Aita leida mu mojo. Mu umf!

05.01.2023

Igal aastal peale kõiki neid suuri pühi on mul mingi langus. Pinge on maas, kõik koostööprojektid ühel pool ja siis on selline tühi tunne. Just nagu lapsed oleks välja kolinud. Ok, seda tunnet ma veel ei tea. Hetkel, kui lapsed kodust näiteks maale lähevad, see tunne pole üldse paha. Sellist tunnet võiks kogeda aastavahetuse- ja jõulujärgselt küll. Aga see loll tunne, mis minus valitseb on selline tühi ja stressine (uudissõna).

Ja siis ma istun arvuti taga ja võtan päevad läbi hoogu.

Et kirjutada, et eesmärke püstitada, et raamatut kirjutada ja no nagu mingi programm oleks peal, mis laseb ainult youtubes järgmise video panna. Kellel on Telia telekas, siis ma ei tea, kuidas, aga päris sageli, kui lapsed pulti näperdavad, jääb valikusse „Lemmikud telekanalid“, kus on ainult kolm kanalit vist ning rohkem valida ei saagi ja siis tuleb tagasi telekanalite valikusse minna, et muuta valik „Tellitud kanalid“. Mul on väga sarnane seis- keegi minus valib nagu Lemmikud kanalid ja kuigi ma tean, mis ma tegema pean, võtangi end täiega kokku ja teen…  Netflixi lahti… sest rohkem valikuid teha ei saa.

Aga see on mul iga-aastane viimasel ajal. Äkki sellepärast, et ma ei võta aega üldse maha. Aastaringselt rotirattas, et perel kõik vajalik olemas oleks ja enda vajadused ei tea mitmesajandal kohal. Ma ei ole ju puhanud ei tea kui pikalt. Võtnud ja läinud puhkusele. Rutiinist välja. 10 aastat? 15 aastat? Kõik väljasõidud on viimastel aastatel ikka koostööd ja laste elamuseks mõeldud. Kui nemad hullavad, siis minu jaoks on see kõige pingsam tööaeg. Ma ei kurda üldse sellepärast ja ma olen nii rõõmus ning tänulik, et nad saavad nii palju kogeda. Ma ütlen lihtsalt, et minu jaoks ei ole need puhkused. Sellest hoolimata võtaks ma neid koostöid ikka ja alati vastu.

Kas ma tunnen puhkusest puudust? Ma ei tea. Ma ei oskakski puhata vist. Ma pole kunagi käinud puhkusereisil. Mitte kordagi. Kõik reisid on olnud tööga seotud. On olemas ka ju elukutselised puhkajad, kes käivad mingi kümme korda aastas ja ometi ma ei kadesta ka seda elustiili üldse. Mida ma kadestan on võimalus kogeda teisi kultuure ja kasutada enda roosteminevaid keeli. Täiega tahaks oma inglise ja vene keelt praktiseerida. On need mul kõik ju olnud soravalt suus ja kui mulle nüüd suitsetamise teemal venelased helistavad, siis ma kokutan ja otsin sõnu. Isegi venekeelsed müüjad Tartus, kellega ma püüan oma keelt praktiseerida, ei võta vedu ja vastavad eesti keeles. Mul oli kunagi ka hispaania keel suhtelislt vabalt suus kui ma aasta aega Hispaanlastega maja jagasin, aga see oli 20 aastat tagasi ja tänaseks ei mäleta ma midagi. Roppusi mäletan. Tüüpiline.

Aga ma tunnen, et ma olen august välja tulemas. Eile sain teada, et üks inimene suri ära ja see tegi natuke rõõmsamaks. Tõi päikese välja. Kui paljud teist praegu mõtlesid, et „Mida hekki??“

Hull värk. Ega ma ei tundnudki teda, aga ta oli mul üks netiahistaja välismaalt, teiselt poolt maakera peaaegu, kes saatis mulle päevade kaupa solvavaid ähvarduskirju. Temaga on pikk teema, aga ma teadsin, et tal on tõsised jamad narkootikumidega. Narkomaaniga, kes järgmist doosi taga ajab, ei ole võimalik rääkida mõistlikku juttu. Ta (pluss Ukraina-Venemaa uudised) võttis mult huumorisoone ja asendas selle närvilisusega ning see oli kuude pikkune terror. Ta üritas minu kaudu kätte saada ühe teise inimese võlga, kellega ta ise ühendust ei saanud. Mäletan, et detsembris mõtlesin, et kuna see lõpuks läbi saab ja samas tuli minusse mingi lohutav tunne, et küll ta peagi üledoosi saab ja tüüp sai põhimõtteliselt järgmisel või samal päeval üledoosi. Veidi kriipi kokkusattumus. Või kas ikka oli? Äkki ma tunnetasin seda ette? Ma lähen otsin nüüd kusagilt mõne pendli ja amuleti välja ja hakkan teilt pappi koorima, et teile tulevikku ennustada.

Nagu need astroloogid ja ennustajad räägivad uue aasta prognoose – järgmisel aastal muutub midagi tähtsat, mis paneb inimesed pettuma. Nüüd on 365 päeva oodata, et mis see küll olla võiks ja see võib olla mis iganes. Brigitte Susanne jääb kusagil koni hambus vahele ja kõik pettuvad. Või strippar Marco astub erakonda ja kõik pettuvad. Kõik nende ennustused on nii üldised, et sinna annab otsa keevitada mida iganes ja keevitataksegi nendes vanaaastaõhtu saadetes, kus siis otsitakse sündmustel ja ennustustel kokkupuute punkti. Ja siis tuhat tädikest imestavad mokk töllakil, et kuidas ometi nii täpselt ennustati ja viiva oma papi kohe neile, sest nii täpselt tulistas ju. Tuleb vist välja, et ma olen hästi skeptiline selliste asjade suhtes…

Kuid mu järgmine postitus tuleb teemal, mida oodata 2023 aastal. Üks eesmärk tuleb kohe siin – jaanuaris ilmub kolm postitust nädalas. Nende hulka ei kuulu reklaampostitused. Kolm postitust meie tegemistest nädalas, terve jaanuari kuu. Näis, kui kõva mees ma olen ja kas teen ikka ära. Mul on vaja end taas käima saada, naljasoon välja otsida ja mojo üles leida. Kes ei tea, mis asi on mojo, siis eesti keeles on see umf. Nagu umf. Selline miski erilist sinus. Ma googeldasin ja Google andis vasteks, et mojo on maagiline šarm. Pean selle taasleidma. Sina saad aidata. Jaga tagasisidet. See käivitab mind alati. Sügisel kuulsin eriti meelitavat tagasisidet, kus ülikooli turunduse õppejõud, kes on ettevõtetele mentoriks, soovitab firmadel minu poole pöörduda, et ma aitaks neil kodulehele sisu kirjutada, sest mul olla väga unikaalne ja lihtsasti loetav kirjastiil. Ma olin ikka täiesti kõrvust tõstetud, aga siis kirjutas see narkar jällegi, kuidas ma olen kahepalgeline värdjas ja mu entusiasm läks hetkega kaduma. Mul pole olnud eriti palju trolle, et osata isiklikke kommentaare mitte vastu võtta.

Ma olen siin ka möödunud nädalatel kirjutanud, aga kõik on jäänud mustanditesse, sest igas ma kurdan millegi üle. Loed neid postitusi ja tunned, kuidas tahaks noa võtta ja sooja vanni pugeda – nii masendav. See postitus siin on ka selline soiguv ja kurtev, aga mul sahtel juba täis. Kusagilt tuleb see come back teha. Seega kannatage see tänane postitus ära ja küll edaspidi kõik paremaks läheb. Ja kui keegi tahab ise, et ma mingit teemat puudutaks, siis kirjuta ja jäta kommentaar. Äkki tahad millestki minu arvamust, äkki on sul küsimusi. Ole 2023 aastal osavõtlik ja abivalmis. Äkki ma olen omalt poolt siis nii tänulik, et saadan sulle midagi põnevat, mis mul siin nännina tekkinud on.

Aga aitäh sulle 2022 eest, et sa olid, uurisid reklaame, lugesid postitusi ja olid positiivne inimene sellel keerulisel ajal. Poleks sind, poleks ka mind. Ole sama imeline ka 2023!

PS! Üks sagedasi küsimusi, mis ma saan, on, kas minu blogi läheb ka varsti tasuliseks või kolib maksumüüri taha Patreoni?

Ei! Pereblogi jääb kõigile avatuks. Kui ma teeks midagi tasulist, siis oleks see mingi eraldi projekt ning mul ka mingit plaani hetkel, mis see olla võiks. Blogi aga jääb nii nagu on.