Koondamistest, stressist, lahendusest ja üritusest, millest mina olen alati osa võtnud

 

Ma töötasin kunagi Saku Õlletehases Tartu piirkonna suurklientide müügimehena. Mul läks selles ametis väga hästi. Kõikide ostujuhtidega soojad suhted. Naersime koos. Muretsesime koos. Ehk kõik see, mis müügitööga kaasas käib. Ka tulemused olid suurepärased. Ma saavutasin alati kõik seatud eesmärgid ja polnud ühtegi põhjust, miks keegi peaks minuga rahulolematu olema. Ei oldud ka. Kõik rõõmsad ja rahulolevad. Kuna palk oli üle keskmise ja lisaks veel ametiauto ning firmaüritused ja toetav meeskond, siis olin ma täiesti enesekindel, et kulub veel aastaid kuni ma sellest kohast lahti võiksin öelda.

Kes mäletab, siis 2009 ei olnud hea aasta. Ei olnud hea aasta ka õllemüügile ja kõige esimese koondamislainega kadus ka minu töökoht. See oli ka loogiline, kuna minul oli kliente kõige vähem, siis jaotati need teistele ja seal ma istusin valge paber näpus, stressis homse ees. Ma olin majanduslanguse tipphetkel töötu ja ma ei näinud võimalust, kuidas olukord laheneda võiks.

Mul kulus mitu kuud enesehaletusese ja -otsingute peale, kui ühel hetkel tabas mind selline „Heureka” moment: aga kui kellelgi pole mulle mingit tööd pakkuda, siis miks ma ei võiks luua endale selle ise? Täpselt sellel samal hetkel kadus mul stress ja see asendus elevusega, sest sellest samast hetkest ma teadsin, et ma ei sõltu mitte kellestki teisest kui iseendast. Ma pean nüüd ainult välja mõtlema, mis see on.

Taaskord nädalaid pikk mõtteperiood, kus ma pidin leidma, mis on see, millega ma end edaspidi seon. Ma teadsin, et see peab olema midagi huvitavat. Ma olen varemgi raha pärast tööd teinud ja ma põlen läbi kiiremini kui leek süttidagi jõuab. Ja ühel hommikul ärkasin ma üles ja teatasin Esileedile, et ma hakkan Eesti suitsetajaid ravima!

Mõni aasta varem olin ma ühe meetodiga suitsetamise päeva pealt maha jätnud ja kogu see meetod oli sedavõrd loogiline, et ma isegi ei mõistnud, kuidas teiste lähenemistega võiks see võimalik olla. Otsus tehtud ja nüüd ei jäänud muud üle, kui lennata Londonisse, et saada õigus ka Eestis tegutseda. Nüüd olen ma tegutsenud sellega Eestis kaheksa aastat ja ma näen end sellega taustal tegelemas kuni lõpuni välja. See ei võta mult palju aega ja ma ei panusta sellesse palju aega, sest ma ei taha seda näha kui äri ja ma tahan hoida madalat joont, et saaksin igale abivajajale tähelepanu pühendada.

Kuid enne ettevõtte loomist ei teadnud ma ettevõtlusest mitte midagi. Mul polnud elu jooksul mitte ainsamatki kogemust ega vajalikku teadmist. Mul oli vaid plaan. Minu plaan oli mitte enam palgatööle minna, kus ma teenin raha kellelegi teisele ja keegi teine otsustab minu saatuse üle. Kuid selline teraapia pakkumine ei ole hea äri. See on hingele 1000 korda olulisem kui rahakotile ja nüüd, kus Esileedi emapalk sai läbi, siis ma otsustasin, et ma tahan midagi veel teha.

Üks variant olnuks seda suitsust loobumise asja suuremaks ajada – luua sidemed korporatiivklientidega, koolitada välja terapeudid, et suudaksin pakkuda teenust laiemale publikule, koolitada välja ka muukeelsed terapeudid ja miks mitte võtta juurde ka teisi sõltuvusi, milles inimesi aidata. Kuid nagu öeldud, siis see ei ole päris see, millega ma tahan oma elu sisustada, kuna sel tööl on väga kõrged tõusud ja väga madalad mõõnad. Me keskendume ikka ebaõnnestumistele enda elus ja unustame sageli õnnestumised ja kahjuks ka mina ei saa aidata kõiki ja ma elan liiga südamest kaasa igale inimesele, keda ma aidata ei ole saanud. Seega ma otsustasin liikuda millegi muu suunas.

Üldse tuli see EASi pakkumine olla seotud Ettevõtlusnädala tutvustamisega väga õigel ajal, sest ma olen sellest igal aastal (va. eelmisel aastal) osa võtnud. Need koolitused, mis nad seal pakuvad ei ole süvitsi minevad, kuid on täiesti piisavad, et äratada huvi ja anda mingis vallas täiesti uus perspektiiv. Kui teie piirkonnas need toimuvad, siis jumala eest, võtke osa! Need on täiesti tasuta. Ma oleksin nõus ka maksma sümboolset tasu. Kasvõi selleks, et inimesed end kirja ei paneks ja hiljem kohale ei tuleks, sest nii jääb keegi teine äkki sellest ilma.

Ma sain aastaid tagasi ka mitmete koolitajatega tuttavaks, kellega ma mõne koolituse järgselt ühendust võtsin ja mõnega suhtleme me tänase päevani. Ettevõtlusnädala koolitustel on aga ka üks suur miinus ja see on see, et kohtade arv on paljudel koolitustel piiratud ning kirja tuleks panna end võimalikult varakult. Mäletan aastaid tagasi olid põnevad teemad ning workshopid toimusid Tartus loomemajanduskeskuses ja ma ei pääsenudki sinna. Seekord olen targem.

Kavatsen ka sel aastal aktiivselt osa võtta, sest nagu ma ütlesin, on mul selle nädala eesmärk rajada ettevõte. Mida ma pakkuma hakkan? Seda, milles ma end kõige enam kindlalt tunnen ja selleks on turundus. Ma hakkan pakkuma sisuturundusteenuseid. Minu tööks saab olema panna ettevõtted särama. Muide, aastaid tagasi, Ettevõtlusnädalal saadud mõte on miski, mida ma kasutan tänase päevani – Turundus on silmade särama panemise kunst! Seda ütles Andrus Kuusik, kes oli ühtlasi ka mu turunduse õppejõud kõrgkoolis ja kui ta annab ka sel aastal Ettevõtlusnädala raames koolituse, siis osalege. Ma olen alati üritanud osaleda kõikjal, kus ta rääkimas käib ja ma tulen alati targemana tagasi. Kui tema nime ei leia, siis olen kindel, et seal on palju kõnelejaid, kes on oma ala samasugused fännid ja panevad oma teema särama. Muidugi arvestage, et paljud kõnelejad tõenäoliselt ei ole igapäevaselt rahvahulga ees kõnelenud ja võivad olla pisut närvis. See on ka alati tore vaatepilt 🙂

Kui sirvida Ettevõtlusnädala ürituste ja koolituste kalendrit www.ettevotlusnadal.ee, siis ma väga loodan, et me leiame endale selleks nädalaks hoidja, sest on nii palju koolitusi, millest ma tahan osa saada. Õpetatakse, kuidas FB-s turundada, kuidas teleintervjuud üle elada, ettevõtete külastused, naaberriikide eksperdid annavad nõu, kuidas tooteid eksportida, kuidas oma telefoniga võimalikult parimaid pilte teha, antakse aimu raamatupidamisest ja väga palju muud.

Igal juhul pange ennast varakult kirja ja te saate midagi suurepärast täiesti tasuta. Võtke heaks. Kui sa isegi ei kavatse ettevõtjaks hakata, siis on seal ka selliseid loenguid, mis seda ei eelda. Igal juhul olen mina juba ette väga elevil. Ja kui keegi mu koolitusel ära tunneb, siis võite julgelt tere ütlema tulla. Mul ka lõbusam. Kommenteerige palun siia postituse alla ka, et missugustest koolitustest osa võtta plaanite ja kus linnas see toimub.

2 kommentaari

  • Nell
    3 kuud ago

    Olen olnud koondatud. Ajal kui olin lapsepuhkusel korraldati töökohti ümber, mitu lapsepuhkusel olijat “jäid üle” ning tööle naasta soovides pisteti pihku koondamisteade. Õnneks oli mu staaz piisav, et saada asjalik koondamishüvitis ning töötuskindlustuse maksed aitasid majanduslikult. Aga uue töö leidmiseni läks siiski 8 kuud. Peamisteks takistusteks liigne haridus, pikk kogemus üsna spetsiifilises valdkonnas ja lasteaialaps. Aga õnneks leidus tööandja, kes mind mu “puudustest” hoolimata palgata otsustas. Aga vahepeal oli meel ikka väga mõru ja tunne lootusetu. Pidevad eitavad vastused ja otsingud.

  • tom
    3 kuud ago

    Sama aasta kevadel sain koondamisteate kui sina. Firma läks pankrotti, kriis oli ju ülemaailmne. Mulle polnud üllatuseks nagu paljudele teistele, kaine peaga asju vaadates oli selge, et vaid aja küsimus. Hilissügiseni looderdasin niisama, ehitasin elamist ja elasin viisakast koondamistoetusest. Talvel hakkasin suusatamise vahelt tõsisemalt tööd otsima. Plaane oli mitmeid aga mingi moment tuli pakkumine, millest oleks loll olnud ära öelda. Stressi eriti polnud, sest majanduslikult olukord karmiks ei jõudnud minna. Kokku olin tööta 14 kuud. Poleks soodsat pakkumist saanud oleks ehk kah miskit omal käel tegema hakanud, paraku läksin lihtsama vastupanu teed 😛

Jäta kommentaar