Mulle tuli tööpakkumine…

02.09.2026

Mulle pakuti tööd. Jep. Ma tunnen ammu, et ma tahaksin rohkem enda mõtteid edasi anda kirjutades. See on miski, mida ma olen alati pidanud enda tugevuseks ja miski, mida paljud teist hindavad ja miks te üldse mind kunagi jälgima hakkasite. Teile meeldis/meeldib, kuidas ma kirjutan ja mulle meeldis/meeldib seda teha.

Jep, blogi on jäänud tahaplaanile ja seda üldse mitte sellepärast, et mul midagi öelda ei ole. Seda peamiselt sellepärast, et meil kõigil on vähe aega ja tänasel päeval, kui inimesel on valida, kas saada info kätte 30 sekundiga või viie minutiga, siis miks kulutada rohkem aega? Isegi videod, mida ma loon- sageli, kui mul on materjali poole tunni jagu, püüan ma selle lõigata ja mahutada paari minutisse ning kui sel juhtub olema koostöölipik juures, siis ma tean, et mul tuleb sealt veel vähemalt 50% lühemaks lõigata. Pilku ja tähelepanu püüab kiire pauk näkku, mitte aeglane silitus põsele.

Lisaks, kuna tänu teile sain ma muuta sisuloome enda tööks ja olen aastaid olnud olukorras, kus minu sissetulek sõltub puhtalt koostöödest, siis ka see turundus on liikunud ju hoopis teise formaati. Reelid Instagramis ja Tiktokis on peamine allikas, kuidas sisuloojatelt tänasel päeval koostöid soovitakse, sest enamus inimeste pilgud on seal. Selles mõttes ma olen ajale jalgu jäämas, sest ma ikka veel ei suuda vaimustuda Tiktokist. Ei ole minu jaoks kuidagi orgaaniline ja arusaadav platvorm. Facebook pole enam pea üldse teema. Seal olemegi vaid meiesugused dinosaurused. See, et ma seal teiega igapäevaselt suhtlen ja teiega päeva tegemisi jagan, ei too mulle mitte midagi sisse ning ma teen seda puhtalt sellepärast, et see on lõbus.

Ja kuna ma kunagi muutsin sisuloome tööks ja kõik koostööd on liikunud videoformaati, siis ma ei olegi saanud siia blogisse enam üldse panustada, kuna ka see on puhtalt eralõbu ja ei maksa laste laagreid kinni. Ainuke, kuidas ma näeks, et see blogi üles ärkaks ja ma saaksin uuesti end siis regulaarselt kirjutama, oleks maksumüür, et mõni euro kuus ja see garanteeriks, et ma ei saa seda mitte teha, pluss oleks see osa sissetulekust. Aga ma ei ole siiani seda otsustavat sammu tahtnud teha, kuigi nii mitmed teist on kirjutanud, et ma seda teeks. Ja olen aus- see on ahvatlev, sest ma tahan kirjutada. Ma oskan end kirjakeeles palju paremini väljendada.

Aga see mõte on ootel ja nüüd tuli mulle tööpakkumine. See on ametikoht, kus ma saan palju kirjutada. Ühte väljaandesse, mis on mulle väga südamelähedane ja ka kollektiiv on väga toredatest inimestest koostatud. Kuid seal on mitmeid agasid. Üks neist on see, et siis ma pean teist eemalduma üpris olulisel määral, sest kui keegi maksab mulle palka, siis ta saab ka mu jäägitu tähelepanu. Ehk siis minu panus teie päeva jääks kaugemale ja sellest oleks mul nii väga kahju. Ma kirjutaksin palju, aga ka see oleks vaid neile, kes maksavad selle eest, sest tänasel päeval on ju kõik portaalid maksumüüri taga. Minu soov on olnud alati olla see väike positiivne laks päevas, kus ma ei võta osa draamadest ja üldisest hüsteeriast, ei lasku poliitikasse ja lasen igal ühel ennast väljendada, kuni ta sitapea pole ja ei näe vaeva, et teisele inimesel hingehaavu tekitada. Neid ka ikka aeg-ajalt tekib.

Seega ma olen siin teelahkmel, et kuidas edasi. Mul on käsil projekt, kus ma hakkan noortele ja lastele rääkima nikotiinist, ma aitan inimestel suitsetamisest/veipmisest/huuletubakast lahti saada, ma kirjutan kahte raamatut ja nüüd on küsimus, kas pühenduda kirjutamisel endale (teile) või võtta vastu tööpakkumine. Ja kui palju neid ikka oleks, kes oma niigi kitsa eelarvega, sooviksid ühte lisaväljaminekut veel. Muidugi samas vahet ei oleks- kui oleks tasuline, siis need inimesed ei loeks ja kui tasuta, siis ikka ei loeks, sest ma ei kirjuta :D.

Kui rääkida plussidest, siis ma olen aru saanud selle suvega, et koostööd sissetulekuna on toredad, aga liialt ebastabiilsed ja ma ei taha seda pidevat stressi, et sõltuda 100% sellest, kas ma mahun mõne ettevõtte turundusplaanidesse. Ma olen alati siiralt meelitatud ja tänulik, kui minu poole pöördutakse, aga ma pole õppinud ära kunsti, et ise end välja pakkuda ja müüa. 99,99% minu koostöödest on tulnud nii, et mind leitakse, mitte ma ei paku ennast välja. Ei ole hea strateegia ja eks mul selle enesemüügiga ongi kehvad lood, sest ma ei ole äraütlemisteks eriti hästi valmis. Kuna ma omast arust ju pakun midagi suurepärast, mille üle ma nii uhke olen ja siis tuleb vastuseks ei… vottafank!? Ehk siis koostööd on toredad, aga selleks, et ma saaks kindel olla, et meil järgmisel kuul leib laual ja arved makstud, peaks olema midagi etteaimatavamat, milleks on siis kas kellegi teise palgal kirjutades neile, või enda palgal kirjutades endale. Mõlemal on oma suured plussid ja miinused. Muidugi, kui jääda blogijaks, siis suurim pluss maksumüüriga oleks minu jaoks see, et need google vilkuvad reklaamid kaoks ära, mida ma hetkel loodan, et te kõik klõpsate.

Ja ma ei kirjuta üldse siin selleks, et ennast ümber veenda. Töökoht pakub stabiilsust, südamerahu, uusi võimalusi ja muutust ellu. Mul oleks igakuiselt kindel palk, mis on suurem kusjuures kui see, mis ma olen viimastel kuudel endale ise lubada saanud. Aga seda suuresti ka sellepärast, et ma ei ole tegelenud enda ettevõtmise arendamisega, vaid toimetanud selle põhjal mis senini on toiminud.

Kokkuvõttes, ma pean sel nädalal vastuse ütlema ja ostuse langetama.

PS! Ilma naljata- mulle potsatas just üks teine tööpakkumine veel. Ma isegi ei otsi tööd ja keegi pole mulle midagi aastaid välja pakkunud ja nüüd paari päevaga mitu tükki järjest. Midagi veidrat on universumis toimumas. Veel veidram on see, et mu arvuti parandas just sõna „universium“ sõnaks „universum“. Ma oleks võinud mürki võtta, et universum kirjutatakse unviersium.

Need on siis dilemmad minu peas ja jään siis nüüd siia kaaluma.