Sellest, kuidas Esileedi täiesti mõistlike traditsioonide vastu võitleb – a mida henry teeb?

Sellest, kuidas Esileedi täiesti mõistlike traditsioonide vastu võitleb

22.06 2018

Suure tähtsa isana on mul ka suured tähtsad kohustused. Ma pean looma lastele arusaamu, kuidas maailmas asjad käivad. Iga päev tulevad nad minu juurde küsimustega, millele ma pean vastuseid leidma ja ehk see ei kuma siit blogist nii teravalt läbi, aga ma pole maailma kõige targem inimene anatoomias/geograafias/antropoloogias/bioloogias/zooloogias/jamuudesloogiates. Lapsed küll arvad, et ma olen, aga tegelikult ma pole. Päriselt. See võib tulla külma dušina, aga maailmas on mõni inimene, kes teab maailma asjadest rohkem kui mina. Eilse küsimuse peale “Miks mul selline noku on?” ei osanud ma eriti põhjapanevaid selgitusi anda peale selle, et see peabki selline olema. Ma ei oska ka seletada kust neil need küsimused tekivad. “Kus herne kodu on?”, “Kui inimene ära sureb, kas nahk tuleb temaga kaasa?”, “Miks issil nii suur noku on?”. Pidin selle viimase siia kirja panema. Päriselt ka küsis. Ei kekuta niisama. Tegelt see pole nii suur. Oleneb muidugi millega võrrelda. Kui me võrdleme … what? Lõpetage. See on peresõbralik blogi.

Kuid ma soovin, et mingid asjad toimiksid meie peres ja neil ei tekiks kahtlust, et asjad käivadki nii. Ma tahan luua traditsioone, mis on meie perele omased. Mitte midagi pöörast nagu ma ei tea.. nokude võrdlemine. Sest ma võidaks. Praegu vähemalt. Kuidas jutt jälle selleni läks? Mida iganes. Ma tahan luua traditsioone, mis ühendavad perekonda ja jäävad mälestuseks ka tulevases elus.

Üheks asjaks, mida me oleme juurutanud, on ühised õhtusöögid. Kui me oleme kõik kodus, siis me sööme kõik koos ka õhtusööki. Istume ümber laua ja sööme ühiselt. Ma ei poolda mingeid karme lauakombeid nagu et söögi ajal ei tohi rääkida, ega küünarnukke lauale asetada, aga ma palun, et söömise ajal ei lollitataks ja kõrvalistuja taldrikusse ei tohi vett valada. Isegi kui ta tahab seda. Ma ei tea, mis teema neil vee valamisega on, sest mingi hetk oli peale sööki köögilaua ümber nagu torm üle käinud. Kõik ujus. Kui me siin Neptunase veega koostööd tegime, siis saime paar plokki mullivett ka ja õnneks sellega nad ei lödista, sest nad teavad, et see vesi maksab raha. Kõrvalepõikena – see on uskumatu, kui palju kulub suvel vett. Gaseeritud veega jäimegi Neptunase peale, sest selle mullilisus on lihtsalt kõige mõnusam ja gaasita vett saame me kraanist. Õnneks on siinkandis torudes hea joogivesi.

Teine traditsioon, mida ma tahaks juurutada, on see, et me käime õhtuti terve perega jalutamas. Sellega on veel keeruline, sest kuigi tahaks, siis õhtuks oled kolme lapsega emotsionaalselt nii läbi, et füüsiline pingutus tundub nii meeletu ettevõtmine. Õnneks nad magavad normaalselt lõunaund ja annavad meile päeval paar tundi ülivajalikku puhkust neist. Aga ühised jalutuskäigud mööda külast möödaminevat kergliiklusteed, on alati väga vahvad ja neil tekib alati miljon küsimust, mis vastust ootavad ja kuna nagu öeldud, et õhtuks on nad sinu tassi niitühjaks loksutanud, siis viimane asi, mida sa teha tahad, on küsimustele vastata. Seega on mul stampvastus: “Ma ei tea, küsi emme käest”. Töötab alati.

Kolmas traditsioon on rohkem vajadusest tingitud – igapäevane hambapesu. Nii hommikul kui õhtul. See, kuidas me alustame seda traditsiooni, määrab selle kui palju meil hambaarsti juures tulevikus asja on. Kuid kaksikutel on hetkel jube mina-ise periood peal ja nad ei lase end absoluutselt aidata ja nende hambapesu on rohkem hambaharjalt pasta söömine kui mingisugunegi pesemine. Tagumised hambad ei näe harja absoluutselt ja selleks me peamegi pidevaid võitlusi, et nad end aidata laseks. Mina hambaarstifoobikuna olen nii tänulik, et minusse hea hambahügieeni harjumus süstiti ja et mul endal on nii tugevad hambad, et ainus, mida ma arsti juures tegemas käin, on hambakivi eemaldamine.

On ka teisi traditsioone, mida ma olen juurutanud, aga Esileedi seisab risti vastu. Näiteks perekondlik korvpalli/võrkpalli/jalgpalli vaatamine. Ja seda vaikuses. Ok, ei pea olema vaikuses, aga jututeemad peaksid olema mänguga seotud. Lootusetu. Esileedi küsis veel alles paar päeva tagasi, kas ma tõesti kujutan ette, et järgmised kuu aega peab ta igal õhtul telekast jalkat vahtima? See ei ole kuu aega! Paar päeva vähem ju…

Või teine traditsioon, et enne majas kõva häälega ei räägita kui issi üles ärkab. Ka lootusetu. Esileedi ei võta omaks, aga ma võiks mürki võtta, et tema on selle taga – Noorsand ärkab kõige varem ja iga hommik kui ta ärkab, lööb ta suure pauguga mu toa ukse lahti ja teatab, et ta läheb nüüd pissile ja et ma võiks oma telefoni tema kätte anda. Ta ütleb, et poeg tuleb omal initsiatiivil, aga ei tundu eriti usutav.

Kuidas teil perekonnatraditsioonidega lood on? Mida teie perega ühiselt teete, mis alguses väljakutsuv oli, aga nüüd on lihtsalt üks osa teie päevast?

Sulle võivad meeldida ka need postitused:

Eelmine postitus Järgmine postitus

6 kommentaari

  • Raily

    22.06.2018 at 10:41

    Argpäevaseid traditsioone meil väga pole: õhtusöök süüakse ühiselt ja igal õhtul tahavad lapsed unejuttu. Ülejäänut saab nimetada peresisesteks kokkulepeteks, nt me elame koos mu isa ja kasuemaga ja meil on köögitoimkond jagatud nädala kaupa.
    Aga tähtpäevade puhul on meil küll traditsioonid. Jaanipäeval peame alati mängima, mitte üht jaani me ei veeda seltskonnamänge mängimata. Jõuludel läheme 24.hommikul kõik koos metsa kuuse järgi ja peale seda grillime metsas vorstikesi. Laste sünnipäevadel lauldakse nad hommikul üles.

    1. Raily

      22.06.2018 at 10:43

      Ja igal laupäeval on meil saunaõhtu. Va siis kui kedagi kodus pole 😀 siis teeme sauna reedel või pühapäeval.

  • Kristel

    22.06.2018 at 17:13

    Mina sain paariaastase poisi hambad pestud vanasti nii, et võtsin ta sülle ja keerasin pea alaspidi. Suu oli ilusti lahti ning pääses kõigile hammastele ligi ja temal oli piisavalt naljakas, et seda teha lubada ilma probleemideta!

  • Kaisa

    22.06.2018 at 23:12

    “Noorsand ärkab kõige varem ja iga hommik kui ta ärkab, lööb ta suure pauguga mu toa ukse lahti ja teatab, et ta läheb nüüd pissile ja et ma võiks oma telefoni tema kätte anda.” Selle lause peale ma küll naersin südamest. 😀 Fantaasia läks elavalt tööle kuidas Noorsand tõsise ilme ja tähtsa olekuga tuleb nagu Jackie Chan, lööb ukse pärani, et uhkelt oma pissileminekust teatada ja tegevust kaasa haarata. :’D

  • A

    29.06.2018 at 22:46

    Meil lapsed alles väikesed ja peretraditsioonid kujunemisel, praegu on laupäeval pannkoogid ja pühapäeval kirikuskäik. Kui ükskord saun valmib, tahaks selle samuti kindlasti laupäevaõhtuseks traditsiooniks teha. Vanematekodust võtaks üle veel traditsioonilise saunaõhtu söögi – juustu-küüslaugutäidisega ahjusaia ?
    Väga tore blogi ja armas pere!

  • Grete

    10.07.2018 at 08:43

    Väga hea teema! Jaa, ma ka mõtlen aktiivselt nende meie pere traditsioonide peale – et millised need olla võiks, mida lastele templina mällu lüüa. Praeguseks on meil samamoodi õhtusöögid ja üldse ühine söömine, kui kodus oleme; pühapäevahommikused pannkoogid; traditsioon, et nädala sees multikaid ei vaata (see on nii ilus, onju!); õhtune unejutt (mida lapsed kordamööda valivad) ja igasuvised nädalased ema-lastetripid kuhugi metsa. Aga kuna need kõik juba ilusti toimivad, siis ma olen hakanud laskuma detailidesse rohkem ja tegelen praegusel ajal tähtpäevade traditsioonide detailidega nagu sünnipäevad, jõulud, aastavahetus, vabariigi aastapäev, jaanipäev jne. Et kuidas neid päevi tähistada nii, et oleks lahe, aga samas kanduksid edasi ka mingid sügavamad tähendused ja ajalugu. Et jõulude ajal midagi ka tagasi anda, saamisele vastukaaluks, jaanipäeval igasuguseid rahvapärimuslikke detaile lisada, Vabariigi aastapäeval vanu häid eestikeelseid laule laulda eesti toitude valmistamise kõrvale, ettevalmistavalt temaatiliste kaunistuste meisterdamine (waldorfpedagoogika järgi on selline mingi tähtpäeva või aastaaja ootus osa rütmist, mis toetab. Et alati on midagi saabumas, mida oodata ja selline ruumide kaunistamine või kasvõi lauadekoratsiooni muutmine vastavalt saabuvale hooajale või tähtpäevadele hoiavad seda elus. Noh et kuskil nädalake enne võiks juba hakata meeleolu looma. Nii armas, mu meelest) jne. Praeguseks on meil juurdunud laste sünnipäevade traditsioon, et sel päeval on kingijaht – laps saab hommikul ümbrikus vihjekaardid, kust otsida ja siis me kõik aitame ja elame kaasa (ja alati on üheks kingiks kleit. Nii lahe, kuidas nad mäletavad, milli e kleit milliseks sünnipäevaks. Ja kleit võib vabalt olla vahel ka taaskasutusest). Ja lisaks on tal ainulaadne võimalus (ka meil on kolmelapseline pere!) veeta sel puhul üks päev koos emaga (või mõlema vanemaga) ja ilma õdedeta(!) ja valida, mida ta teha tahab. Üheks osaks on kindlasti söömine kuskil väljas ja teiseks osaks juturaamatu valimine raamatupoest (pärast kirjutan sisse kuupäeva ja väikse kirjelduse) ja muidu siis saavad valida, mida koos teha – vahel tahavad kinno või ujuma või nukuteatrisse või ratsutama või ükskord käisime varbaid lakkimas. Eks need soovid vanusega muutuvad mitmekesisemaks.
    Minu vanim laps saab kaheksa, seega ma juba näen neid vilju natuke, kuidas suuremate jaoks ongi need juba täiesti legit traditsioonid. Et nii ongi kogu aeg olnud. See annab nii palju jõudu juurde ja hoiab motivatsiooni üleval!

Jäta kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga