AMHIT | Peldikuid koristama? Mina? Ah?

Te ise tahtsite minu memuaare Iirimaal elatud ajast ja siin need on. Eelmine kord rääkisin, kuidas ma Iirimaale jõudsin ja täna räägin, kuidas mind kõige esimesed inimesed vastu võtsid. Esimeste postitustega ei räägi ma värvikatest sündmustest niivõrd, kui tutvustan teile natuke inimesi ja olustikku, et oskaksite end äkki natuke koha peale ette kujutada. Mu ema rääkis, et ma ei rääkinud talle eriti palju midagi sealsetest hullumeelsetest asjadest, et ju siis toimunud väga palju. Oh ema, kui sa teaks kõiki asju, mis toimusid isegi sinu nina all Eestis, jääks sa kohe kümme aastat vanemaks! Emadele ei räägitagi enamus asju. Mul on nii kahju, et ma seal olles rohkem pilte ei teinud, sest mul on Iirimaa ajast alles nii vähe jäädvustusi. Mul oli väga palju videoid, mille mu sõber kahetsusväärsel kombel väidetavalt ära kaotas. Netis ei ole ka pea midagi leida.

Ma astusin taksost välja ja seisin hotelli ees. Närviline taksojuht, kes minult viis korda kinnitust küsis, kas ma talle ikka hotellist raha toon, ootas sõrmedega vastu armatuuri koputades autos. Astusin läbi pöördukse avarasse fuajeesse, mille põrandat kattis punane vaip, mis oli ammu oma algupärase suursugususe minetanud. Vastuvõtu laua taga pingutas maailma kõige teeseldumat naeratust umbes 50-aastane lühikeste juustega naisterahvas, kellele ma ennast ja enda kokkulepet saada hotellist taksojuhile arve maksmiseks sularaha, rääkisin. Terve selle aja hoidis ta kramplikult seda võltsi naeratust ees ja mul hakkas suisa kahju temast ja tahtsin lihtsalt öelda, et sa võid nüüd lõpetada.

Tema nimi oli Theresa. Theresa vaatas mulle rõõmsa suu ja surnud silmadega otsa ja kui jutt sai räägitud, siis oli umbes minutiline paus, kus ta lihtsalt vaatas mulle otsa ja ei öelnud mitte ühtegi sõna. See aeg tundus nii meeletult pikk, sest ma ei saanud aru, kas ta ootab, et ma veel midagi ütleks? Või ta mõtleb? Või ta otsustab midagi? Mida ta teeb? Otsustasin ära oodata. Silmi pööritades võttis ta kassast 50 naelase ja andis selle sõna lausamata minu kätte. Kogu see protsess oli niivõrd ebameeldiv, nagu ma oleks tema taskust selle välja imenud ja ta pidi justkui oma kõrvale pandud kirsturaha minu kätte andma.

Taksojuhile makstud, kotid maha tõstetud, seisin ma taas fuajees Theresa pilgu all, kes teatas, et ma peaksin ootama ja keegi tuleb peagi mind vastu võtma. Minu jaoks oli tegu täiesti uude ellu astumisega, aga teiste jaoks, kes seal ringi sahmisid, ei olnud minust sooja ega külma. Mingis mõttes ma sisimas ootasin, et mind võetakse soojalt vastu, tehakse olemine õdusaks. Ma ju nagu kaugelt kandi poiss, kes pole maailma näinud. Aga seal ma seisin fuajees, oodates kedagi, kes mind vastu võtab. Ootasin oma 45 minutit ja mitte keegi ei paistnud minust huvi tundvat. Iirimaal on huvitav küll see, et kuigi keegi mind justkui ei märganud, siis kõik, kes minust möödusid, teretasid mind. Üldse on see Iirimaal fenomenaalne, et kõik teretavad. Mäletan, et aastaid hiljem olin ma peale mingit pummelungi külas nimega Naas, istusin varajasel hommikul pohmas olemisega bussipeatuses ning kõik, kes mööda kiirustasid noogutasid ja tervitasid. Üks vanem härra tõstis suisa kaabut. Muide, Iirimaa noogutus on hoopis teistsugune kui meil. Ma ei leidnud ühtegi videot sellest. Äkki kunagi.

Lõpuks saabus mind vastu võtma suur, kiilanev, prillidega mees, kes isegi ei püüdnud varjata, et ta enda naljadest vaimustub ja iga visatud killu peale norsatades naerab. Tema nimeks oli Andrew. Hotellis oli kaks restorani ja kolm baari. Istusime väiksemasse restorani, millel nimeks Library Restaurant. Library sellepärast,et kõik seinad olid täis raamaturiiuleid ja need oma korda vanu raamatuid. Istusime sellesse hämarasse restorani, et läbi käia, mida ma teha oskan ja mis saab minu ülesandeks.

“Sa tulid siis siia tööle night porteriks, eks? See tähendab, et sinu vahetus algab südaööl ja lõpeb hommikul kell 10, kui hommikusöök läbi saab. Tavaliselt ei saa hommikusöök läbi kell 10, sest inimesed hakkavad alles 9.55 end restorani sättima. Aga Henry, see pole sinu asi. Sinu vahetus lõpeb täpselt punkt kell 10.00”. (Minu vahetus ei saanud kunagi läbi kell 10 ja mitte kordagi ei muudetud mulle täpselt kell 10 lahkumine mugavaks. Kord läksin täpselt vahetuse lõpus, keset kiiret hommikusöögi teenindust – terve järgmise nädala pidin taluma hommikusöögi teenindajate vaenulikku suhtumist ja silence treatmenti.)

Omast arust tulin ma Iirimaale portjeeks ja portjee on ju see tüüp, kes uksi lahti teeb ja aitab võib olla kohvri vastuvõtulauda tuua. Miks on mul vaja teada hommikusöögi toimumisaegu?Aga vahet ei ole. Äkki pean ma restorani uksi siis lahti tegema hommikusöögilistele või midagi taolist. Natuke kahtlaseks muutis mulle see, et mind võeti öisesse vahetusse, sest midaon portjeel öösel teha?

“Sinu tööpäev näeb välja siis selline. Sa tuled tööle kell 12.00 öösel. Sinuga töötab koos night manager, kes on siis sinu otsene ülemus. Põhimõtteliselt pead sa tegema seda, mida tema ütleb. Aga igapäevaselt on sinu ülesanneteks – sa tuled tööle, sead restoranid hommikusöögiks valmis, sead konverentsiruumid konverentsideks valmis, kui kööki on jäänud musti nõusid, siis tuleb need läbi masina lasta, sa pead tolmuimejaga üle käima vastuvõtu ala, esimese korruse koridorid (kus ei ole magamistube), mõlemad restoranid, konverentsiruumid, ära koristama nii esimese kui teise korruse meeste tualetid, ära puhastama esiukse klaasid ja kõikide esimese korruse messingust uste plaadid. Kell kuus hommikul paned rösterid valmis, kohvimasinad valmis, kui kokk pole tööle tulnud, siis paned ahjud, grillid ja fritüürid valmis, võtad vastu piima ja saia kullerid, pühid hotelli esise ja parkla puulehtedest puhtaks ning kella seitsmest algab hommikusöök ja sa oled siis abis hommikusöögi serveerimisel. Hommikusöögi serveerimist juhib Joe.”

Ma lihtsalt kuulasin, sest see, mis mulle ette loeti, ei saa olla ühe inimese töö ja ei olekski pidanud olema, sest idee järgi peaks night manager, ehk öise vahetuse juht olema toeks ja abiks. Kuid tegelikult oli tema ainus vastutus, et hommikuks oleks kõik vajaminev tehtud. Mulle loeti ette nii palju asju, mida ma kunagi teinud polnud. Mina, uhke 21-aastane tugev noormees, kellele oli kogu maailm valla, pidin nüüd igaöiselt peldikuid küürima ja tolmuimejaga ringi jooksma. Juba enne kui ma jutuajamise lõpetatuks lugeda võisin, valdas mind nii suur kahetsus, et ma selle ette võtsin, sest oli see Theresa nõme ja jättis oma käitumisega mulle terve aja mulje, et ma olen kõige ebasoovitum inimene maailmas ja Andrew, kes arvas, et see on hirmus naljakas, kui ta kirjeldas, et kuna hotell on kuulus oma konverentsiruumide tõttu, siis seal toimuvad iganädalaselt pulmad, et neil päevadel tuleb ropsi ja sitta küürida kohtades, kuhu ükski inimene loogiliselt mõeldes roojama ei peaks ulatuma. Naeris norsatades ja rääkis edasi. Minu jaoks oli suurim šokk tualettide koristamine, sest sel hetkel poleks nad mulle alandavamat tööd pakkuda saanudki. Nüüd, kus mul on kodus kolm tegelast, kelle tagumikke ja laga olen ma koos Esileediga aastaid puhastanud, oleks sinna tualette koristama minek nagu puhkusele minek.

Üldse kogu hotell oli täis kõige hullumeelsemaid karaktereid. Hotelli peadirektor John, kes oli alati halvas tujus, hommikusöögijuht Joe, kes 65-aastase vanamehena käitus kõike muud kui väärikalt ja tema lemmikmeelelahutus oli meesettekandjate munadest haaramine ning seda mitte eestpoolt, vaid selja tagant, itsitas ning läks vilistades edasi, Jackie, kelle ametist ja funktsioonist ma päris lõpuni aru ei saanudki, aga tema ülesanne oli sisse imbuda ja Johnile kuulujutte ette laduda, kokk Richard, kes arvas, et tema suguelnudid on meeletu vaatamisväärsus ja presenteeris neid igal võimalikul juhul, restorani juhataja Tom, kes oli kõige geim tüüp, keda mina kunagi kohanud olen ja enne Iirimaad ei olnud ma kohanud ühtegi kapist väljas olevat geid ning see natuke hirmutas mind. Tomist sai minu majakaaslane. Need on paar näidet karakteritest, keda selles segasummasuvilas kohata võis. Aga järgmine kord räägin elamistingimustest, kuidas töötajaid majutati.

AMHIT – a mida henry iirimaal tegi?

2 kommentaari

  • 1 kuu ago

    Ootan põnevusega järge. Mina tulin 3 aastat tagasi hoopis teistel tingimustel ja hoopis teistsugusesse majutusasutusse Inglismaal tööle ning on huvitav võrrelda emotsioone! 🙂

  • Geidi
    4 nädalat ago

    AMHIT – naersin suure kõhutäie ja arvan, et väha hea lühend 😉

Jäta kommentaar