Sellest, kuidas mu vanaema ära sulas ja kuidas Noorsand ta tagasi plaanib tuua

Hoiatan, et tänane postitus ei tule eriti rõõmsameelne ja humoorikas, kuna see nädal on olnud minu jaoks raskem kui tavapärased.

„Vanaema see munapuder on maailma kõige parem! Aitäh, et sa seda mulle tegid!”. Need on laused, mida ma hiljem olen korduvalt kahetsenud, sest KÕIK järgmised korrad, kui ma vanaema juurde ööseks jäin, ootas see omlett mind hommikusöögiks. Pole vaja vist geenius olla, et taibata, kui vastumeelseks see mulle muutus. Aga ma ei öelnud seda talle kunagi, sest tema rõõm kui ta seda mulle taas serveeris oli minu jaoks olulisem kui söök, mida hommikul süüa.

„Henry, anna oma kotid minu kätte. Las ma kannan. Sa oled laps ja sa peaksid rõõmsalt ringi jooksma, mitte olema veohobune!” Mu vanavanematel oli üks talukoht, kus kedagi ei elanud, aga kus nad kasutasid selle talumaa põllumaad. Keegi sugulane oli ära surnud. Kuid see talu asus keset metsi. Sinna ei läinud isegi elektrit ja bussipeatusest oma 6km eemal ning sinna andis alles kõmpida. Maja oli ka külm ja kubises kirpudest, kuid me majas suurt ei käinudki. Vanaisa tegi enda telliskividest aretatud suitsuahjus suitsusinki, mis mitte kunagi välja ei tulnud ja pisut tooreks jäi ning vanaema koos mu isaga toimetasid põllu peal. See mälestus ei ole väga helge, sest see oli tõesti bussipeatusest maratoni kaugusel.

Mu vanaema üks põhiküsimusi on terve elu olnud: “Henry, kuidas sul külm ei ole?” Vahet ei ole, mis mul seljas oli, ta oli alati pahviks löödud, et miks mu külm ei ole. Ma arvan, et see oli tema viis small talki alustada, aga see oli alati nii koomiline ja ma teadsin ette, et see küsimus alati tuleb. Üks kord panin suvel paksu sviitri selga, et teda lihtsalt tögada. Vanaema tuli ukse peale , vaatas mu sviitrit ja küsis- „Henry, kas sul niimoodi õues külm ei ole?” Lootusetu.

Vanaema neiupõlvenimi on Schweizberg ning mind on hämmastanud terve elu, et ta on puhast verd lätlane. Ta isegi räägib oma õega läti keelt. Terve elu on ta venelaste peale viha kandnud, kuna ta rääkis, kui suur vahe oli sõjaajal, kas majja astusid sisse punasõdurid või natsisõdurid. Kui tulid punased, valitses majas hirm – nad käisid mööda maja ringi, kõike ümber keerates, lõhkudes ja võttes kaasa kõik, mis vähegi ilus või väärtuslik tundus. Kui tulid sakslased, siis kõigepealt nad rahustasid pere maha, et nad tulid vaid lühikeseks ajaks. Kõik lapsed said neilt kommi ja ka maja taga olevad puud said lõhutud.

Minu vanaema ei ole enam. Pühapäeval hingas ta viimast korda. Kui nädal enne mu ema helistas, et vanaema ei tunne ennast hästi ja kirjeldas, kui halvas seisus ta on, muutis see mu väga murelikuks. Esileedi, kes nägi, et ma istun omaette ja kaugusesse vahin, küsis, kas ma kardan, et mu vanaema sureb ära? Ma ütlesin, et ei, seda ma ei karda. Ma kardan hoopis, et ta ei sure.

Mu vanaema oli väga uhke selle üle, et ta sai kuni 90nda eluaastani ise hakkama. Alles kaks aastat tagasi võttis mu ema oma ämma enda juurde elama, sest teated sellest, et ta kaotab tasakaalu, muutusid liiga sagedaseks. See oli ka põhjus, miks mu ema sageli meid külastada ei saanud, sest vanainimese hooldamine on vaata et täiskohaga töökoht. Kui ta sai, siis lapsed rippusid ta seljas otseses mõttes.

Minu suur hirm oli, et mu uhke vanaema jääbki voodisse, kes ei suuda ise potilgi käia. Kuid ta ei jäänud selliseks. Peale kahte haigusnädalat ta lahkus ja kolmapäeval saatsime ta ära.

Ma ei tule surmaga väga hästi toime. Seda enam hirmutab mind tulevik, sest elus on veel mu 94 aastane vanatädi, 90seks saav vanaisa ja 86 aastane vanaema. Seni pole mul surmaga väga palju tegemist olnud. Mõned korrad ikka. Varasemalt olen ma neil rasketel hetkedel alati püüdnud nalja ja huumoriga üle saada, kuid seekord enam mitte. Ma lasen endal tundeid tunda ja mu toetav pere on olnud ka alati juures. Alati. Ka siis kui ma olen soovinud üksi olla, on keegi mu pea otsas turnimas. Igal. Jumala. Sekundil. On nad seal.

Lastele on üldse keeruline surma olemust selgitada. Püüdsin Noorsandile seletada, aga mul jäi mulje, et ta tegi järelduse, et ma ütlesin „Mu vanaema suri ära” valesti ja tahtsin tegelikult öelda „Mu vanaema sulas ära”, sest ta on mitu päeva mult küsinud juba, et miks mu vanaema ära sulas. Ka see tekitas talle meelehärmi, et vanaema enam kunagi tagasi ei tule. „Ma lähen toon ta tagasi! Mul on vaja superkangelase riideid ja ma pean õppima lendama ja siis ma toon su vanaema tagasi!”, ütles ta mulle silma vaadates lohutavalt kätt õlale pannes.

Tsau, vanaema Friida! Sa oled kümmekond aastat rääkinud, kuidas sa vanaisast puudust tunned ja hiljem ka mu isast. Olid imetore vanaema ja sinust jäävad vaid ilusad mälestused! Head teed meie kõigi poolt! Räägin sinust kindlasti oma lastele ka siis kui nad vanemaks saavad ja mõistavad, et sa ei sulanud ära.

Kommentaarid

“Sellest, kuidas mu vanaema ära sulas ja kuidas Noorsand ta tagasi plaanib tuua” on saanud 9 vastust

  1. Inna ütleb:

    Minu kaastunne Sulle ja Su perele.

  2. Pusi ütleb:

    Minu vanaema jöudis ära oodata oma esimese lapselapselapse, siis möni nädal hiljem sai järjest 2 insulti ja jäi voodihaigeks. Lahkus ta 9 pikka kuud hiljem, möni päev enne aastavahetust 81aastasena. Paha öelda aga köik ootasid millal ta löpuks sureb, see oli väga öudne

  3. Liina ütleb:

    Minu siiras kaastunne.

    Minu vanaema lahkumisest saab järgmisel kuul 27 aastat ja ma tunnen temast siiani puudust. Lugesin Su kirjutist ja kuulsin justkui oma vanaema häält, kui Sa kirjutasid sellest, missugune vahe oli kahe armee sõduritel. Just sedasama juttu rääkis ka minu memm. Tuttav on mulle ka see tunne (või hirm), kui vanaema haigeks jäi, et äkki ta ei suregi ja jääb pikaks ajaks aidatavaks voodihaigeks. Õnneks, peale 90-aasta pikkust eluteed, pärast nädalast voodis põdemist, lahkus ta ühel öösel vaikselt ja rahulikult.

    Rahulikku und meie memmedele.

  4. angela ütleb:

    Minu siiras kaastunne teie perele!

  5. Lüüli ütleb:

    Sügav kaastunne!
    Lastel on surmast oma arusaamine ja nad lepivad asjaga kuidagi teistmoodi kui meie, suured inimesed.
    Minu isa lahkus meie juurest sel kevadel ja meie rääkisime oma laspele seda nii, et vanaisa on nüüd pilve peal ja maapeale enam ei tule.
    Ja mu 5a. poiss leppis asjaga täitsa hästi.
    Vahepeal nüüd ikka räägime ja vaatame taevas olevaid pilvi, et mis vanaisa sealt kõike nüüd näeb ja et ta hoiab meil seal kõrgel olles silma peal 🙂

  6. S. ütleb:

    Siiras Kaastunne!

    Minu vanaema oli aheldatud voodisse üheksaks kuuks ja seda hääbumist oli tohutult raske vaadata. Üleeelmisel nädalal ta lahkus meie seast, aga ma tean, et ta ise soovis juba ammu lahkuda. Kuna leinaga on mul väga raske toime tulla, siis tuletatakse mulle pidevalt meelde, et enam ei ole tal valusid ja ta ei tahtnud sellist elu, kus ta oli aheldatud voodisse.

  7. Laine ütleb:

    Siiras kastunne!
    Raske on leida sönu lohutuseks.Minu lähedasi on vikerkaare teisele poole läinud ehk liigagi palju ja liiga vara.
    Alati ei ole olnud kerge tulla toime oma tunnetega ja veel raskem on seletada lastele juhtunut!
    Iga selline kaotus jätab haava,mis aegamööda armistub.Aastate möödudes see arm vahel annab ennast tunda,vahel veritseb ja vahel kiheleb.
    Önneks on teil tore pere toeks yksteisele.Olgugi,et Noorsand ei adu olukorra traagilisust.
    Kuid lapsed on vahetud ja oma lähedusega pyyavad olla neile arusaamatus olukorras,kus täiskasvanud on natuke kurvema/mötlikuma olekuga,toeks.
    Kaunid mälestused aitavad ehk tulla toime kaotusega.Keegi ei saa neid ära vötta vöi “sulatada”!
    Ja tähistaevasse vaadates näeb seal tähti meile vilkumas!

  8. Tiina ütleb:

    Pai teile kõigile!

  9. Egle ütleb:

    Kaastunne teie perele, Henry!

    Minu nüüdseks lahkunud vanavanaema rääkis alati täpselt sama juttu, kui erinevad olid saksa sõdurid ja vene sõdurid. Kuulen praegu esimest korda, et keegi on veel sama juttu rääkinud. See paneb mõtlema, mida kõike on meie esivanemad pidanud läbi elama ning mida nad meile edasi on andnud. Kõik need jutud ja tarkuseterad, mis kunagi lapsena tundusid sellised “ahh jälle seesama jutt”, tundub kõik nüüd nii õige ja loogiline ja tähtis. Oma vanemaid/vanavanemaid hinnates annad sa lastele edasi õiged väärtused. Arvan mina 🙂

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Päevaküsimus

Kas sa oled kunagi Tartus olnud järjest kauem kui nädal aega?

Loading ... Loading ...

Otsi

Arhiiv

Liitu uudiskirjaga

FB ja IG seab aina kitsendusi, kui paljude inimesteni mu sõnumid ja postitused jõuavad. Jäta palun enda e-maili aadress, sest ma plaanin korra nädalas (või paari nädala tagant) saata mailile ühe uudiskirja, et sa ei jääks väikesest meelelahutusest ilma lihtsalt sellepärast, et FB nii otsustas. Luban, et need jäävad ainult minule ja ma ei levita neid kellelegi, ega hakka ka saatma spämmi. Luban olla viisakas ja vastutustundlik.

Loe ka neid lugusid

  • Kuidas ma teaduse nimel eluga riskisin

    Ma armastan Tartut. Kõiki selle osi ja kõiki selle elanikke. Ei, ma ei kandideeri kusagile volikokku, aga alati, kui ma olen sunnitud kodulinnast eemal olema, on mul igatsus…

  • Ära söö esimest lund!

    Postitus valmis koostöös Bosch Vitapoweriga Lumi, mis möödunud nädalal alla sadas, tõi palju rõõmu. Nii kui muru sai õhukese valge katte, olid meie pere poisid kelkudega õues ja…

  • Kuidas mul täna poes lubati nägu üles peksta…

    Inimesed, kes on madala enesehinnanguga, hoiavad alati tahaplaanile. Et jumala eest keegi neid ei märkaks, et puuduseid, mis nende enesehinnangule hävitavalt mõjuvad, keegi välja ei tooks. Ülekaalulisus on…