Koeraelu

17.09.2013

Nii, viimasest postitusest on häbematult pikalt möödas. Ma mõtlesin korduvalt ka möödunud nädalal, et nii, täna kirjutan, kuid ma ei teinud seda. Miks siis? Sellepärast, et ma lubasin teile igast asju kokku. Ja ma mõtlesin ümber.

Ma räägin täpsemalt kaalutickerist, mida ma plaanisin panna, et innustust saaksid ka inimesed, kes sarnaselt minuga on vormist väga väljas, et kui mina tegelen endaga, siis pole mingit põhjust, miks ka nemad seda teha ei suudaks. Kuid ma mõtlesin järgi ja tegelikult see viiks mind rajalt kõrvale. Ma teen seda blogi siiski enda pärast ja enda tervislikkuse teekonda kajastades. Tegelikult on see blogi üldse kaalublogist üpriski kaugele edasi arenenud. Vähemalt minu jaoks. Ma ei ole enam absoluutselt kinni kaalunumbris, vaid ma naudin enda teekonda, kus ma mitte ei kahane vaid kasvan. Kasvan selles mõttes, et ma avastan ennast- nii emotsioone, mis tulevad iganädalasest eneseületusest CrossFitis ja korvpallis, kui ka uusi valikuid toitumises, nüüd, kus ma olen laias laastus paleo elustiili omaks võtnud. Seega see kaalukaotus on paratamatus, mitte enam eesmärk iseenesest. Uued eesmärgid võiksid olla pigem näiteks nagu- mitu kätekõverdust ma tahan teha mingiks kuupäevaks, mingi eesmärk nädalaks või kuuks, nagu sel näiteks, et sel kuul ma läbin mingi distantsi jne.

Ma ei soovi rääkida kaalust, sest see jätaks mulje, et ma oleks selle justkui omaette eesmärgiks seadnud. Kunagi ma seda tõepoolest tegin, kuid ma olen sellest nii välja kasvanud. Kaal liigub tõepoolest alla poole ja ma olen kolme kilogrammi kaugusel enda pulmapäeva kaalust. Kuid minu täiesti uued eesmärgid on süüa puhtalt ja treenida kõvasti ning seda absoluutselt mitte kaalulangetamise eesmärgil enam. Vaid sellepärast, et olla parem, kui ma olin eile. Ma tahan olla ka parem mees ja parem tulevane isa ning mida rohkem ma ütlen lahti sellest väsinud ja passiivsest elust, seda enam suudan ma innustada inimesi ümber enda. Kui ma alustasin umbes 9 kuud tagasi, siis minu kaal ei näidanud minu kaalu, vaid errorit ja mu kaal näitab kuni 180kg. Kui ma abiellusin 2009 aastal, siis ma kaalusin 154kg. Ehk siis nutikamad arvutavad ise välja :). Ma ei tegele tulevikus kaalunumbriga rohkem, kui ma äkki aeg-ajalt sean endale kaalu eesmärgi mingil põhjusel. Mitte rohkem. Sest see ei ole enam minu jaoks oluline. Võib olla annan ka märku, kui uus number ette tuleb.

Tegelikult on üldse naljakas alati näha reaktsioone, kui keegi mu kaalu kohta küsib. Mu pikaaegne sõber Mait ütles, et tema oleks mulle pakkunud 120, teine pakkus 125 (ma olen alloleval pildil 16 aastane ja oma 120kg). Eks see ole ka siis suuresti seetõttu, et CrossFit ja jõutrenn muudab su keha. Ma tõesti ei näe enam nii lodev välja nagu ma varem nägin. Mul on päris suur lihasmass rasva all peidus ja kui esileedi minu nõudmisel taas mu musklit peale jõusaalitrenni katsub, siis ta ikka teatab unistades, et mõtle Henry, kui sa rasvast lahti saad ja need lihased nähtavale tulevad… See on ka teine põhjus, miks ma ei taha teha kaaluprojekti- sest ma ei muudaks elustiili, vaid ajaksin taga numbrit ning kasutaksin selleks ka meetodeid, et võimalikult efektiivselt kaalu vähendada. Enamus neist rõhub siiski sellele, et tuleb süüa vähe kaloreid ja teha kardiotrenne, et põletada võimalikult palju kaloreid. Kuid selline lähenemine kaotab rasva kõrval ka väga suuresti lihast. Minu eesmärk on siiski lahti saada vaid rasvast. Seega ma omistan endale uut elustiili ja blogin teile hoopis enda uusi avastusi, uusi mõtteid.

Ma olin viimati peenike väikese poisina, kui arsti juures käies määrati mulle teatud põhjustel ravi, mis omakorda tõstis mul meeletult söögiisu ja alates sellest ajast olen ma alati olnud suurem, kui teised. Ma võtsin vist väikese poisina (ma olin äkki mingi 6-7 aastane) aastaga juurde üle 20kg ning see number kasvas ka edaspidi ebanormaalselt kiiresti. Mäletan, kuidas mu pidevat ülesöömist üritati piirata rumalate ja vähem rumalate lähenemistega, kuid mida teeb sõltlane, kui tal on ebamugav oma vajadust täita? Ta hakkab seda täitma salaja.

Kuidas mul oma eesmärkidega läinud on? Mul oli kolm eesmärki-piirata arvutikasutamist, sõita rattaga septembris 200km ja teha kolm videot. Arvuti piiramisele, et ma ei kasuta ei telekat, ei arvutit kell 17-20, paneks ma hindeks 4. Olen paaril korral unustanud, kuid enamjaolt on meeles. Raamatulugemine ei ole kunagi nii ladusalt läinud. Kui sul ei ole segajaid, siis sujub lugemine imehästi. Rattaga olen tänaseks läbinud vaid 78km. Siin on üheks põhjuseks Bläki, kellest ma räägin järgmises lõigus. Esimese video teen ma homme, kui me esileediga valmistame enam-vähem paleo lasanjet. Kuid ma teen kolm videot sel kuul… löö või maha.

Ning lõpuks Bläki. See kurjajuur, miks rattasõit ei ole kulgenud nii hästi kui tahaks. Bläki on koer. Taks. Kõige neurootilisem ja ärahellitatum koer, keda maailmas nähtud. Peaks Guinessi rekordite mehed kohale kutsuma. Ma ei tea, kuidas memmekaks olemist oleks võimalik mõõta, kuid mingi auhinna ta saaks sellegi poolest. Ta on mu ema koer ja ema läks pea kaheks nädalaks soojale maale närve puhkama ja mul on väga hea meel, et ta seda tegi, sest ei ole ka tema elu mu invaliidist isa kõrval meelakkumine. Ma pean koera, isa, vanaema ja vanatädi järel valvama paar nädalat. Ema teeb seda iga päev. Müts maha. Mul on juba esimesel nädalal närvid läbi.

Kuid Bläki juurde tagasi tulles, siis ta on selline koer, kes pole kunagi olnud üksinda. Vähemalt mitte viimase viie aasta jooksul. Need harvad hetked kui ta on, närib ja kraabib ta kõike, mis on ta haardeulatuses. Takside puhul on see siis kõik, mis ulatub sääreni. Kuid ta ei näri sellepärast, et midagi närida, vaid ahastusest, et ta on jäetud üksinda. Rääkimata non-stop haukumisest, olgu ta kaelas spetsiaalne vibreeriv või pritsiv rihm või mitte. Ma täna küsisin veel esileedilt, et huvitav, kas koertel võivad olla foobiad. Äkki on Bläkil mingi seletamatu hirm tühjade ruumide ees- nii nagu mõni kardab ämblikke, kardab tema üksindust. Seega ei saa me esileediga kusagil koos käia, ilma, et me koera kaasa ei võtaks. Keegi peab kogu aeg koeraga olema. Ning olles koeraga, vajab koer pea 24h füüsilist kontakti- kui ta magab, siis ta nõjatub vastu sind, kui ta ei maga, siis ta nõjatub vastu sind. Aga ta on siiski oma ja me armastame teda väga. Ei kujutakski teda normaalse koerana ette 🙂

Üks hea asi muidugi Bläkiga on- füüsiline aktiivsus. Me jalutame teda kolm-neli korda päevas. Neist kaks üpris korralikku ja pikka ringi. Päeva kilometraaž tuleb oma 3-5 kilomeetrit ikka. Ok, ma just uhkustasin, et teeme pikki ringe ja nüüd on päeva kilometraaž kuni viis kilomeetrit. Vist siis ikka ei tee väga pikki ringe. Kuid see aitab vähemalt esileedil äkki tagasi vormi jõuda, sest ta on kuidagi maru kõhukaks muutunud…