Sellest, kuidas mu vanaema ära sulas ja kuidas Noorsand ta tagasi plaanib tuua

28.09.2017

Hoiatan, et tänane postitus ei tule eriti rõõmsameelne ja humoorikas, kuna see nädal on olnud minu jaoks raskem kui tavapärased.

„Vanaema see munapuder on maailma kõige parem! Aitäh, et sa seda mulle tegid!”. Need on laused, mida ma hiljem olen korduvalt kahetsenud, sest KÕIK järgmised korrad, kui ma vanaema juurde ööseks jäin, ootas see omlett mind hommikusöögiks. Pole vaja vist geenius olla, et taibata, kui vastumeelseks see mulle muutus. Aga ma ei öelnud seda talle kunagi, sest tema rõõm kui ta seda mulle taas serveeris oli minu jaoks olulisem kui söök, mida hommikul süüa.

„Henry, anna oma kotid minu kätte. Las ma kannan. Sa oled laps ja sa peaksid rõõmsalt ringi jooksma, mitte olema veohobune!” Mu vanavanematel oli üks talukoht, kus kedagi ei elanud, aga kus nad kasutasid selle talumaa põllumaad. Keegi sugulane oli ära surnud. Kuid see talu asus keset metsi. Sinna ei läinud isegi elektrit ja bussipeatusest oma 6km eemal ning sinna andis alles kõmpida. Maja oli ka külm ja kubises kirpudest, kuid me majas suurt ei käinudki. Vanaisa tegi enda telliskividest aretatud suitsuahjus suitsusinki, mis mitte kunagi välja ei tulnud ja pisut tooreks jäi ning vanaema koos mu isaga toimetasid põllu peal. See mälestus ei ole väga helge, sest see oli tõesti bussipeatusest maratoni kaugusel.

Mu vanaema üks põhiküsimusi on terve elu olnud: “Henry, kuidas sul külm ei ole?” Vahet ei ole, mis mul seljas oli, ta oli alati pahviks löödud, et miks mu külm ei ole. Ma arvan, et see oli tema viis small talki alustada, aga see oli alati nii koomiline ja ma teadsin ette, et see küsimus alati tuleb. Üks kord panin suvel paksu sviitri selga, et teda lihtsalt tögada. Vanaema tuli ukse peale , vaatas mu sviitrit ja küsis- „Henry, kas sul niimoodi õues külm ei ole?” Lootusetu.

Vanaema neiupõlvenimi on Schweizberg ning mind on hämmastanud terve elu, et ta on puhast verd lätlane. Ta isegi räägib oma õega läti keelt. Terve elu on ta venelaste peale viha kandnud, kuna ta rääkis, kui suur vahe oli sõjaajal, kas majja astusid sisse punasõdurid või natsisõdurid. Kui tulid punased, valitses majas hirm – nad käisid mööda maja ringi, kõike ümber keerates, lõhkudes ja võttes kaasa kõik, mis vähegi ilus või väärtuslik tundus. Kui tulid sakslased, siis kõigepealt nad rahustasid pere maha, et nad tulid vaid lühikeseks ajaks. Kõik lapsed said neilt kommi ja ka maja taga olevad puud said lõhutud.

Minu vanaema ei ole enam. Pühapäeval hingas ta viimast korda. Kui nädal enne mu ema helistas, et vanaema ei tunne ennast hästi ja kirjeldas, kui halvas seisus ta on, muutis see mu väga murelikuks. Esileedi, kes nägi, et ma istun omaette ja kaugusesse vahin, küsis, kas ma kardan, et mu vanaema sureb ära? Ma ütlesin, et ei, seda ma ei karda. Ma kardan hoopis, et ta ei sure.

Mu vanaema oli väga uhke selle üle, et ta sai kuni 90nda eluaastani ise hakkama. Alles kaks aastat tagasi võttis mu ema oma ämma enda juurde elama, sest teated sellest, et ta kaotab tasakaalu, muutusid liiga sagedaseks. See oli ka põhjus, miks mu ema sageli meid külastada ei saanud, sest vanainimese hooldamine on vaata et täiskohaga töökoht. Kui ta sai, siis lapsed rippusid ta seljas otseses mõttes.

Minu suur hirm oli, et mu uhke vanaema jääbki voodisse, kes ei suuda ise potilgi käia. Kuid ta ei jäänud selliseks. Peale kahte haigusnädalat ta lahkus ja kolmapäeval saatsime ta ära.

Ma ei tule surmaga väga hästi toime. Seda enam hirmutab mind tulevik, sest elus on veel mu 94 aastane vanatädi, 90seks saav vanaisa ja 86 aastane vanaema. Seni pole mul surmaga väga palju tegemist olnud. Mõned korrad ikka. Varasemalt olen ma neil rasketel hetkedel alati püüdnud nalja ja huumoriga üle saada, kuid seekord enam mitte. Ma lasen endal tundeid tunda ja mu toetav pere on olnud ka alati juures. Alati. Ka siis kui ma olen soovinud üksi olla, on keegi mu pea otsas turnimas. Igal. Jumala. Sekundil. On nad seal.

Lastele on üldse keeruline surma olemust selgitada. Püüdsin Noorsandile seletada, aga mul jäi mulje, et ta tegi järelduse, et ma ütlesin „Mu vanaema suri ära” valesti ja tahtsin tegelikult öelda „Mu vanaema sulas ära”, sest ta on mitu päeva mult küsinud juba, et miks mu vanaema ära sulas. Ka see tekitas talle meelehärmi, et vanaema enam kunagi tagasi ei tule. „Ma lähen toon ta tagasi! Mul on vaja superkangelase riideid ja ma pean õppima lendama ja siis ma toon su vanaema tagasi!”, ütles ta mulle silma vaadates lohutavalt kätt õlale pannes.

Tsau, vanaema Friida! Sa oled kümmekond aastat rääkinud, kuidas sa vanaisast puudust tunned ja hiljem ka mu isast. Olid imetore vanaema ja sinust jäävad vaid ilusad mälestused! Head teed meie kõigi poolt! Räägin sinust kindlasti oma lastele ka siis kui nad vanemaks saavad ja mõistavad, et sa ei sulanud ära.