Avaldan teile oma „Secret Projecti“

10.03.2025

Mõni nädal tagasi viskasin ma ühes postituses üles, et mul on käsil üks secret project. Mida kõike me ei tee, et põnevad tunduda. Aga päriselt oli mul ka üks asi, millest ma sulle nüüd räägin. Õigemini, mitte ei olnud, vaid see on ikka veel käimas. Algselt mõtlesin ma üldse, kas ma räägin sellest avalikult, aga kuna varem või hiljem hakkavad küsimused nagunii tulema, siis otsustasin, et teen seda algusest avalikult ja läbipaistvalt ning räägin sellest. Ka ei tee ma seda tasulise postitusena, et kellelgi ei jääks küsimusi õhku. Minust ikka ei saa ärimeest.

Kas teate, kuidas mu blogi alguse sai? Kunagi ammu algas see kõik sellega, et mind kutsuti ühte terviseprojekti, kus ma nende teenuste ja toodetega hakkan kaalust alla võtma. Mu blogi nimeks sai „Tervise poole“. Ma just googeldasin ja see on isegi ikka veel alles SIIN. Mul läks selles projektis mõõdukalt hästi. Tegelikult võib öelda, et isegi hästi, sest see andis mulle tõuke, et hakata enam tervisele ja kaalule tähelepanu pöörama.

Kuid iga mingi aja tagant ruineerisid mu teekonda tagasilöögid. Need ei olnud sellised „oops, ma sõin hapukurgi ära ja selles oli vist suhkurt…“, vaid sügavad tagasikukkumised, kus ma võtsin alati kaotatud kilod tagasi ja siis veel natuke lisaks, et noh, rohkem motivatsiooni oleks ennast taas käsile võtta.

Selline yo-yotamine teie silme ees on kestnud nüüdseks juba 13 aastat. Siit jätan välja kõik need katsed, mis ma üritasin enne seda kui minust blogija sai. Ma olen elu jooksul sadu kilosid kaotanud, kuid kahjuks on need kõik tagasi tulnud intressiga ja kõik see tekitas hirmu ja tõrget uuesti alustamise ees. „Ma ju katsetan kõiki neid erinevaid viise ja lõpptulemus on alati üks ja see sama“ oli iga läbikukkumise järel mu meelel.

Läbikukkumiste tagajärjel kannatab loomulikult minu enesehinnang, võimalused veeta perega aega, füüsiline tervis. Eriti oli äratuskell eelmisel kevadel kui ma haiglasse sattusin. Seal käis minus nii suur selgus, et nii enam edasi ei saa- vererõhk laes, veresuhkur rekordeid püstitamas. Kuigi põhjus, miks ma haiglasse sattusin ei olnud otseselt ülekaaluga seotud, siis ravi ja tüsistused ju olid. Iga kord kui need vaesed pisikesed hooldajad haiglas mu voodit koridore mööda lükkama pidid, oli mul neist kahju.

Minus käis see klõps ja tuli see selgus, et ma pean oma elu muutma ning ma pean sellest ülekaalust lahti saama. Haiglas oli see ju nii lihtne- mind pandi diabeetiku menüü peale. Toit oli maitsetu ja lahja ning loomulikult ka kilod kadusid. Kolme kuuga pea kolmkümmend kilo, mis andis mulle väga hea stardi ning minu asi oli kodus alustatut lihtsalt jätkata.

Kuid kodus ei ole toit maitsetu ning keegi seda sulle ei serveeri portsjonite kaupa. Kuigi ma teadsin, et ma ei saa endal lubada kaalul taas tõusta, siis haiglast oli keha nii nõrk ja kurnatud, et füüsiline aktiivsus oli äärmiselt madal ja ka toidu kogused kasvasid võrreldes haiglaga tuntavalt. Loomulikult püüdsin ma piirata ja teha paremaid valikuid, aga kui me räägime siinkohal sõltuvusest, siis sõltuvust kontrollida on sisuliselt võimatu. Sõltuvus kontrollib sind. Püüda süüa lihtsalt füüsiliselt vähem, on umbes sama tunne nagu sul sügeleb, aga sa ei saa seda kratsida. Natukene sulega saad silitada, mis aga teeb olukorra veelgi hullemaks.

Vaikselt kuid järjepidevalt kaal tõusis (hoolimata Ozempicu kasutamisest) ja see on tunne nagu sa oled staadioni ääres vaatamas iseennast. Sa tead, mida sa peaksid tegema ning mida mitte, aga sa ei saa sinna midagi parata. Sa oled lihtsalt kõrvaltvaataja. Miski kontrollib sind. Oled nagu autopiloodil. Sõltuvuse definitsioongi on: ma teen seda, aga ma ei saa aru miks. Ma ei ole ju idioot, ma tean täpselt, mida kaalu langetamiseks tegema peaks, kuid see on nagu öelda alkohoolikule, et sa pead lihtsalt joomise lõpetama, et enda perekond tagasi saada… ning ta läheb ja ostab uue pudeli.

Jõulude ajal nägin ma aga ühte inimest, keda ma polnud oma aasta otsa näinud ning muidu suurest inimesest oli jäänud alles ainult pool. Oli rõõmus, energiline, enesekindel, ilus  ja särav. Selline nagu on inimesed, kes on seal, kus nad tahavad olla. Paksuna ei taha sa olla kunagi teiste inimeste silme ees, sest sa tead, et sulle antakse hinnanguid… sest sa annad endale ise ju pidevalt.

Loomulikult usutlesin ma teda pool õhtut ja tema oli üks neist, kes oli käinud maovähendusoperatsioonil. Selge! Pole minu teema! Ma olen alati mõelnud sellest kui millestki, kus inimesed annavad alla. Lõpetavad võitluse enda deemonitega. Kaalu teema peaks olema inimese ise enda peas lahendatud, mitte ei peaks sa enda magu väiksemaks lõikama. Selline lahendus tundus mulle nagu… pettus. Probleem on ju ilmselget inimese peas mitte selles, et ta kõhtu mahub liiga palju toitu. Probleem on selles, et sa sõltlasena näed seda rasket ülesöömise tunnet meeldiva ja soovitava tundena. Sellest illusioonist tuleks lahti saada, mitte otsida teed kirurgi abiga. Siin pole kasu nendest fitness gurudest, kes ütlevad rõõmsa näoga, et söö mitmekesist toitu, siis kaovad ka isud. Käi sa ka õige per*e! Sõltuvus on sinu sees, mitte avokaados ja idudes.

Kuid viimasel ajal olen ma nii mitmetega teist suheldes kui ka mu isiklikud sõbrad ja tuttavad rääkinud enda teekondadest maovähendusoperatsioonidel ja olete ümber lükanud nii palju mõtteid, mis mul selle teemaga enda jaoks välja mõeldud on olnud. Te räägite, et ei piisa sellest, et sa opile lähed, vaid töö tuleb ikka endal ära teha. Et kui peale oppi elustiili ei muuda, siis midagi suurt ei muutugi. Jah, algne kaalulangus selle põhjal tuleb, et toitu füüsiliselt eriti palju ei mahu, aga varsti mahub ning süües samu toite, mis sind eelnevalt paksuks on teinud… siis need teevad su uuesti. Ma jälgin poole silmaga ka ühte blogijat, kes ei muutnudki midagi peale oppi ja täna, paar aastat peale lõikust, on väga vähe tema elus midagi muutunud.

Ma pidasin tundide pikkuseid vestluseid opi läbinud tuttavatega ning kokkuvõte oli neil kõigil üks ja sama- parim otsus, mida nad oma tervise ja heaoluks teha said. Mitte ükski neist ei kahetsenud seda. Eks ma pidasin neid jutuajamisi seetõttu, et ma nägin, et haiglast saadud ehmatus oli motivaatoriks vaid ajutiselt, mis on nagu näha avariid, mis sunnib sind hoogu maha võtma ja liiklust hoolikamalt jälgima, aga see mõju ei kesta ju kunagi kaua. Järgmine kord kui oled hiljaks jäämas, vajutad taas gaasipedaali põhja.

Kõik see uus info ning vaatenurk ja mure oma tervise pärast muutis trotsi operatsiooni vastu selle huviks ja sooviks. Mul oli vaid üks, tegelikult kaks suurt takistust. Suurim probleem, miks ma kunagi operatsiooni eriti tõsiselt ei kaalunud ka siis kui perearst mind põhimõtteliselt anus, oli see operatsioonieelne mõõga neelamine. On meditsiinilisi protseduure, mis mu põlved värisema panevad ja mõõganeelamine on kindlasti seal esirinnas. Ma ei suuda hommikuti keele tagaosagi ilma öökimata pesta ja arvata, et ma saan hakkama mingi toru kurgust alla ajamisega ning selle tagajärjel ellu jään, on ikka väga naiivne.

Teine põhjus, miks ma operatsiooni kunagi väga ei kaalunud, on ka need pikad järjekorrad. Kaks aastat oodata tundus minule, kes ma olen maailma püsimatuse meister, hullumeelselt pikk aeg. Igal juhul olid need kaks peamist põhjust ja kuigi mul on eneses pettumisi ka varem olnud, kus ma olen automaatselt mõelnud, et äkki tuleks operatsioon ikka ära teha, siis need kaks fakti hoidsid mind sellest mõttest kaugel eemal.

On ju ka tasuline variant, millega saab operatsioonile paari nädalaga aga kellel on 6000 eurot, et see läbi teha? Jah, mul on 6000 eurot, rohkemgi, aga see pole veel Namiibiast Eestisse jõudnud. Saatsin just 500 eurot neile ülekandetasude eest, aga see lesestunud krahvi pärandus pole veel minuni jõudnud. Ju siis on mingi tõrge.

Ma loomulikult olin vaikselt kaalunud ka järelmaksu varianti, sest ma sain teada, et tasuta opile ma ei lähe juba ainuüksi seetõttu, et tasulises on ka mõõga neelamine siis kui sind opiks narkoosi all magama pannakse. Yes please! Kuid lahendus sai leitud.

Kõik (välja arvatud üks inimene), kes on ülistanud seda otsust, et nad läksid operatsioonile, olid käinud Tallinnas Kaalukirurgia keskuses, kus lõikab Eesti ainus kirurg, kes on pühendunud ainult ja ainult kaalukirurgiale. Nimeks tal dr Ilmar Kaur. Kasutasin pilti nende lehelt. Loodan, et ma võisin. Autoriõiguseid mul pole…

Võtsin ka ise sama kaalukliinikuga ühendust ja 13. veebruaril veetsin ka mina ühe ööpäeva Tallinnas, kus muudeti mu mao ehitust. Ehk siis ma olen tahtnud teiega jagada enda lugu ja mõtteid nüüdseks pea neli nädalat. Neljapäeval saab neli. Kaotanud olen ma selle ajaga 16 kilo, mis esimese kuu puhul pidi olema vägagi normaalne, kuna alguses on ka suur osa langusest veest, kuna enam nii palju soola sisse ei sööda ja siis laseb keha ka liigsest veest lahti.

Kogu see kogemus Kaalukirurgia keskusega on olnud nii positiivne kui see olla võiks. Ma ei imesta, et kõik, kes seal lõikusel käinud, sellest nii suurte sõnadega räägivad. Tõepoolest sellest hetkest kui sa sinna sisse astud ja selle hetkeni kui sa sealt lahkud, koheldakse sind austuse, sõbralikkuse ja mõistmisega. Mitte ühelgi hetkel ei tundnud ma, et keegi mulle viltu vaatab. Dr Kaur Isiklikult tervitas mind seal enne oppi ja hiljem tuli mulle ka järgi kui minu aeg lõikusele minna oli. Toitumisnõustajad, hooldajad, õed- selline terviklik kogemus, mida ka mina väga kerge südamega soovitada julgen. Kuid ärge absoluutselt võtke seda postitust justkui ma soovitaks kellelgi maovähendusoperatsiooni teha. Ma ei ole arst ja ma ei saa teile selliseid soovitusi teha. Mina jagan teiega lihtsalt enda kogemust ja nüüd tagantjärgi saan öelda, et ma tegin enda tervise mõttes otsuse, mida ma pole selle 3,5 nädala jooksul hetkekski kahetsenud. On olnud segadusi, on olnud väikest leinatunnet, on olnud muret, kuid kõik selle varjutab elevus ja enese taasavastamine. See on olnud lihtsalt väga põnev teekond.

Ma olen tegelikult algusest peale iga nädal ka enda mõtted video peale rääkinud. Lihtsalt, et äkki tahan hiljem kunagi vaadata ja meenutada, või äkki oleks tore jagada ka nendega keda huvitab. Ma vaatan, äkki teen eraldi instagrami konto lisaks, kus ma hakkan jagama ainult neid teemasid, mis seda kaaluteemat puudutavad. Kas üldse oleks huvi?

Kuidas mina siis näen, et see op mind aitab? Ei lahenda see ju minu sõltuvust. Jah, see on miski, millega ma pean ise tööd hakkama tegema. Küll aga on abiks operatsioon selleks, et minu tagasikukkumised ei saa olla enam nii valusad ja nii põhjalikud. Ma ei saa asjal pekki minna lasta ja avastada end liitrise jäätisega diivanil. Minu magu ei saaks sellega lihtsalt hakkama. Ma ei saa tervet mäki einet endasse rooli taga sisse kugistada- see lihtsalt ei mahuks minusse ja mul oleks füüsiliselt äärmiselt ebamugav olla. Oma toitumist ma pean jälgima ise ja trenni pean samuti ise tegema hakkama, aga ümbermuudetud organ kõhus annab selle tagala, et minu ponnistused mitte ära nullida nagu see alati juhtunud on.

Miks ma sellest nii avalikult räägin? Võiks ju paljude eeskujul, kes seda salaja teevad, rääkida, et ma lihtsalt muutsin elustiili ja nüüd söön vähem ja miks mitte hakata siis instagramis toitumis- ja treeningkavasid müüma. Krt… see oleks tegelt päris hea äriidee olnud ja nüüd ma keerasin selle äri endal pekki. Räägiks teile, kuidas ainus trenn, mida sa kahetsed, on see, mis sul tegema jääb ja igast muid motiveerivaid lauseid. Kuid mina, loll, otsustasin, et räägin algusest ausalt ja täpselt nii nagu ma seda ise kogen.

Mis ma saan öelda on see, et selle otsuse taga pole vähimatki edevust. Ma ei teinud seda, et parem välja paista, või et riided paremini selga istuksid. Ma tegin seda ainult ja ainult oma tervise pärast, mida ülekaal kiirelt mõjutas. Kolm nädalat peale oppi ja mu veresuhkur on juba normis ning vererõhk langenud mitukümmend pügalat. Ma liigun tunduvalt enam kui ma seda ammu teinud olen. Selle eelduseks on muidugi korralik ööuni. Mis ma saan öelda on, et opijärgselt on une olulisus miskipärast oluliselt kasvanud. Kui ma ei saa oma seitset tundi täis, siis olen ma päev otsa loid ja pahur. Kui saan, liigutan ma mägesid. Minu rahuloleku pulss on langenud samuti umbes 20 ühiku võrra. Mu kell, mis mõõdab stressitaset ja unekvaliteeti, osutab, et kõik on drastiliselt paremaks läinud. Minu hommikune liigesevalu ja kangus on vähenenud oma 90%. Ma ju ägasin iga hommik valutava keha käes ja võtsin hoogu, et end püsti saada. Nagu täitsa vanainimene. See on põhimõtteliselt kadunud. Ma ei oska täna veel välja tuua negatiivseid külgi. Ok, kõhulahtisus on. Mul on kõht lahti olnud, aga selle ma panen ka selle kaela, et mu keha alles õpib, kuidas nüüd jupp maad lühema peensoolega hakkama saada. Pluss see trauma, mida operatsioon tahes tahtmata kehale alguses tekitab. Kuid samas ka see ei morjenda mind. Palju hullem oleks kõhukinnisus.

Eks siis projekt „A kuhu Henry jäi?“ on taas avatud ning peagi võin taas sööma hakata tavatoitu (neljapäevast) ja vaikselt kõndimisele lisaks ka jõutrenni tegema. Esimesed kaks nädalat sõin ma umbes koguseid, mis on ligikaudu sama suured, kui sinu tati kogus, mille sa aevastades välja pritsid. Korja need pritsmed piltlikult kokku ja ongi mul kõht täis. Peale kahte nädalat sain ma süüa juba rohkem ning püreede asemel pehmet toitu ja neljapäevast kasvab kogus veelgi ning saan hakata ka pikki traditsioone looma, milline nüüdsest mu toidutaldrik välja nägema peaks. Ehk siis ma saan korraga süüa küll vähem, aga taldriku reegel peaks ikka olema õiges tasakaalus.

Nüüd sa siis tead. Ma ei andnud alla. Ma ei näe seda enam absoluutselt nagu kerget vastupanuteed. Selle otsusega andsin ma endale suurema võimaluse õnnestuda. Ma tänan väga dr Ilmar Kauri kõige eest, mida ta teeb. Ta on mulle ka mitmel korral helistanud, et küsida, kuidas mu läheb. Mitte sellepärast, et ma „kuulus“ blogija olen (tal pole sellest aimugi), vaid ta helistab kõigile. Ma olen olnud tubli vitamiinide ja magneesiumi võtja ja ma teen Kustiga pikemaid tiire kui ta siiani kunagi teinud on. Aga nüüd on mul südamel kergem, et ma ei pea teie eest mingit saladust hoidma. Ma lihtsalt tahtsin, et opist oleks natuke aega möödas, et ma oskaksin paremini ja kindlamini vastata, et kuidas mul läheb. Ma pole suutnud nädalaid isegi stooritada, sest tundsin, et ma justkui petan teid, et pole nii tähtsat asja enda elus teile rääkinud. Nüüd on mul süda puhas ja tunnen, et me oleme taas samal lainel. Loodan, et hindate minu ausust ja läbipaistvust antud teemal ning kui teil on küsimusi, siis võite julgelt mulle kirjutada. Kuidas mul siis läheb? Mul läheb nii hästi!