Tervitused vigastatud seeniorilt. FANK!

04.06.2026

Ma olen nüüd selles vanuses, kus ma kuulen diagnoosidest, millest ma enne midagi ei teadnud. Kolm ja pool nädalat tagasi tegin ma tavapärasest palju intensiivsema füüsilise päeva. Vedasin atra, tassisin, kaevasin ja palju muud. Õhtuks oli selle kõige taustal kirjas ka 23000 sammu. Väsinud ja toss väljas, aga siiski õnnelik, et ma olen tervisega jõudnud sellesse seisu, et mul on nii palju jõudu ja nii palju vastupidavust. Võrreldamatu sellega, kus ma aastakümneid olnud olen.

Õhtul pugesin mõnusasti teki alla magama ja hommikul ärgates avastasin, et mu üks põlv on kuidagi kange ja see kangus oli rohkem seal põlveõndla poole peal. Nagu sääre ülaosas. Veider, aga noh, eelmine päev sai pingutatud ka.

Kuid mida aega edasi, seda rohkem tekkis imestus, et ok, jah, ma võisin küll tol päeval üle panna, aga miks see kuramuse jalg kuidagi paremaks ei lähe? Kolm päeva ja mitte midagi pole muutnud. Jõudsin korra mõelda, kui ärkasin hommikul ja tundus, et jalg on palju parem. Ikka veidi kange, aga palju parem. Kohe tuli otsa 13 000 sammune päev, sest ma ju püüan nüüd siin teha 100 000 sammu nädalas.

Kuid see ei osutunud mul just maailma parimaks plaaniks, sest järgmisel hommikul oli taas jalg kange ja valus. Märkasin, et ka põlv oli paistes. Ootasin veel umbes nädalakese, aga null viidet paranemisele. Mida siis mõistlik inimene teeb tänapäeval- küsib AI käest loomulikult. AI arvas, et arvestades minu sümptomeid, võib mul olla tõenäoliselt üks asi kolmest- kas ma olen vigastanud enda kõõluseid, mul on mingi asi, mille nimi on Bakeri tsüst, või on tegemist trombiga, mis ravimata jättes mu tõenäoliselt teise ilma saadab.

Fakk! Mul on tromb!!! … või Bakeri tsüst  või kõõlusevigastus. Viimast ma väga ei tahtnud uskuda, sest mingit vigastust ma otseselt ei kogenud. See eeldanuks ju kohest valu ning mina ei teadnud magama minnes ööd ega mütsi, et ma sant olen.

Ka Bakeri tsüst oli ebatõenäoline, sest Dr Google järgi peaks seda käega tunda olema, et tekib selline nagu nahaalune paise. Mul ei olnud midagi sellist. Selge! Tromb! Holy shit! Ma olen nii pika maa maha käinud ja nüüd selline asi. EMOsse? Kuhu ma sellega minema peaks? Perearstile? Rääkisin oma tuttavale arstile ja ta ütles, et arvestades minu eelnevat haiguslugu, siis kobigu ma kiirelt EMOsse, et saaks vähemalt selle trombiohu, kas välistada või kinnitada.

Sain kinnituse, et mul ei ole trombi, vaid tõepoolest Bakeri tsüst, mis aga kõigi eelduste kohaselt on seal lihaste vahel naha all purunenud ja sellepärast on paistes põlv ja mõnel päeval ka natuke pahkluu. See tähendab nüüd seda, et võtab aega, kui see tsüstist vabanenud vedelik organismist minema läheb ja mul on oodata veel nädalaid kangust ja ebamugavust, mis mind lonkama ja toolilt tõustes põlvele õiget asendid otsima sunnivad.

See on lihtsalt nii tüütu ja tobe vigastus, sest mingit vigastust ei olnud. Mingi Bakeri tsüst. Mis asi see üldse on? Kuidas see tekib? See pidi ohustama eelkõige vanusegruppi 35-70 ja mina olen seal maal, et ma pean vist nüüd mõne targa raamatu kätte võtma ja uurima veel erinevaid seisundeid, mis minusuguseid seeniore ees ootavad.

Aga igal juhul on mu päevaste sammude arv drastiliselt vähenenud. Märkimisväärne on see, et ma saan ikka siin keskmiseks ligi 7000-8000 sammu, mis on ikka võrreldamatult rohkem, mis ma eelnevas elus tegin, aga samas on see põlv ikka julm takistus, mis hoiab mind nö paisu taga kinni. Mul on lisaks siin plaanis mitu erinevat kodust tööd, mis eeldavat põlvitamist ja kägaras olemist ning mu lombakas jalg ainult naerab nende plaanide peale. Tavaliselt võtab sellest paranemine 2-6 nädalat (mul on möödunud 3,5), aga mõnel juhul võib see võtta kuni kaks aastat. VOTTAFANK!? Ma väga loodan, et ma pole see mõni juhus.

Mu jalg on parem kui ta oli esimesel nädalal, aga üldse mitte hea. Kui enne oli kangus nagu suurema osa peale laiali, et ma ei osanud isegi osutada täpselt probleemsele kohale, siis nüüd on see leidnud endale mõnusad kindlad paigad, kust mu tuju rikkuda.

Ehk siis selline imelik asi mul siin seenioriklubis toimumas. Kui keegi veel on sellise murega kunagi silmitsi seisnud, siis võite julgelt endast märku anda ja enda kogemust jagada. Siis oleks mu kosutav teada, et see läheb üle.