Hoopis teistmoodi kuu vahekokkuvõte

25.02.2025

Katse valmib koostöös LIDLiga

Kui ma enda eksperimenti, kus ma saan nädalas hakkama maksimaalselt 150 eurose toiduarvega, alustasin, olin ma veendunud, et see saab olema hirmus suur väljakutse. Sest kamoon- te olete ju poes käinud ja näete neid lõputult üleskerivaid hindu. Varsti on mõttekas meil Soome sõita, et toidukorv soodsamalt kätte saada. Korra vaatad poe aknast sisse ja kümnekas läinud. Ma ei mäletagi, millal mul viimati poearve alla 50 euro oli. Võimatu. Ja no ma käisin poes iga päev. Vahel kaks korda päevas, sest kes see ikka nimekirja teeb? Pooled asjad ununesid ja nüüd on aeg uuesti minna, et need ära tuua ja võib-olla paar asja veel.

Kuid eksperimendi teine tingimus oli, et ostlemas käin vaid LIDLi poodides ja ära sa märgi, see on olnud kergem kui ma arvatagi osanuks. Ma olen suutnud jääda 150 euro piiridesse ning ma pole isegi väga koonerdanud. Eelmisel nädalal oli meie laual lausa lõhe (siiani osa külmkapis), mis reedest hea hinnaga sooduses oli. Ma eeldasin, et me kuu saab veedetud mõne mintaiga sügavkülmast, aga kui läbi mõelda, siis on ka lõhe väga mõistlik valik.

Kõik see muidugi eeldab planeerimist ja poodi minnes pead sa olema juba teadlik, mida sa sealt kaasa ostad. Selleks on vajalik siis nimekiri. Ma mõtlesin kodus LIDLi äppi näppides ja soodukaid vaadates välja, mis on need põhitoidukorrad järgmise kolme päeva jooksul, panin kirja vajaminevad tooted ning käisin teadlikult riiulivahedes teisi tooteid märkamata. Üks lugeja soovitas teha nädala asemel 2-3 päevane plaan ja siis käia poes natuke tihedamalt lihtsalt. See oli suurepärane idee, sest kui ma püüdsin terve nädala oste ette mõelda, jooksis mul hetkega juhe kokku. Aga mõelda ette kolm päeva, millest esimene on täna, oli minu jaoks hetkega klaar ja pea hakkas taas tööle. Ka ei ole mul sel kuul ühtegi toitu tulnud ära visata, sest kõigele, mis külmkapis, on olnud plaan. Valetan, ühele kodujuustule, mis peitis end külmkapi kaugeimas otsas, mis aegus juba detsembris, tuli mul uus kodu leida.

Hämmastav on see, et kui sa oled fookuses ning sul on eesmärk, et osta vaid tooteid nimekirjas, siis ei ole ka ahvatlusi.

Kuid ahvatlusi ei ole ka teisel põhjusel, mis oli minu jaoks vaat ehk suurim avastus. Me elame pidevas reklaamis. Kogu aeg midagi reklaamitakse. Suur osa reklaamist korrutab erinevate toidubrändide sõnumeid, et tarbijal tekiks usaldus ja huvi nende vastu. LIDLis on valdav osa valikust omatooted ja see muudab samuti emotsiooniostud pea olematuks. Vaatad juusturiiulit ning kui pole kuulsaid brände, mille vastu on loodud huvi ja usaldus, sest see on pidevalt reklaamides silme ees, siis sa ostadki täpselt seda, mida sul tegelikult vaja on. See on olnud üks olulisimaid asju, mis säästmist korralikult lihtsustanud on.

Mõni päev tagasi käis meil külas Esileedi õde, kellega tuli samuti juttu, et palju meil nädalas toidu peale kulub. Vastuse peale, et hetkel maksimaalselt 150 eurot, krimpsutas ta vaid nina öeldes, et seda ta küll ei usu. Tegi külmkapi lahti, mis oli just peale poodlemist varudest pungil ja teatas, et ka külmkapi sisu ei kinnita mu väidet, sest kapp on täis. Küsisin, et mitut bränditoodet ja valmistoodet ta meie kapis näeb. Selleks oleks tulnud kapp pahupidi pöörata, et midagi leida, sest soodsalt hakkama saamiseks on mõistlik ka ise toitu valmistada, mitte osta poolfabrikaate. Meie kapp oli täis köögivilju, erinevaid piimatooteid, erinevat liha ja kala. Kõik kraam selleks, et järgmised neli päeva poodi enam minema ei peaks. Nelja päeva kraam läks mul maksma 67 eurot. Neli päeva on ju üle poole nädala!

Ka lõhefilee, mida LIDL müüb, on suurepärase kvaliteediga. Isegi need luud, mis tavaliselt endal pintsettidega välja võtta tuleb, olid juba eemaldatud. Esimesel päeval sõime grillitud lõhet köögiviljadega. Teisel päeval tegi Esileedi lõhepastat alles jäänud kalast. Samuti sai osa lõhest pandud kiirsoola ja nii sai ka mitmel hommikul nautida värsket soolalõhe ciabattal (tume ciabatta on seal väga mõnusa krõbeda kooriku ja pehme sisuga) salatilehe ja kurgiga. Ehk pealt näha kulukas toode, kuid kui läbi mõelda ja planeerida, siis annab sellest välja venitada omajagu. Seda soolalõhet sai valmistatud oma 500 grammi, ehk hinnaga umbes 6.50. See on pea kolm korda odavam kui osta juba valmis soolalõhe.

Kui tatrasse segada hakkliha ja erinevaid riivitud köögivilju, saab suurepärase roa, mis ei maksa suurt midagi ja lapsed ei tea, et nad söövad köögivilju. Kui osta jogurteid maitsestamata kujul, saab need timmida just selleks maitseks, mida sa ise soovid ja kuna ise segamine nõuab natukene tegelemist, siis sa ka ei söö sellest ennast üle, sest see pole valmiskujul käeulatuses külmkapis silmade kõrgusel. Selleks tuleb natuke vaeva näha. Mina lisasin külmutatud mustikaid ja banaani. Mustikaid jagub mul veel jupiks ajaks.

Kui blenderisse pista kikerherned, röstitud kõrvits, natuke tahinit (mis mul juba mitu aastat kapis seisab), natuke küüslauku ja maitsestada, saab endale suurepärase hummuse, mille saab koos porgandipulkadega lauale jätta. Krõpsupakk saaks hetkega tühjaks. Küpsised veetaks kiirelt kusagile peitu. Hummust, mille kogukulu oli oma 3-4 eurot, jagub päevadeks. Ajasin endale nüüd isu peale. Teen homme uuesti.

Ütleme nii, et ma olen täitsa nautinud seda uut rolli, kus raha ei kasva puu otsas. Kus ma ei osta asju lihtsalt sellepärast, et need seal on. Ma tean täpselt, mis mul vaja on ja kui poodi minna täis kõhuga, hoiab veel hunniku raha kokku. Siis ma saangi osta natuke kvaliteetsemaid asju nagu neid imelisi Kumato tomateid, mis on mahlased ja päris tomati maitsega. Või krevette, mida salatisse lisades saab eriti maitsva tulemuse, mida jagub mitmeks päevaks. Osalt ka sellepärast, et Piigal on koorikloomade allergia ja kõik toidud, kuhu ma krevette lisan, jäävad tema poolt puutumata.

Mu läheb selle ettevõtmisega väga eduliselt ja tundub, et hoolimata kõhklustest tulen ma sellega välja küll.