Heureka! Noorsand oskab iseseisvalt koristada!

Segaduses ilmaga on nüüd siis ühel pool. Õige Eesti suvi on tagasi. Meil oli vist terve kuu õhksoojuspump taga, et tube jahutada ja nüüd võime pidulikult selle taas kinni panna, sest ööseks jätsin akna õhutuse peale ja tekkis tuuletõmbus ja toa ukse alt oli kosta tuule ulgumist. Suvi.

Nädalavahetusel käisime juubelil, kuhu ka lapsed olid kaasa lubatud. Ma mäletan kui väga meeldisid ka mulle väiksena suurte inimeste üritused. Lastepidudest ma suurt ei hoolinud aga sellised suurte inimeste istumised olid minu jaoks miljon korda põnevamad. Tundub, et minu lastele ka. Vähemasti Noorsandile, keda ma nägin õhtu jooksul heal juhul paar korda ja kui ta on muidu selline, kellel tuleb kogu aeg silma peal hoida, siis kogu õhtu jooksul pidin ma teda korrale kutsuma vaid korra, kui juubilari tütar sünnipäevaks paar laulu esitas. Nimelt Noorsandile ei meeldi, kui keegi on millegiga niivõrd ametis, et talle tähelepanu pöörata ei saa, seega ta üritas paar korda seda lõõritamist enda kõva kilkamise alla matta, sest mis mõttes see laulev tibi isegi ei vaata tema poole? Aga see oli lootusetu üritus, sest sel tüdrukul oli tõesti võimas hääl.

Aga oli väga meeleolukas õhtu. Väga hea õhtujuht. Palju toredaid inimesi. Koos oli suur osa minupoolsetest sõpradest (teine pool sõpradest tuleb Esileedi kaudu) ja suures osas jagan ma nendega sarnast huumorimeelt. Mitte kõigiga. Kuid nendega on super see, et seal seltskonnas saame me kõik end vabaks lasta ja teha kõige üle nalja, ilma, et keegi solvuks. Seda muidugi seni, kuni minu kallal nalja ei rebita. Ei, tegelt oskan ma ka enda üle naerda. Siin oleneb väga, kes seda nalja teeb. Enda puhul olin ma veendunud, et lapsed on mu ära nüristanud, aga ei. Ma viisin öösel oma hea sõbra autoga koju, kes terve tee seletas, et mul on anne ja ma ei tohi lasta sel raisku minna. Et mul olla nii peen huumor, et ma saan inimestele öelda, mida iganes ma soovin ja keegi ei oska sellele reageerida muud moodi kui naerda, sest kuigi ma justkui nagu pool-solvasin teda, tuleks seda vist naljaga võtta. No igal juhul sai minu ego purjus inimese poolt korralikult upitatud.

Mis aga selle õhtu hämmastavaim avastus oli, oli see, et Noorsandil ei olegi tegelikult müstilist energiapuudust ja käte ära suremist. Ta lihtsalt ei viitsi kodus koristada. Külas olles küsis Noorsand perepojalt, kas ta tema tuppa võib mänguasjadega mängima minna ja vastuseks sai, et kui ta hiljem enda järel ära koristab, siis võib. Noorsand koristas kõik enda järel ära. Ilma, et ma oleks pidanud juures olema ja ähvardama, et kõik, mis koristamata jääb, läheb teistele lastele. Nüüd tuleb lihtsalt välja mõelda, kuidas see koristamise entusiasm koju üle kanda. Kas peaks ka äkki mänguasjad kättesaamatusse kohta panema ja kui ta mängida soovib, siis öeldagi, et loomulikult saab, aga tingimusel, et ta lõpetades enda järel ära koristab. Hmm, äkki töötab?

Kingituseks tellis sünnipäevalaps Esileedi kuulsat võileivatorti, mis on täiesti jaburalt maitsev. Hästi juustune, tuunikalane ja mahlane kook, kus igas ampsus on umbes 5000000000 kalorit, aga seda saab õnneks/kahjuks piisavalt harva, et kaloreid lugema ei pea. Pluss on Esileedi alati nii armas, et teeb torti tehes pisikese koguse ka eraldi, sest ta teab pettumust, kui ma seda kohe hommikusöögiks ei saa. See on küll vaid paar ampsu, aga on asju, mis on olulised juba lihtsalt selle žesti pärast. Nii nagu väiskena oli mulle oluline, et ema ei viskaks vispleid pessu, vaid andis enne need mulle üle lakkumiseks. Või kui kartulisalatit tehti, siis me võitlesime õega, kes saab salatit süüa hernepurgist. Ja nii on nüüd oluline mulle ka nüüd, et ma oleksin piisavalt oluline, et ma saaksin selle oma tüki juba hommikul kätte. Väikesed võidud 🙂

Noorsand on selles mõttes minuga sarnane. Tal on ka mingid kindlad põhimõtted, mida ta peab saama teha ja kui ei saa, siis on samasugune skandaal nagu ma praegu alt korruselt kuulsin. Nagu ma lõhna järgi aru saan, tegi Esileedi hommikuks vaeseid rüütleid ja nagu ma kisast aru saan, siis Noorsand tahtis ise saia pannile panna, aga ta otsustas tee peal selle munaseguse saia korra ka Piigale näkku pista. Selle tagajärjel kaotas ta privileegi saia panni peale panna ja nüüd on terve elamine õnnetuid karjeid täis, sest ilmselgelt on see ebaõiglane. Ja tegelikult ma mõistan teda, sest ka mul on raske vahel Piigale saia mitte näkku panna, kui ta must mööda kõnnib ja mul võine saiaviil juhtub käes olema. Seni olen suutnud oma sisetungi kontrolli alla hoida.

 

Kommentaarid

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Päevaküsimus

Kas sinu pesupesemisvahend peab olema

Loading ... Loading ...

Otsi

Arhiiv

Liitu uudiskirjaga

FB ja IG seab aina kitsendusi, kui paljude inimesteni mu sõnumid ja postitused jõuavad. Jäta palun enda e-maili aadress, sest ma plaanin korra nädalas (või paari nädala tagant) saata mailile ühe uudiskirja, et sa ei jääks väikesest meelelahutusest ilma lihtsalt sellepärast, et FB nii otsustas. Luban, et need jäävad ainult minule ja ma ei levita neid kellelegi, ega hakka ka saatma spämmi. Luban olla viisakas ja vastutustundlik.

Loe ka neid lugusid

  • Midagi hoopis teistsugust

    Postitus valmis koostöös GoGoNanoga Ma huvi pärast vaatasin, et millal oli minu esimene koostöö GoGoNanoga ja kui mu blogi mulle ei valeta (vabalt võib), oli meie esimene koostegemine…

  • (NKHKT)-40kg ja nutikella valik

    Mul on tõsi taga, kui ma räägin, et ma plaanin aasta lõpuks 40kg vähem kaaluda. Tundub suur number, aga see on vähem kui kilo nädalas ja kuna nädalad…

  • Odraiva. Ehk kuidas ma napilt otsad oleks andnud

    Ma saan nüüd öelda, et ma olen teispoolsuses ära käinud ja tagasi tulnud. Teispoolsuseks pean ma siis seda, et mul oli silm valus. Mõni teist tahaks kindlasti vahele…