Eelteismelised- iga päev nullist sajani

10.10.2025

Oh need eelteismeliste hormoonid. Need on äärmusest äärmusesse. Ühel hetkel on nad täielikud fuuriad, kes tahavad vihahoos maja maha lammutada ja järgmisel hetkel on nad õrnad pisikesed lapsed, kes vajavad vaid tähelepanu ning hellust. Tegelikult vajavad nad väljaelamist ja turvatunnet, mida on vahel äkki pisut raske pakkuda, sest kõik kolm on nii erinevate soovide ja vajadustega.

Lapsed on samad, kes nad alati olnud on, aga mured totaalselt muutunud paari aasta taguse ajaga ja eks vanemana tahaksid sa ju võtta kõik nende kurbuse ja mured, et nad saaks nautida lapsepõlve, aga siis saad aru, et suurim mure, mis neil on, oled sina ise. Mina ole see tohman, kes rikub nende lapsepõlve! Ja mina olen see kalju, mis on suur osa nendest helgetest mälestustest, mis neil lapsepõlvest jääb.

Mõtlesin, et panen kirja mõned suhteliselt tavapärased situatsioonid, mida me kodus kogeme. Ma ei hakka välja tooma, missugune arutlus kellele kuulub. Saategi fantaseerida ja andke märku, kas on ka äratundmishetki? Osad neist vestlustest on nende peas ja osa see, mis minu kõrvadeni jõuab. Aga eks sellest saab kenasti aru.

• Miks ma ei või koolist koju jääda kui emme sai juba hommikul ära veendud? Ja nüüd tuled sina ja keerad kõik pekki! See sinu ähvardus, et kui sa koolist koju jääd, siis sel päeval nutiseade on keelatud… mida ma siis üldse kodus teen? Ära keera palun mu ilusat ja toredat päeva pekki lihtsalt sellepärast, et sa ei usu, et ma haige olen. Näed ma ju köhatan ja hoian silmi uimases olekus… kui sa minu poole vaatad. See, et ma selle vahepeal ära unustan ja kogemata erksalt ringi kalpsan… miks sa ei võiks lihtsalt normaalne inimene olla?

• Jah, see mäng arvutis ajas mu närvi ning ma karjusin üle terve elamise, aga see ei tähenda, et ma pausi vajan!!! Kas sul ei ole vahepeal emotsioonid üle pea? Ma olen pealegi mängus nii kaugel ja kui sa nüüd keelad, siis võid mind sama hästi ära tappa, sest see teeks sama välja! Palun, luba kümme minutit veel! Ma teen kõike, mida sa tahad! Ja kui see kümme minutit veel mängitud saab, siis mõtle ise loogiliselt, et kui ma keelamise ajal olin mängus nii kaugel, siis nüüd, kümme minutit hiljem, olen ma ju veel kaugemal! Sa ei saa olla nii südametu ja mind arvutist välja kamandada! Veerand tunni pärast tulen. Ausalt! Palun kuula mind! Miks sa ei võiks mind vahepeal kuulata!!! Vihkan sind! Ei armasta, vaid vihkan! Ma ei taha, et sa mu isa oleksid! Sa rikud kõik ära!!!

• Palun luba mul linna peale minna! Ma olen ettevaatlik! Ma ei tea, mida ma sinna tegema lähen, aga palun luba mul sõbraga linna minna. Mis siis, et on pime ja ma ei tea, mis kell ja milline buss sinna läheb. MIDA MA SIIN KODUS TEEN? Ei taha ma su tobedaid lauamänge! Ei taha sinuga aega veeta. PALUN LUBA! MIKS SA EI LUBA? Mis siis, et pime ja homme kool! Osta mulle siis mäkki! Palun luba midagigi. Miks sa kõik asjad, mida mina soovin, ära keelad? Linna sa ei luba! Mäkki sa ei luba! Tellime siis Temust midagi! Ma ei tea, mida. Vaatame. Ma ei oska öelda, mida mul sealt vaja on. Palun vaatame! Telli mulle telefonile uued kaaned! Ja üks kapibaara stressipall! Tahaks laserit! Miks sa tellid ainult neid asju, mida SUL vaja on! Oled tellinud, ma tean! Niiiiiii mõttttetttttuuuu! Miks meie ei võiks rikkad olla??! Ma lähen linna! PALUN!

• Mu sõpradel on tekkinud kamp ja mina olen välja jäetud. Nad sosistavad ja naeravad ja kui mina juurde lähen, siis jäävad vait. Ja kui ma eemale lähen, siis nad jätkavad. Mul on tunne, et minuga ei soovigi teised lapsed sõbrad olla ja nad tõrjuvad mind. Ei, mul on sõpru, aga praegu on tunne, et ma olen täitsa üksi. Mis siis saab kui mul ei jäägi ühtegi sõpra alles? Kas ma olen sinu arust lahe? Kui sina oleksid laps, kas sa tahaksid minuga aega veeta ja suhelda? Kas ma võin homme koju jääda? Tahan natuke neist eemal olla. Kas me võiksime rohkem koos aega veeta? Ainult sina ja mina? Ilma teisteta. Lähme lihtsalt kahekesi kusagile. Näiteks Dolce Vitasse ja võtame kahe peale ühe pitsa. Ma tean, et see on kallis ja keerulised ajad, aga mul on ümbrikus kümme eurot ja me saame ühe margariita pitsa sellega! Lähme!

• Ma palun väga vabandust, et ma sinuga nii käitusin. Ma olin näljane ja mul on homse kodutöö esitamise ees suur stress. Mul läks mängus halvasti ja ma ei suutnud ennast tagasi hoida ning siis sa ütlesid, et ma pean arvuti ka lisaks kinni panema- kõike oli korraga liiga palju. On sul vahepeal nii, et kõike on korraga liiga palju? Ma armastan sind väga ja loomulikult ma ei vihka sind. Sa tead ju milliseks ma võin muutuda kui ma unustan süüa. Ja ma ei tahaks mitte ühtegi teist isa endale! Eelmisel aastal kui sa haiglas olid, siis ma vahepeal salaja nutsin vetsus. Ma ei tahtnud, et keegi midagi küsiks. Ma olin nii mures, et kas sa tuled enam meie juurde tagasi. Vahepeal kui ma olen millegi peale närvis, siis ma ütlen halvasti, aga sa ju tead, et ma ei mõtle seda. Sellel hetkel mõtlen, aga sellel hetkel ei ole mina mina.

• Ma ei taha veel suureks saada. Ma tahan jääda lapseks! Sa ise ütlesid mulle enne, et ma olen suur poiss ja mul ei kõlba niimoodi käituda. Ma ei taha olla nii suur poiss, et see oleks minu puhul sobimatu. Ma tahan ikka kõndida ja sinul käest kinni hoida ning kui me kusagil oleme, siis sulle sülle ronida. Ma tean, et teised vaataks imelikult ja sellepärast ma ei tee seda, aga palun tea, et ma väga tahaks. Ja palun hakka mind ka igal hommikul trepil tervitama nagu sa mu õega teed, kelle sa igal hommikul trepil sülle võtad ja tuppa kannad. Ma tahan, et sa mulle ka nii teeks. Siis ma ei tunne, et ma olen liiga suur. Ma tahan magada emme kaisus ja käituda lapsikult ning et see ei oleks imelik. Kas sa oleksid nõus mind silitama kui ma särgi seljast võtan? Lihtsalt õrnalt sõrmedega selja pealt? Ma tunnen end siis nii hästi ja nii tunnen nii suurt armastust.