniga loodud hotell, et võistlustele saabuvatel sportlastel ja fännidel oleks kohe väljakute kõrval ööbimiskoht olemas. Saime topelt-toa, mis oli omavahel ühendatud koridoriga ja tuba oli vaikne, voodid 90×200 ja täiesti ok mugavusega. Toas oli telekas, meil oli oma tualett ja dušš. Kõik oli ilus, puhas ja värkse.

Kuid enne kui põhku pugeda, oli kell seal maal, et meil oli veel 2,5 tundi aega, et lipata hotellist otse üle tänava ja astuda sisse Valmiera veekeskusesse. Suur ja mugav riietumisala, mis oli meestel ja naistel ühiskasutuses. Duširuumid olid paraku eraldi. Ka basseine, mullivanne ja saunu oli igale maitsele. Neile, kes tahavad tõsist sporti teha ja neile, kes lihtsalt vees plätserdada. Vesi oli basseinides soe ja küsiti, et kas ka õhk? Jah, ka õhk oli mõnusalt soe ja basseinide vahelisel alal oli mõnus ja jahe ei hakanud. Kes soovis jahedust, siis sauna ees oli „jääauk“ hästi külma veega, või oli võimalus endale jäävesi kaela tõmmata ka lae alt rippuvast ämbrist. 2,5 tunnist spas jääb lastele loomulikult väheks aga oli ka aru saada, et tüübid on täiesti soodad juba ja valmis magama minema. Kui tavaliselt nad võitlevad võõras kohas, et nad peavad saama kaisus uinuda, siis nii kui nende peakesed patja puudutasid, olid kõik kolm audis.

PÄEV 2

Üks asi, mis mulle hotellide hommikusöökide juures ei meeldi, on see, et sa võid sinna hiljaks jääda. Tavaliselt seda pakutakse kella 10 või 11ni ja ma olen neid korduvalt maha maganud. Selles hotellis tuli valida kellaaeg, mis kell me plaanime sööma minna ja söömine toimus üle tee veekeskuse kohvikus. Hästi lihtne hommikusöök, aga kõhud said täis ja olime valmis ka teist päeva vallutama.

Esimene peatus oli Rauna linnas, kus on Rauna linnuse varemed. Mäe tippu ehitatud linnusest on tänaseks jäänud püsti veel küll vaid seinad, kuid eks kui uurida nende ajalugu ja natuke neis kohas mõtiskleda ja ette kujutada, milline see kunagi varem välja nägi ja kuidas seal elu käis, see paneb minu fantaasia kohe korralikult tööle. Sama juhtub alati ka Eestis kui ma mingeid vanu ehitisi vaatamas käin. Ka vaade linnale mäe tipust, on seda külastust väärt. Üldse on Rauna linna ümber päris palju avastada ja teha, sest siin on ka eriti ilusad loodusrajad. Meid köitis kõige enam lossi läheduses olnud tõuksi/rulapark, kus tüübid veits auru välja said lasta.

Lõunasöögi sõime ka Raunas, sest seal on kohvik nimega Jauna Rauna. Tundus väga populaarne koht, sest kui Raunasse saabudes tundus, et linnas inimesi eriti polegi, siis lõunaks hakkas inimesi tänavatele ilmuma ja pärale sõitma igast suunast ning Jauna Rauna lõunasöögi paigana näis olevat väga soositud koht. Toit, mida nad pakkusid, on just selline, mida mina ehk kõige enam hindan – hästi kodune ja lihtne toit. Mitte midagi peent, vaid minu valikuks oligi keedukartul (mis on mu lemmik viis kartulit süüa), peedisalat ja kooreklops veiselihaga. Oskad sa midagi paremat soovida? Ma usun ka, et mitte. Lastega tuleb muidugi tööd teha, sest need vennad ei söönud vist terve reisi mitte midagi muud kui friikaid ja kananagitasid. Ei julgenud ühtegi asja proovida.

Järgmiseks viis meid tee Araiši arheoloogilisse parki. Ma arvasin, et see on nagu meil siin Eestis Viikingite küla või midagi taolist, aga absoluutselt mitte.  Tegemist on Läti ühe tähtsaima arheoloogilise leiuga, mis avastati järve põhjast eelmisel sajandil. Umbes 50 aastat tagasi. Avastati, et järvel asus umbes tuhat aastat tagasi puust kindlus, mille säilmed jävepõhjast välja tulid. Nüüd ehitati see umbes samasuguseks tagasi, nagu siis kunagi oli. Ka see oli lahe kogemus, sest kui neid vanu maju vaadata, siis on ikka näha, kuidas inimesed on tänapäeval ikka võrreldes tolleaegsetega nagu hiiglased. Eriti mina. Mind oleks tollel ajal hobusena kasutatud tõenäoliselt. Äkki olid hobused ka siis väiksemad. Pargis olid ka Liivi ordu aegse linnuse varemed ja rekonstrueeritud hütid, milles elasid inimesed seal järve kaldal kivi- ja pronksiajal. Lastel küsimusi jagus. Mul vastuseid mitte nii väga. Aga ma olen loov, mõtlesin igale asjale seletuse välja.

Järgmise peatuseks oli meile planeeritud kolm tundi ja kohaks oli Rakši loomaaed. Õigemini siis kaamelipark. Mida on kaamelipargis teha kolm tundi? Eks me läheme lihtsalt natuke varem hotelli, sest tegelt ka, mida on teha kaamelipargis? Tõenäoliselt me näeme ühte väsinud kaamelit, kelle õnnetu pilk meid saadab, mis tahab justkui öelda, et „Kill me!“ Ma ei oleks saanud tõest kaugemal olla. Rakši loomaaed oli konkurentsitult meie reisi kõige imelisem elamus. Soovitan südamest ja kõigile. Terve suur ala, kus sind tervitavad uudishimulikud alpakad, põnevil kitsed, mägiveised, eeslid, lambad, kassid, küülikud ja koer Bailey. Kindlasti jäi keegi välja, aga see oli nagu iga lapse unistus- meile anti kassast ämbrike toiduga ja me saime käia mööda parki ning toita kõiki loomi, kes õrnalt ja usinalt su peo huultega tühjaks tõmbasid. Mul on mõlemad poisid suured loomapelgurid, samas kui Piiga koliks meeleldi lauta. Kuid ka see, kuidas poisid loomadega avanesid ja kontakti saavutasid, oli hämastav. Vennas on hetkega paanikas, kui mõni koer või kass teda uudistama tuleb ja seal ta on sasib alpaka tukka või kratsib koera kõhualust. Tore oli näha, kuidas nähtamatu side lastel loomadega tekkis. Niivõrd väga, et Noorsand sai väga lähedaseks sõbraks ühe väikese kitsega, kelle keha oli täpselt pooleks jagatud – mustaks ja valgeks ning ka ta nimi oli vist sellega seotud – Mustvalge. Noorsand ei pannud just eriti palju fantaasiat sellesse. Ja kui oli aeg ära minna, siis Noorsand lahkus väga raske südamega ja tema suurim mure oli, et kas Mustvalge ikka mäletab teda, kui ta järgmisel korral tagasi tuleb. Suurte pisarate saatel me sealt lahkusime ja lubasime, et tuleme kindlasti tagasi.

Kuid kitsega tutvumise ja temast lahkumise vahele jäi veel nii palju – sõit kaamelitega, paadiralli, laamadega jalutamine, laamade aedikusse minek toiduämber käes, mis oli kõige ekstreemsem ettevõtmine, õhtusöök nende territooriumil asuvas restoranis ja lõpetuseks leemurite toitmine. Seda viimast peab ka ise kogema, sest see kuidas need sõbralikud tüübid õlalt õlale hüppavad, et õuna-kurgi-porgandipulki vastu võtta, oli midagi täiesti uut ja seni kogematut. Teatasime, et soovime endale ka ühte sellist koju. Selgus, et tutkit Vasja – ei saa. Selleks, et nemad saaksid õiguse leemureid pidada, tuli vastata väga pikale kriteeriumite nimekirjale ja kogu see protsess olla väga pikk ja põhjalik, mis on vist leemuritele päris hea uudis.

Õhtu lõppes Ligatnes hotellis Zeit. Moodne ja ilus hotell ning nagu ma aru sain, siis eriti teatakse seda kohta, kui hästi populaarset paika, kus selliseid mõnusaid intiimseid kontserte külastada. Maja ees oligi lava ja rohkelt istumisvõimalusi. Meid majutati kõrvalasuvasse majja appartmenti, kuhu me kõik mõnusalt ära mahtusime. Seal oli magamistuba, elutuba, köögiala ja suur tualett dušinurga ja kraanikausiga. Telerit ei olnud, aga lätlastel on kombeks kõiki saateid nagunii dubleerida ja peale saldejumsi sealt muud aru polekski saanud. Kuid ega sinna hotelli minnes polekski aega olnud niisama toas passida, sest hotelli kõrval kohe.. põhimõtteliselt hotelli kohal, on puude latvadesse tõmmatud võrgud ja tekitatud erinevad käigud, kus on võimalik meetrite kõrgusel maapinnast võrgurajal ringi käia ja lustida.

PÄEV 3

Kolmas päev oli meil puhas lõbutsemispäev. Hommikusöök Zeit restoranis oli väga maitsev. Valik oli omleti ja pannkookide vahel. Kõik oli väga hõrk ja maitsev. Vennas, kes kolmandaks päevaks nägi juba ise välja nagu kananagits, sest ta muud ei söönud, nautis värskeid pannkooke mustikamoosiga. Ta ei ole kunagi varem mustikamoosi söönud ja on tunnistanud ainult maasika ja õuna oma. Alles kolmandal päeval hakkasid meie lapsed avanema ja julgemaks muutuma.

Esimene paik, kuhu me pärale jõudsime, oli Siguldas asuv Tarzani park. Eestis asuv Kiviõli park on vast kõige sarnasem sellele, kuid mõlemas paigas on atraktsioone, mida teises ei ole. Ehk need on olemuselt küll sarnased, aga viisid, kuidas seal aega veeta ja lõbutseda on täiesti erinevad. Batuudid, paadid, milles sõites saad veega pritsida, tuubisõit, sõit elektriautodega, püssist märki laskmine, suur seiklusrada, mis nagu ikka lõpeb pika liuga, ja kõrgele mäkke suusaliftiga üles sõitmine ja alla saad tulla kas sama suusaliftiga, või kihutada kelgus, mis mööda rööbast alla tuiskab. Meie lemmik atraktsioonideks olid tohutud kiiged. Kaalupiiranguga 110kg võisin mina ainult näppu imeda. Kuid nii Esileedi kui kõik lapsed istusid ja kogesid midagi väga erilist. Esileedil värisesid põlved erutusest veel jupp aega. Noorsand karjus  kiiges „MA EI OLE KUNAGI SELLIST TUNNET TUNDNUD! SEE ON VÄGA EBAMEELDIV!“ Teate seda tunnet, mida sa koged, kui autoga järsku mäest laskud? Kes iganes on Tartust Põlvasse sõitnud mööda vana postiteed ja seal julgemalt gaasi vajutanud, teab seda tunnet väga täpselt.

Rahvast oli pargis omajagu, kuid hooaeg ei ole veel käes. Enamus rahvast käis päeva esimeses pooles ja need, kes tulid peale kella 15 ei pidanud enam ootama üheski järjekorras. Äkki soovitus, mis kell on sinna kõige parem minna.

Lõunat sõime Tarzani pargis asuvas kohvikus Kokos. Nad ise nimetavad end peenema nimega, et nad on gastro grillbaar. Ja täiesti õigustatult! Ma ei oleks sellises kohas oodanud nii hõrkusid ja peeneid toite. Sellist kogemust võiks oodata mõnes vanalinna nooblis restoranis, mitte mängumaal. See oli absoluutselt restorani kvaliteet. Ok, kananagitsad tundusid poe omad olevat, aga pitsa, mille lapsed tellisid ja minu ning Esileedi toit oli kõik esmaklassiline. Nii väljapanek, kui maitsed. Kui satute Tarzani parki, siis sööge kindlasti Kokoses. Kasvõi lihtsalt pitsat, sest see kokk, kes neil seal köögis on, on ilmselgelt oma ala fänn.

Meie viimaseks kohaks, mida me Lätis külastasime, oli KLIKK keskus Siguldas. Keset kaarhalle natuke peidetud keskus, kus me veetsime oma viimased tunnid Lätimaal. See on kahekordne hoone, millest esimesel korrusel on vinge kardirada ja Nerfisõja saal ja teisel korrusel kohvik, laste mänguala suure ronimisvõrgulinnaga ja rula-tõuksihall. Keegi meist ei olnud kunagi kardiga sõitnud ja see on äkki ka esimene asi, mille kohta ma ütlen, et ma ei soovita seda teha. Pole mõtet, sest sa jääd sellest kohe sõltuvusse. Midagi su ajus juhtub, kui sa gaasi sügavamale vajutad ja seda kiirendust koged. Lapsed ja Esileedi, kes sinna rooli istusid, ei olnud enam need, kes sealt hiljem välja tulid. Mingi leek läks neis põlema ja selle asemel, et tagasi koju sõita, pidid nad veel kolm korda kartidega sõitma minema. Eriti Esileedi, kes muidu lapsi alati esikohale seab, loomastus seal roolis ja võttis endale eesmärgiks KÕIGIST lastest sõidu jooksul mööda kihutada. See tal ka õnnestus. Pärast veel tänitas Vennasega, et ta teda mööda lasta ei tahtnud ning ette keeras. Nüüdseks on ta sellest vast üle saanud.

Kuid kardirada ei olnud ainus koht, kus me midagi uut enda kohta avastasime. Tõuksihalli, kus treening just läbi oli saanud ja ruum tühjaks valgus, vallutasid minu tüübid. Nad ei ole veel osavad, aga neis on huvi ja nad pidevalt katsetavad vaikselt piire. Küll aga pole neis julgust alla lasta kõrgematelt küngastelt. Näha on, et huvi on olemas, aga hirm hoiab tagasi. Rajal oli üks laskumine kaetud sileda plastikust materjaliga, millel kukkumine kindlasti õrnem oleks, kui puidust pinnal ja ma rääkisin Noorsandiga, julgustasin ja pidasin kõne, kuidas juba peale esimest korda alla laskmist, on hirm kadunud ja ta soovib katsetada uusi kõrgusi ning ta võttiski ennast kokku ja värisevate kätega laskus ta sealt alla ja….. ja jäi püsti! Juubeldades ja naerdes ning mulle kaela hüpates puhkes ta nutma ja tänas mind, et ma aitasin tal hirmust üle saada. Need hetked on nii ilusad ja erilised. KLIKK jääb meile alati seda erilist hetke meenutama.

Ja oligi aeg auto nina kodu poole suunata. Ah jaa, enne tuli ju veel üks kardi ring ära teha.. .. ja siis üks veel ning siis oli aeg minna, sest ma panin jala maha ja teatasin, et aitab! Läti kohtles meid väga hästi. Kõik räägivad võrdselt hästi nii vene- kui inglise keelt. Ei olnud mingit nina kirtsutamist, kui vene keeles pöördusin. Eks mu puine aktsent on kindlasti reetev ka, et see tüüp küll venelane olla ei saa. Kui ma saaksin ühe asja seal paremaks teha, mis reisi veelgi nauditavamaks oleks muutnud, siis selleks on teed. Paljudes kohtades vahetati teekatet, kuid tööd on seal veel, oi kui palju teha, sest seal raputavad nii maanteed, kui linnatänavad. Kui see pisiasi kõrvale jätta, siis Läti oli väga tore kogemus ja me läheks iga kell tagasi. Me ei saa ju riskida, et Mustvalge meid ära unustab.

“Via Hanseatica” on rahvusvaheline turismimarsruut, mille arendamisel Lätis teevad koostööd Cēsise-, Limbaži-, Saulkrasti-, Sigulda-, Smiltene- ja Valka piirkond, Valmiera vallavalitsus ning Vidzeme regionaalplaneerimine. Postitus sündis koostöös Läti Investeerimis- ja Arenguagentuuri (LIAA) ja Euroopa Regionaalarengu Fondiga (ERAF).

Kommentaarid

“Kui sa ei soovi lapsi nutma ajada, siis väldi Lätis neid paiku!” on saanud 6 vastust

  1. Evelyn ütleb:

    Tänud põhjaliku ülevaate eest, sai nii mõnegi hea vihje. Kõige parem pilt on ema-isa ja Nerfidega 😀 ! Peatselt läheme ka ise lastega Lätti,kohtadesse kus varem ilma lasteta käidud. Põhiliselt küll teisele poole, kuhu soovitan ka teie perel edaspidi vaadata – Kuramaa, Kolka tipp, “maailma suurim” radar, lahe linn Ventspils, üliarmas linn Kulgiga, Cinevila, kindlasti Jurmala ja palju-palju muud. Isegi Riia suurim Lido oli lapse jaoks täielik WOOW 🙂

    • amht ütleb:

      Riiga tahaks ka minna. Läti on õnneks nii lähedal, et see nagu siseturism. Aitäh ideede eest, mida külastada!

  2. Rooza ütleb:

    Te võiks perega rohkem selliseid trippe teha. Nii hea ja lustlik ülevaade koos pildimaterjaliga. Metsikult ehk karavaniga oleks veel eriti mõnus lugeda-vaadata 🙂
    Tänu Sinu postitusele ja Google reklaamile pidin kollased sandaalid ostma…

  3. Kärt ütleb:

    Mul tulid endal pisarad silma selle mustvalge ja lapselohutamise pildi peale.
    /lörrr/
    Aga ma ei saa väga hästi aru, kes oli see südametu tüüp, kes nutvat last ja lohutavat ema niimoodi pildistada suutis, et käsi ka ei värisenud?

Vasta amht-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Päevaküsimus

Noh, nüüd saad aru, miks ma habeme kasvatasin?

Loading ... Loading ...

Otsi

Arhiiv

Liitu uudiskirjaga

FB ja IG seab aina kitsendusi, kui paljude inimesteni mu sõnumid ja postitused jõuavad. Jäta palun enda e-maili aadress, sest ma plaanin korra nädalas (või paari nädala tagant) saata mailile ühe uudiskirja, et sa ei jääks väikesest meelelahutusest ilma lihtsalt sellepärast, et FB nii otsustas. Luban, et need jäävad ainult minule ja ma ei levita neid kellelegi, ega hakka ka saatma spämmi. Luban olla viisakas ja vastutustundlik.

Loe ka neid lugusid

  • Asi puudutab mind ja Esileedit

    Eks me oleks pidanud ette hoiatama, või vihjeidki andma, aga usun, et need, kes on siin aastaid olnud, vast teavad isegi, kuhu see jutt viib. Ma räägiks lühidalt,…

  • Kui ma peaksin uuesti abielluma…

    Kui ma palusin soovitada paiku, kuhu me võiks sel suvel veel perega suvitama jõuda, siis te olite väga abivalmid nagu alati. Palun olge järgmisel aastal ka, sest nii…

  • Kas Lottemaa on kõvasti alla käinud?

    Postitus valmis koos Lottemaaga Kui ma väike olin, asus Tartus laululava juures lõbustuspark. See oli mu lemmik paik linnas ja ma oleksin võinud seal päevi aega veeta. Kuid…