Aita leida mu mojo. Mu umf!

Igal aastal peale kõiki neid suuri pühi on mul mingi langus. Pinge on maas, kõik koostööprojektid ühel pool ja siis on selline tühi tunne. Just nagu lapsed oleks välja kolinud. Ok, seda tunnet ma veel ei tea. Hetkel, kui lapsed kodust näiteks maale lähevad, see tunne pole üldse paha. Sellist tunnet võiks kogeda aastavahetuse- ja jõulujärgselt küll. Aga see loll tunne, mis minus valitseb on selline tühi ja stressine (uudissõna).

Ja siis ma istun arvuti taga ja võtan päevad läbi hoogu.

Et kirjutada, et eesmärke püstitada, et raamatut kirjutada ja no nagu mingi programm oleks peal, mis laseb ainult youtubes järgmise video panna. Kellel on Telia telekas, siis ma ei tea, kuidas, aga päris sageli, kui lapsed pulti näperdavad, jääb valikusse „Lemmikud telekanalid“, kus on ainult kolm kanalit vist ning rohkem valida ei saagi ja siis tuleb tagasi telekanalite valikusse minna, et muuta valik „Tellitud kanalid“. Mul on väga sarnane seis- keegi minus valib nagu Lemmikud kanalid ja kuigi ma tean, mis ma tegema pean, võtangi end täiega kokku ja teen…  Netflixi lahti… sest rohkem valikuid teha ei saa.

Aga see on mul iga-aastane viimasel ajal. Äkki sellepärast, et ma ei võta aega üldse maha. Aastaringselt rotirattas, et perel kõik vajalik olemas oleks ja enda vajadused ei tea mitmesajandal kohal. Ma ei ole ju puhanud ei tea kui pikalt. Võtnud ja läinud puhkusele. Rutiinist välja. 10 aastat? 15 aastat? Kõik väljasõidud on viimastel aastatel ikka koostööd ja laste elamuseks mõeldud. Kui nemad hullavad, siis minu jaoks on see kõige pingsam tööaeg. Ma ei kurda üldse sellepärast ja ma olen nii rõõmus ning tänulik, et nad saavad nii palju kogeda. Ma ütlen lihtsalt, et minu jaoks ei ole need puhkused. Sellest hoolimata võtaks ma neid koostöid ikka ja alati vastu.

Kas ma tunnen puhkusest puudust? Ma ei tea. Ma ei oskakski puhata vist. Ma pole kunagi käinud puhkusereisil. Mitte kordagi. Kõik reisid on olnud tööga seotud. On olemas ka ju elukutselised puhkajad, kes käivad mingi kümme korda aastas ja ometi ma ei kadesta ka seda elustiili üldse. Mida ma kadestan on võimalus kogeda teisi kultuure ja kasutada enda roosteminevaid keeli. Täiega tahaks oma inglise ja vene keelt praktiseerida. On need mul kõik ju olnud soravalt suus ja kui mulle nüüd suitsetamise teemal venelased helistavad, siis ma kokutan ja otsin sõnu. Isegi venekeelsed müüjad Tartus, kellega ma püüan oma keelt praktiseerida, ei võta vedu ja vastavad eesti keeles. Mul oli kunagi ka hispaania keel suhtelislt vabalt suus kui ma aasta aega Hispaanlastega maja jagasin, aga see oli 20 aastat tagasi ja tänaseks ei mäleta ma midagi. Roppusi mäletan. Tüüpiline.

Aga ma tunnen, et ma olen august välja tulemas. Eile sain teada, et üks inimene suri ära ja see tegi natuke rõõmsamaks. Tõi päikese välja. Kui paljud teist praegu mõtlesid, et „Mida hekki??“

Hull värk. Ega ma ei tundnudki teda, aga ta oli mul üks netiahistaja välismaalt, teiselt poolt maakera peaaegu, kes saatis mulle päevade kaupa solvavaid ähvarduskirju. Temaga on pikk teema, aga ma teadsin, et tal on tõsised jamad narkootikumidega. Narkomaaniga, kes järgmist doosi taga ajab, ei ole võimalik rääkida mõistlikku juttu. Ta (pluss Ukraina-Venemaa uudised) võttis mult huumorisoone ja asendas selle närvilisusega ning see oli kuude pikkune terror. Ta üritas minu kaudu kätte saada ühe teise inimese võlga, kellega ta ise ühendust ei saanud. Mäletan, et detsembris mõtlesin, et kuna see lõpuks läbi saab ja samas tuli minusse mingi lohutav tunne, et küll ta peagi üledoosi saab ja tüüp sai põhimõtteliselt järgmisel või samal päeval üledoosi. Veidi kriipi kokkusattumus. Või kas ikka oli? Äkki ma tunnetasin seda ette? Ma lähen otsin nüüd kusagilt mõne pendli ja amuleti välja ja hakkan teilt pappi koorima, et teile tulevikku ennustada.

Nagu need astroloogid ja ennustajad räägivad uue aasta prognoose – järgmisel aastal muutub midagi tähtsat, mis paneb inimesed pettuma. Nüüd on 365 päeva oodata, et mis see küll olla võiks ja see võib olla mis iganes. Brigitte Susanne jääb kusagil koni hambus vahele ja kõik pettuvad. Või strippar Marco astub erakonda ja kõik pettuvad. Kõik nende ennustused on nii üldised, et sinna annab otsa keevitada mida iganes ja keevitataksegi nendes vanaaastaõhtu saadetes, kus siis otsitakse sündmustel ja ennustustel kokkupuute punkti. Ja siis tuhat tädikest imestavad mokk töllakil, et kuidas ometi nii täpselt ennustati ja viiva oma papi kohe neile, sest nii täpselt tulistas ju. Tuleb vist välja, et ma olen hästi skeptiline selliste asjade suhtes…

Kuid mu järgmine postitus tuleb teemal, mida oodata 2023 aastal. Üks eesmärk tuleb kohe siin – jaanuaris ilmub kolm postitust nädalas. Nende hulka ei kuulu reklaampostitused. Kolm postitust meie tegemistest nädalas, terve jaanuari kuu. Näis, kui kõva mees ma olen ja kas teen ikka ära. Mul on vaja end taas käima saada, naljasoon välja otsida ja mojo üles leida. Kes ei tea, mis asi on mojo, siis eesti keeles on see umf. Nagu umf. Selline miski erilist sinus. Ma googeldasin ja Google andis vasteks, et mojo on maagiline šarm. Pean selle taasleidma. Sina saad aidata. Jaga tagasisidet. See käivitab mind alati. Sügisel kuulsin eriti meelitavat tagasisidet, kus ülikooli turunduse õppejõud, kes on ettevõtetele mentoriks, soovitab firmadel minu poole pöörduda, et ma aitaks neil kodulehele sisu kirjutada, sest mul olla väga unikaalne ja lihtsasti loetav kirjastiil. Ma olin ikka täiesti kõrvust tõstetud, aga siis kirjutas see narkar jällegi, kuidas ma olen kahepalgeline värdjas ja mu entusiasm läks hetkega kaduma. Mul pole olnud eriti palju trolle, et osata isiklikke kommentaare mitte vastu võtta.

Ma olen siin ka möödunud nädalatel kirjutanud, aga kõik on jäänud mustanditesse, sest igas ma kurdan millegi üle. Loed neid postitusi ja tunned, kuidas tahaks noa võtta ja sooja vanni pugeda – nii masendav. See postitus siin on ka selline soiguv ja kurtev, aga mul sahtel juba täis. Kusagilt tuleb see come back teha. Seega kannatage see tänane postitus ära ja küll edaspidi kõik paremaks läheb. Ja kui keegi tahab ise, et ma mingit teemat puudutaks, siis kirjuta ja jäta kommentaar. Äkki tahad millestki minu arvamust, äkki on sul küsimusi. Ole 2023 aastal osavõtlik ja abivalmis. Äkki ma olen omalt poolt siis nii tänulik, et saadan sulle midagi põnevat, mis mul siin nännina tekkinud on.

Aga aitäh sulle 2022 eest, et sa olid, uurisid reklaame, lugesid postitusi ja olid positiivne inimene sellel keerulisel ajal. Poleks sind, poleks ka mind. Ole sama imeline ka 2023!

PS! Üks sagedasi küsimusi, mis ma saan, on, kas minu blogi läheb ka varsti tasuliseks või kolib maksumüüri taha Patreoni?

Ei! Pereblogi jääb kõigile avatuks. Kui ma teeks midagi tasulist, siis oleks see mingi eraldi projekt ning mul ka mingit plaani hetkel, mis see olla võiks. Blogi aga jääb nii nagu on.

Kommentaarid

“Aita leida mu mojo. Mu umf!” on saanud 10 vastust

  1. Ritsik ütleb:

    Need asjad, mida tehakse hambad ristis, lihtsalt selleks, et ära teha, kipuvad kehvad välja kukkuma. Kui pole blogimistuju, milleks siis seda teha? Sul ju FBs elu käib niigi. Blogimine on paraku hääbuv nähtus, nii kahju kui sellest ka pole.
    Aga kui otsustad siiski jätkata, siis siin on ehk hea motivaator https://wordpress.com/blog/2022/12/07/welcome-back-bloganuary/ .
    Kirjuta nii heast kui halvast. Elu pole ju ainult nali ja lust, ikka teatud annus hala käib ka asja juurde :).
    Loe mõni hea raamat läbi, mine kinno – kohe on teemasid, millest kirjutada.
    Head ja eriti loomingulist uut blogiaastat sulle!

    • amht ütleb:

      Ma olen ka varem kuulnud väiteid, et blogimine on välja suremas. Kuidas? Mis mõttes? Minu jälgijaskond on aastsatega kasvamas, mitte vähenemas. Kuidas ta välja on suremas? Äkki sellepärast, et blogijate number on vähenemas, kuid see ei mõjuta kuidagi olemasolevaid blogijaid. Igal juhul ma ei taju seda. Vastupidi, inimesed paluvad, et ma krijutaks edasi, mitte ei pöörduks youtube/tiktoki poole 🙂

      Ja elu pole tõesti ainult lustimine. Kuid see ongi hea. Paneb hindama häid aegu 🙂

      • Blogifänn ütleb:

        Mina olen ka selles klubis, kes pigem loeb siin. Facebooki uudisvoo keerasin kinni, vaimne tervis kohe parem. Aga blogisid käin kord nädalas ikka lugemas. 🙂

        Tahaks lugeda veel kuidas koduõpe läks, kuidas toitumise muutumise eksperiment kulgeb ja lihtsalt väikseid naljakaid hetki mis panevad muigama.

  2. Cristall ütleb:

    Aitäh, et jagasid taas ausalt ja otse… Et ei ole kõik alati kõigil roosamanna glitter elu.. Kui ma tegin Fb-s enda siira kokkuvõtte läinud aastast (kusjuures isegi palju jäi veelgi välja), siis tundsin, et ma oleks nagu mingi friik.. Et alati peab ainult edu ja õnne ja rõõmu jne kuvama aga mina ei teinud seda… Oli loomulikult ka toredaid hetki aga ausalt mitte kõik… Ja ma otsin ka oma mojot või hingerõõmu… Loodan, et kõik kes seda otsivad, ka selle leiavad. Aitäh!

    • amht ütleb:

      ma loodan ka, et inimesed leiavad endas selle hea koha alati ja jälle üles, mis paigalt võib liikunud olla. Ja aitäh sulle su peegelduse eest. Püüan ka edaspidi olla nii aus, kui võimalik 🙂

  3. Ingrid Tuveno ütleb:

    Henry,
    Sa oled mõnus. Ma kõiki su poste ei loe sest need reklaamid mis sa teed mind ei puuduta ja ei aita kuna ma ei ole kohalik. Kuigi tegelikult ühe korra kuulasin sind ja ostsin Boschi tolmuimeja ja no siis kirusin sind küll kohe korralikult, see oli no selline s********* et ma ei teagi kohe. Alguses kirusin muidugi ennast aga see tegi nats kurvaks ja siis otsustasin et kirun sind, loogiline eks.
    Aga tegelikult mis ma olen ammu tahtnud küsida et need reklaamid mis su postides figureerivad, kas need on kõik sellised millele klikkimine sulle raha toovad? Tänane sinu post on täis Tory Burch-i siin kus mina seda loeb aga ma eeldan et Eestis on see midagi muud?

    • amht ütleb:

      oh, kui kahju, et sa pettusid. Ma eeldan, et see oli see varstolmuimeja.. mis on meil kasutuses tänagi. Kuid ainus põhjus, miks sa pettusid, oli see, et su ootused olid, et see töötab nagu tavaline tolmuimeja.. See on siiski pigem selline harja ja kühvli asendaja, mitte tolmuimeja asendaja. Seisab meilt vapralt köögis ja kui soola või muud pudi põrandale langeb, on see suurepärane abimees. Ma omast arust nii seda väljendasin ka. Igal juhul ma püüan edaspidistes reklaamides veelgi selgesõnalisem olla, et sa teaksid 100%, mida sa ostes saad.

      Ja ma saan jah mingid kopikad igakord, kui keegi nendel reklaamidel klõpsab. Ma ei tea, mis on Tory Burch, sest reklaamid on igal piirkonnal omad ja kui sa oled kusagil piiri taga, siis on see sellele piirkonnale suunatud reklaam 🙂

  4. Anne-Mary ütleb:

    Millest võiksid kirjutada? No näiteks pikemad fb postirused saab kindlasti teha veel pikemaks blogipostiks (kasvõi see,kus lõpuks lambikuplit taga ajasid sobiks hästi blogisse) ja fb jätta lühemad mõtteterad/juhtumised. Sellest ajendatuna – mina loeks küll iga kuu sellist artiklit nagu “naljakad juhtumid x kuus” kuhu on siis kokku pandud kõik pisikesed naljakad juhtumid, mida sina lapsevanema või mehena oled pidanud üle elama. Saaks korraliku kõhutäie naerda.
    Blogida võiksid ka oma pere graafikust – kuidas kolme lapsega jõuda kõikidesse trennidesse jms. Või rahast (nt “palju need pisikesed pärdikud jaksavad kuu jooksul pere eelarvesse auku süüa?”). Mina tahaks lugeda ka kaalulangusest ja selle teekonnast, pere pidustustest (jõulud, jaanid, munadepühad, sünnipäevad). Miks mitte võtta vastu nädala-kahe pikkuseid challengeid ja kirjeldada selle lõpus oma tundeid (paned päeva-kahe tagant kirja kuidas läheb ja pärast kokkuvõte?) Või millised on sinu ootused kui lapsed on suuremad (hea tagasi vaadata endal pärast) või kuidas igavust peletada. Sisuliselt ei pea sa oma umhi üles leidma vaid harjuma taas märkama igas päevas midagi erilist, naljakat, kurba või ükskõik millist teist emotsiooni 🙂 igaljuhul loodan ja usun, et saad 3xnädalas kirjutamisega hakkama ja et see ei taandu vaikselt 3x jaanuaris kirjutamiseks. See oleks kurb. Aga ka omamoodi lugu – saad veebruaris selgitusi anda, et mis siis ikkagi juhtus 😂😂

  5. Siki ütleb:

    Kirjuta sellest mida teie pere teeb keskkonna heaks?

  6. tom ütleb:

    Puhkuse koha pealt ilmselt maitse asi. Väikeste ja ka suuremate lastega sai alati koos puhkusel käidud, mulle oli küll puhkuseks (loodetavasti kaasale ka :P). Nüüd hiljem olen juba täiskasvanud tütardega ka käinud nii väljamaareisidel, matkamas kui suusatamas. Ega nad muidu tuleks kui ei meeldiks. Meil muidugi polnud omal ajal valikut ka, lapsi ei saanud ju nädalaks omapäi jätta. Ei oska isegi ette kujutada kuidas sõpradega puhkamas käimine välja näeks, tegelt oskan küll aga see hakkaks isegi minul tervise peale nii, et hiljem vaja nädalake taastuda 😀

    Tuleviku etteennustamine on naljanurk. Kui keegi väidab, et suudab seda teha, küsi temalt järgmisi lotonumbreid, no mis saab olla lihtsam kui seitsme numbri ette ennustamine 😛

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Päevaküsimus

Kuidas sul koolis füüsikaga suhe oli

Loading ... Loading ...

Otsi

Arhiiv

Liitu uudiskirjaga

FB ja IG seab aina kitsendusi, kui paljude inimesteni mu sõnumid ja postitused jõuavad. Jäta palun enda e-maili aadress, sest ma plaanin korra nädalas (või paari nädala tagant) saata mailile ühe uudiskirja, et sa ei jääks väikesest meelelahutusest ilma lihtsalt sellepärast, et FB nii otsustas. Luban, et need jäävad ainult minule ja ma ei levita neid kellelegi, ega hakka ka saatma spämmi. Luban olla viisakas ja vastutustundlik.

Loe ka neid lugusid

  • Selline asi peaks olema igas koolis!

    Postitus valmis koostöös Praktikaliga „Ja kui valgus peegeldub pinnalt…“. Näen, kui raske lastele selle kuulamine on.. „Kuidas me üldse mingit objekti näha saame? Kuidas me näeme selle värve“….

  • Kui haigelt võib lapse lasteaeda viia?

    Koroonavärk on pannud tõelise põntsu sellele, mida meie pere sõna all “tervis” mõistab. Esileedi on eriline foobik. Nii kui keegi köhatab, tormab tema stuudiumisse (on vist selline sait?)…

  • Laste hirmud lahutuse ees

    Lahutused on ühed kohutavad asjad. Ok, mitte alati. Vahel on vana nii jama ja uus on nii palju parem, et lahutus on hoopis rõõmus sündmus. Kuid kogu see…