“Nii tore oli! Mitte kunagi enam!”… ja siis jälle.

04.04.2025

Kui kaks aastat tagasi visati üles idee, et me võiks oma võsukesed Võrtsjärve äärde Valma seikluslaagrisse saata, vaatasime Esileediga üksteisele otsa ja puhkesime naerma. Need tüübid küll selleks veel valmis pole. Kardavad pimedat, pelglikud suhtlejad ja üldse väga emmekad. Kui emmet ei ole, siis ajab lühiajaliselt issi ka asja ära, aga emb-kumb peab siiski käeulatuses olema.

Viskasime siiski idee üles ja ka laagri korraldaja julgustas, et esimese laagriga on ikka mure, sest sageli on see esimene kord kui laps vanema kaitsva tiiva alt pea nädalaks lahkub ja ümbritseb end võõrastega, keda kunagi varem elus näinud pole.

Otsustasime siiski, et natuke liiga vara on. Äkki aasta-paari pärast. Kuid ühel päeval teatas Noorsand, et talle on see mõte meeldima hakanud. Ta ikka tahaks minna ja proovida, mis tunne on laagris olla. Piiga, kellel on akuutne FOMO (hirm, et ta jääb millestki ilma) teatas samuti sekund hiljem, et tema kavatseb ka minna ja siis hüppas püsti ka Vennas, kes deklareeris, et… tema küll ei lähe!

Piiga ja Noorsand ongi julgemad ning hakkajamad. Vennas vajab konkreetsemaid juhiseid ja käsklusi, et hirmud soove ei ületaks ning teatasime kõigile kolmele, et juuni lõpus lähevad kõik kolm Valma seikluslaagrisse. Sinna tulevad kuulsad esinejad (esimesel aastal oli Piip ja Tuut, teisel räppar AG), toimub laagriolümpia, vahupidu, rohke sulistamine basseinis, erinevad töötoad, väga suur seiklusrada, loovusõhtu, kus grupid laval midagi etendavad, mullibassein, lõkkeõhtu, ilutulestik ja hulganisti teisi tegevusi, et laagris oldud aeg ei saa kindlasti igav olema.

Ei pidanud pettuma. Eriti õnnelik oli Noorsand, kes sai endale hulganisti kontakte, kellega ülejäänud aasta Robloxis sidet pidada ja juba laagrist lahkudes hüüdis ta igale möödujale, et kohtumiseni järgmisel aastal. Piiga, kes lootis saada endale paar südamesõbrannat lahkus laagrist terve hulga uute (poiss)sõpradega, keda samuti igatsema jäi. Vennas aga teatas, et tal oli väga tore, kuid see on liiga pikk aeg, mis ilma vanemateta olla. Enam ei lähe.

Kuid ka järgneval aastal olid kõigil kolmel kotid pakitud ja suur elevus hinges, sest mälestus möödunud aastast oli ähmaselt meeles. Sel korral olid pinged maas ja kõik kolm nautisid laagrit isegi enam kui esimesel aastal. Päevad olid taas täis lõbu ja tegevusi. Muide telefonid on laagris lubatud vaid õhtuti pool tundi, mil nad saavad siis kodustele päeva toimetusi ette kanda või siis nautida Valmas kohutavalt levivat internetti, et see aeg hakkivale Youtubele raisata. Natuke kurvaks tegi meele, et kui esimesel aastal saime igal õhtul igatsevaid ja vahel ka igatsusest nutta kõõksuvaid kõnesid, siis teisel aastal oli õhtuid kui mitte ükski kolmest ei suvatsenud helistada. Kes nad enda arust on? Kas nad siis ei tea kui väga me neid igatseme???

Sel suvel on laager taas tulemas. Kuna Piiga läheb arvatavasti laulupeole, siis tavapäraselt on lapsed olnud esimeses vahetuses, aga sel korral on plaan minna teise (või kolmandasse.. pole veel päris otsustanud). Sel aastal on laagris esinejaks Grete Paia, mille üle on eriti Piiga ülimalt elevil. Pole päris Taukar, kes oleks tema unistuste kuulsus, kellele lava ees tukka loopida, aga Grete Paia on ka väga hea valik. Ka tuleb noorte Eurovisioonil käinud tütarlaps enda kogemusest ja teekonnast rääkima. Samuti on kavas erinevad töötoad ja kõik saavad tiimidena erinevaid spordialasid proovida. Selleks ei pea sportlik olema, sest võidust on seal laagris olulisem kõigi toetus ja õlatunne.

Loomulikult on Noorsand ja Piiga valmis kohe kohvrid pakkima ning juba homme lahkuma ja Vennas kindlalt käed ristis, et ta ei lähe. Liiga pikk aeg ilma meieta. Kuid see on meil iga-aastane olukord, sest seal laagris tuleb Vennas alati enda kestast välja ja on rõõmus ning tänulik, et me aitasime tal otsusele jõuda (loe: sundisime), et laagrisse minek on siiski hea idee.

 Ka söögid on olnud seal laste peale mõeldes. See tähendab, et kõik lapsed söövad ja mõmisevad, samal ajal kui minu pere poisid pirtsutavad ja on nõus natuke proovima. Õnneks on seal pidevalt pakkumises ka puu-ning köögivilju, mille üle nad väga rõõmsad on. Enamikel päevadel nad siiski leiavad iga toidukorra juures midagi, mis neile siiski sobib. Õnneks Piiga pirtsakas pole ja on nõus kõike vähemalt proovima.

Valma seikluslaager on olnud suurepärane leid ja ma reklaamin seda suurima heameelega. Minu lapsed on seal turvatud nii vaimselt kui füüsiliselt ning igal grupil on oma juhendaja, kes aitab, juhendab, lohutab ja kuulab ära. Kui sa pole veel välja mõelnud, kuhu laagrisse enda pärija panna, siis Valma seikluslaagriga on meil vaid head kogemused. Algab kolme kuu pärast ja mõistlik juba praegu iga kuu selleks natuke kõrvale panna. Muide, saab maksta ka jagude kaupa. Kogu info Valma seikluslaagri kohta SIIN.