Laste hirmud lahutuse ees
26.01.2023
Lahutused on ühed kohutavad asjad. Ok, mitte alati. Vahel on vana nii jama ja uus on nii palju parem, et lahutus on hoopis rõõmus sündmus. Kuid kogu see vara ja sõprade jagamine on täielik absurdsus. Kes mille saab ja kes kellega nüüd edaspidi sõbrustab?
Meil on Esileediga õnneks lihtne. Ma ei ole kunagi aru saanud nendest peredest, kus mees näeb kohutavalt vaeva, et oma enda lapsed ja laste ema ilma jätta igasugusest toetusest. Või siis võitleb lõpuni, et nad saaks temalt nii vähe, kui see üldse võimalik on. Ok, naist sa võib-olla enam ei austa ja ta ei vääri sinu silmis midagi, aga need on ikka sinu lapsed. Kui sa pole teinud midagi pöördumatult halba, siis sul jääb ikka alati side nendega. Nad hakkavad ikka alateadlikult kordama sinu mustreid, teadmata, et need on sinult päritud. Sa oled ikka ju nende isa.
Ma olen aeg-ajalt ikka mõelnud, et kui meil peaks suhtes midagi juhtuma (ptüi ptüi ptüi), siis mitte ainult ma tahaks oma lapsi toetada nii palju kui võimalik, aga ma tõenäoliselt otsiks tasuvama töö, et nad tunneksid end hoituna ja toetatuna, kui mina isana neil iga päev juures enam olla ei saaks. Kuid taaskord -meil on kõik väga hästi. Meil lausa mingi uus laine kohal, kus me end taas avastame. Nagu uus armumine. Ei tea, kas need on need ilusad neljakümnendad (Esileedi ei ole 40! Tal on sinna veel aega… 16 päeva), või see, et lapsed enam pükste otsas ei ripu, aga meie suhe pole ammu nii heas kohas olnud. Esileedi ei ürita juba jupp aega torusiili mu tee sisse poetada ja ka mina tunnen, et ma peaks Esileedi autol pidurivoolikud ikka ära parandama… Ja me oleme mõlemad hetkel vormist väljas ja õnnetud sellepärast, kuid see ongi meie järjekordne väljakutse. Kuid olulisem äratundmine on olnud mulle see, et suhte mõttes ei huvita tema vorm mind üldse. Me ei hakka järjekordset teekonda ette võtma, et meeldida kellelegi teisele, vaid meil on kogemus, kui palju parem oli olla siis, kui kilosid vähem oli.
Ka asjade jagamist meil eriti ei tuleks. Ma nõudsin ise, et maja, milles me elame, läheks ostes ainuisikuliselt Esileedi nimele. Notar oli veel segaduses ja küsis mult toona korduvalt kinnitust,e t kas ma saan ikka aru, mida ma teen? Sain. See oli minu enda otsusel (Esileedile ei meeldinud mõte tookord üldse). Otsustasin seda peamiselt seetõttu, et me saime olulise tõuke Esileedi vanematelt, kui enda kodu ostmine jutuks tuli. Meil on küll ka pikk pangalaen kaelas, mida me siin aastakümneid veel teenindada saame, aga sissemaksuks oli nende poolne rahaline toetus väga oluline. Seega kirjutasime me maja minu initsiatiivil Esileedi nimele. Ka autod on tema nimel ja mina olen kaaskasutajana kirjas. Ma lihtsalt tundsin ja tunnen siiani, et kuigi me oleme abielupaar, siis mina ei tahaks olla kunagi see mölakas, kes oma peret kodust välja tõstma asuks, või nõudma, et nad endale kohustuse peale võtaks, et minu pool välja osta. Eriti, kui selle soetuseks on meid toetanud teise poole pere. Kui meil peaks selline lahku kukkumine tekkima, siis mu lapsed ei peaks kunagi muretsema, et mis neist saab. Kuid kui lahkuminek peaks tulema kibestunud, siis mine tea, mida ma emotsioonide ajel nõudma hakkaks. Seega ma ennetasin seda :).
Kuid teine asi on sõprade jagamine. No meil saaks Esileedi kaasa 99% sõpradest, ma pakun. Tema on see meie pere särav vestleja ja kallistaja. Kõik, kes Esileediga tutvuvad ja klapivad, saavad Esileedi sõpradeks. Kõik, kes minuga kokku saavad, saavad pool tundi ebamugavat vaikimist ja ilmajuttu. Ma arvan, et mul jääkski meie ühistest sõpradest alles äkki 3-4 inimest ja nemadki sellepärast, et mul on neist alasti pildid ning ma ähvardaks, et ma avaldan need. Ma olen ikka eriti hea sõber.
Aga ma olen nii toredatest inimestest elus ilma jäänud, sest me oleme sõbrad paarina ja siis järsku kuuleme, et nad lahus- ei saa neid üritustele koos kutsuda, vanu teemasid arutada. Eriti nukker on see lahkuminekuperiood, kus mõlemad hakkavad järsku tavapärasest tihedamalt ühendust võtma ja enda parimaid kaarte välja panema, et just nemad oleks see pool, kes seltskonda jääb…
Räägin lahutusest, sest Noorsand võttis selle teemaks. Vaatas mingit kurba Disney filmi kusagilt ja õhtul enne magamaminekut jutustasime lahutusest ja kõigest sellest, millest ma täna siin postituses rääkisin. Eks lapsed näevad ise ka nii tarbitavas meedias, kus sõnum lahutusest tekitab samasugust furoori, kui see, et Põlvasse plaanitakse uut ülekäigurada- kedagi ei koti. Aga lastele lööb väikese hirmu sisse, sest keegi kusagil pidevalt lahutab. On ju lahutused normaalsuseks muutunud.
Kuid ma näen seda hirmu, mis mu lastel on, kui lahutuse teemat arutame. Nad vajavad sellistel hetkedel alati kinnitusi, et meie pere ei lagune kunagi. Sellepärast ongi mul nii hea tunne, et meie suhtes on taas päike väljas, sest eelmine aasta oli meil vist kõigi aegade sügavaim madalseis- liblikaid ei olnud, tüdimus, pandeemia, väsimus, stress, triivisime kumbki oma suunas ja sageli tunne, et milleks me pingutame? Kuid me pingutasime ja tulime sellest välja. Isegi, kui me olime just maha pidanud sõja ja ei tahtnud üksteist silmaotsaski näha, siis me poetasime vaikselt „Ma armastan sind!“ lauseid tüli lõppu, et teine sellest teadlik oleks. Enne kui ukse enda taga pauguga kinni lõime. Nüüd ma teen Esileedile musi ja/või kallistan vähemalt 8 sekundit iga päev ja nii, et lapsed seda näeks ning tunneks õhus hoolivust ja armastust.
PS! Ja kui sina loed ning oled lahutatud, siis see postitus ei ole kuidagi kirjutatud selleks, et end sinu ees upitada, või sinu valikut maha teha. Ma kirjutasin puhtalt MEIE suhtest ja MEIE kogemustest ning meie laste hirmudest. Pealegi vaevalt keegi lahutuse otsust kergekäeliselt langetaks. Sel hetkel oli vast see ainuõige valik. Loodan, et kõik pereliikmed pääsesid sellest minimaalsete armidega ja tagantjärele ei ole midagi kahetseda.
Aitäh Henry! Ma lihtsalt vajasin seda lugemist täna, ma ei ole hetkel abielus küll aga suhtes niipalju keerulisi aegasid.
Mina olen lapse isaga lahus ja meie jagasime asju pooleks just minu algatusel. Tema kolis välja ja mina surusin aga asju kaasa, et ta ei peaks kõike hakkama uusi ostma. Mitte kunagi pole laps kuulnud minu suust oma isa kohta midagi halba. Suhtleme ka normaalselt edasi sest laps tahab olla mõlemaga ja nii enam vähem tulebki lapse jagamine 50:50.
Lahku tuleb minna ikka mõistusega mitte emotsioonidega kui lapsed on ka.
Mul on teine olukord, mu vanemad on lahutanud ja minu tütar küsib 4-aastasena vanaemalt, “kus on vanaisa?” ja taolisi küsimusi, et tema eeldab, et elavad koos aga tema ei näe. 😃 Kunagi tuleb maha pidada seletus, et mitte kõik paarid elavad koos…
Henry,
Minu lahutuse puhul oli kõige traumeerivam (ja see oligi ainuke traumeeriv) osa need teised inimesed, kes arvasid et “Lahutus on üks hirmus asi”. Ma olen nüüd püüdnud vaikselt seda ühiskonnas levinud müüti lahustada. Tänapäeval on juba päris palju paare kes lähevad lahku ÕNNELIKULT ja RAHU KOHAST ning kulgevad ka koos edasi, teineteist armastades ja toetades, lihtsalt mitte romantilistes sfäärides ja nii seotuna kui varem.
Ma tean, et sa rääkisid endast ja oma perest. Ma lihtsalt toon siia sisse selle väikese mõtte, et lahutus ei pea tähendama lagunemist, eraldumist, pooleks jagamist ja kõike muud veidrat. See võib olla ka lihtsalt täiesti normaalne asi, mis kulgeb armastuses ja koostöös. 🙂 Ja nii on ka lapsed hoitud ja tsillid! 🙂
Meil just nii on.
iida