Laste uus tegevus, millega nad mitu nädalat ööpäevaringselt tegelevad

09.05.2025

Pakkuge, mida lapsed eelmisel nädalal tegid? Oksendasid ja istusid vetsupotil. Teate, mis nad selle nädala esimeses pooles tegid? Jep, oksendasid ja muud kõike toredat ka. Õnneks sai see hullus läbi. Oot, ei. Ei, saanud! Üks kange tegelane otsustas ööse kella poole neljast ja praeguseni (kell hetkel 11.45 päeval), et jätkaks seda armsaks saanud rutiini ning rooberdaks sure osa ööst ja päevast.

Võta siis kinni, kas on asi siinkandi kraanivees (nad käivad koolis sealkandis, kus enim haigusteateid on), mida ma ise päris hästi ei tahaks uskuda, või on mingi eriti visa viirus, mis end nii paljude inimeste külge haagib. Eks ole hale vaadata ja kuulata, kuidas need väikesed inimesed seda kaussi kallistavad, sest ma olen ise kohutav oksendaja. Tõenäosus, et ma oksetõvega oksendan, on väga väike. Suht olematu, sest minu jaoks on see tegevus alati nii traumaatiline, et ma olen suuteline päev läbi neid ülehingama, aga oksendama ei lähe.

Selline tore okseteemaline jutuke siia pika vaikuse täiteks. Eks see oli ka üks põhjusi, miks ma olen eelmal olnud. Teiseks kirjutan ma jätkuvalt raamatut. Mul läheb sellega hetkel ootamatult hästi. Mul on tõsiseid keskendumise probleeme, aga siis on hetki (nagu näiteks praegu), kus hoolimata sellest, et mul on nii palju segajaid ümberringi, ma suudan keskenduda.

Ma rääkisin ka stooris millalgi, et minu pikalt kahtluse all olev ATH, sai kinnituse ja ma olen nüüd diagnoosiga. See diagnoosi saamine oli ka põnev. Arstide juurde aegade saamine on eriti pikk protsess ju. Ma oleks diagnoosi võinud saada juba talvel, aga siis ta puudus päevakese töölt kui ma pidin minema  (tervise teema või mis iganes) ja pakuti uut aega- aga tulge kolme kuu pärast, siis on aega pakkuda. Nüüd sai see täis ja selgeks sai see, et ma ikka atehaakas mis atehaakas. Nii palju, mis ma arvasin, et on minu eripära, pidi olema lihtsalt sama diagnoosiga inimestele omane. Selgub, et ma polegi nii eriline.

Nüüd ootan, et me saaks ka ravi katsetada. Selleks tuli läbi käia perearsti juures ja endale EKG teha. See on siis südamefilm, milleks pannakse sulle kätele, jalgadele ja rinnale andurid, et vaadata, kas su süda ikka töötab ka. Töötas. Olla täitsa korras. Seega nüüd on pall vaimse tervise õe käes, et millal me asjaga edasi minna võiks. Ma ei teagi, mis oleks mõistlik aeg neid tülitada kui ma mingit infot saanud ei ole… Ma olen sellistes asjades alati maru kannatamatu kui asi minu kontrolli alt väljas on. Ma olen alati veendunud, et mind on unustatud ja ma peaks ise surkima. Samas ei taha tüütu ka olla. Ootan veel nädalakese ja siis uurin uuesti, et mis seis on.

Aga kuidas minu jaoks see ATH kõige häirivamalt väljendus ja miks ma üldse seda asja ajama hakkasin? Ma võin istuda tunde arvuti ees, lubamata ühtegi kõrvaltegevust, et olla fookuses sellele, mida ma tegema peaks, ja ma ei suuda lihtsalt alustada. Isegi esimest nupuvajutust mitte. Ma arvasin, et ma olen laisk, aga see ei ole ju laiskus, sest ma olen täiesti valmis panustama ja kogu töö ära tegema, aga mul oleks nagu klaassein ees ja ma lihtsalt ei suuda. Lisaks on mu mõistus kogu aeg tähelepanu seisundis. Ma märkan kõike. Ma tajun absoluutselt kõike, mis mu ümber toimub. Isegi kui ma olen justkui millessegi süvenenud. Tegelikult ma ei ole ja mu aju teeb pidevalt tööd, et ära raalida kõik helid, mis ümbritsevast keskkonnast kostuvad. Voh, ma peaks hoopis kirjutamise asemel valvuriks hakkama. Ma oleks suurepärane valvur! Ja loomulikult asjade edasi lükkamine. Ma olen lugenud igast ajaplaneerimise raamatuid, olen seadnud endale visaalseid kellasid, et mul oleks selge teadmine, et see on see aeg kui ma teen ainult ühte seda konkreetset asja, aga aju otsib kogu aeg stimulatsiooni kõrvalistest asjadest.

Kindlasti oli praegu paljudel teist äratundmishetki, et olete kogemas miskit sarnast ja teil ometi mingit ATH-d ei ole. Aga mine tea, võib-olla on. Sellepärast ma tahangi seda rohtu katsetada, et äkki see lülitab selle segava nö sahina peast välja ning ma saan keskenduda sellele, mida ma hetkel teha soovin. Ma saangi olla katsejänes. Ma muidugi kardan, et kui see on suure efektiga ja mu mõte hakkab enneolematult hästi tööle, et ega ma ometi sellest sõltuvsse ei jää? Aga seal psühhiaatriakliinikus kinnitati, et seda hirmu ei ole. Et ei pidanud jääma. No vast siis ei jää.

Aga hoidke pöialt, et see rõve haigus, mis on siia nii ennast nii pikaks ajaks sisse seadnud, nüüd kotid kokku pakiks, sest tõepoolest- aitab. Lähen saan nüüd ühe tüübiga kokku, kellega ma olen ammu soovinud kohtuda. Mõnede inimeste mõtlemine on nii kardinaalselt erinev minu omast, et ma tahan seda lihtsalt kogeda. Äkki avab minu jaoks mingeid vaatenurki olukordadest, mida mina enda poolt vaadates ei näe. Just sellise mehega ma nüüd deitima lähengi. Kohtuma. Mitte deitima. Kohtuma.

Järgmine postitus tuleb kaaluteemaline. Või ülejärgmine, sest emadepäev on ka liginemas ja ma tahaks natuke emaduse teemat puudutada. Aga hiljemalt järgmisel nädalal siis kaalu teemal.