Meie esimene välisreis koos lastega

Me läheme järgmisel nädalal lastega meie esimesele välisreisile. Ma ei tea, kuidas me selle kaheksa-tunnise lennureisi küll üle elame, aga noh, vast on asi seda väärt. Muahahaha! Ei! Me ei lähe mingile pikale lennureisile nende hulludega. Eile püüdsin neile kolmele korraga õhtujuttu lugeda, aga ma pidin iga poole minuti tagant pausi tegema, sest küll tahtis Piiga näidata oma sääsepunne mulle, küll jooksis Vennas tulistjalu teise tuppa kisendav Noorsand sabas, sest Vennase lemmiktegevus on teiste asjadega eest ära jooksmine ja siis kurtmine, kui ta kätte saadakse ja kiirelt ära karistatakse. Küll ma pidin igat ühte kamandama oma voodinurka, sest skandaalid, et keegi kellelegi kogemata vastu läheb, on pidevalt teemaks.

Meie esimene reis ei ole kindlasti nii pikk, vaid meie reis viib meid Lätti!

Sain ka laste dokumendid kiirkorras kätte. Suur aitäh kõigile, kes arutelus kaasa lõid. Kuigi toodi välja, et esmakordseid dokumente ei saa kiirkorras taotleda, aga sai küll. Plekib 45 euri ja kolme päevaga oli valmis ja tuli vaid järgi minna. Kätte saab neid jah paraku vaid Tallinnas, mis on tüütu. Eriti praegu, kus Ukrainlased ummistavad migratsiooniameti ootesaali. Läksin ka mina siis varuga kohale. Jõudsin suisa nii vara kohale, et enne mind oli maja ees ootamas oma 20 inimest. Vaikselt tuli neid juurde ja väljas oli ootamas kaks leeri – pinkide peal istusid venelased ja ukrainlased, kes kõik tulid, küsisid, kes on viimane, et mitte see tund aega järjekorras seista ning teiseks olid eestlased, kes eestlastele omaselt ei küsinud midagi, vaid seisid ukse taha üksteise selja taha jäid ootama. See oli mingi pool tundi enne avamist. Istujad vahtisid neid seisjaid imestades, et miks nad sinna seisma läksid ja ei uuri, kes viimane on? Kas nad ei karda ise viimasteks jääda? Umbes viis minutit enne avamist tõusid istujad püsti ja vajusid järjekorra etteotsa ja imestunud eestlased ei teinud loomulikult piiksugi, kui kõik neile ette ja vahele seisid. Eks nad ju tulles nägid ka, et terve hulk inimesi ootab ja hoidsid vast vaid hinge kinni, et neid rivi lõppu ei saadetaks.

Kuid uksed tehti lahti ja rahvas hakkas vaikselt sisse voolama, kus siis ametnikud neid juhatasid. Ja mind ajas nii marru (sisimas marru, ma olen siiski eestlane) tüüp, kes oli ukse peal. Ta lasi inimesi umbes kümne kaupa sisse ja ma olin umbes kolmekümnes ja just enne mind pani ta käe ette, et ma edasi ei läheks. Jäingi seisma ja ometi oli tal vaja kommenteerida, et „Rahu rahu, küll kõik sisse pääsevad…“ Fank! Täielik ülemanageerimine. Mind ei pea rahustama, ega sõnu peale lugema!

 …Ma võisin ka näljane olla, et see mind nii närvi ajas, sest ma hakkasin hommikul natuke enne kuut Tartust sõitma, aga jäi nii häirima. Samas ega seal ei tulekski head teenindust otsima minna. Nende palk ei sõltu sellest, kui rahulolevalt inimene lahkub. Igal juhul olin ma nelja minutiga endale numbri saanud ja pidin ootama veel oma kõva kolm minutit, et mu number tabloole ilmuks ja siis veel oma 20 minutit, et ma kõik kolm dokumenti kätte saaks. Poole kümneks olin ma hoonest väljas ja asjad aetud. Kõikide laudade taga istusid ametnikud ja järjekorrad liikusid nii kiirelt. Kui ma oleksin normaalse inimesena maganud kella kaheksani, hommikust söönud ja lahkunud kodust kell üheksa, oleks mul seal läinud, pakun, et umbes sama kaua. Miinus järjekorras seismine.

Kuid nüüd oleme reisiks valmis. Majahoidja olemas, lillede kastja olemas, palun ka naabrit, et kui ta näeb, et mu robotniiduk kusagile kinni jääb, et ta selle lahti päästaks. Meile on ka tihe programm kokku pandud ja võib-olla natuke isegi liiga tihe, aga kõik tunduvad nii lahedad kohad, et soovime kindlasti kõigest osa saada. Ainuke, kes sõidust vaimustuses pole, on Noorsand. Ta sai alles eile aru, et me ei lähegi lennukiga. Isegi rongi või bussiga mitte. Me läheme autoga ja umbes tunni ajaga oleme me esimeses peatumiskohas. Kui igav! Lisaks ei meeldi talle idee, et seal ei osata eesti keelt. Ta on meil väga agar suhtleja ja võõrastega vestluse arendaja ja nüüd ei saa keegi temast aru! Kui Noorsand Eestis kellelgi küsimuse esitab, siis vastaja arvab, et oh, kui armas ja vastab heasüdamlikult. Mida see vastaja ei tea, et see on lõks. Noorsand esitas selle ühe küsimuse lihtsalt, et konks visata, et küsida ka kõik järgmised 10 000 sinna otsa, sest kuidas sa nüüd ei vasta sellele naeratavale põngerjale. Ka vastuseid ei viitsi ta väga ära kuulata, sest aeg on raha ja küsimused tuleb ju kõik ära küsida. Oh, peaks tegema eksperimendi ja kirja panema kõik küsimused, mida Noorsand meilt päeva jooksul küsib. Võiks olla päris hea lugemine.

Kuid see on ka mulle esimene turistireis Lätti. Ma olen seal käinud varasemalt vaid lennujaamas, läbisõidul või IKEAs. Nüüd on tore juurte juurde tagasi minna. Olen ju ka mina 25% lätlane. Mu isapoolne vanaema rääkis terve elu oma õega, kes ka Tartus elas, läti keelt. Ma ei mäleta palju jutte sellest ajast, mil nad veel Lätis elasid, kuid on meeles nende meenutused sõjast ja Saksamaa ning Nõukogude okupatsioonist. Kui sakslane püssiga tuli olevat nad alati lastele komme toonud ja pererahvaga sidet loonud. Ainus, mis vanaema selliselt šokeeris, et ta ka 70 aastat hiljem sellest hämmeldunult rääkis, oli see, et need olla kogu aeg peeretanud. Ei hoidnud kõhutuuli tagasi. Kui tuli Nõukogude sõdur, võeti neilt kõik. Kõik, mida sai süüa ja millel oli mingi väärtus. Kõik loomad, keda kaasa võtta ei saanud, lasti maha. Selline mälestus ja tundub, et mingid kombed ei ole muutunud. Ma ei räägi nüüd sakslaste peeretamisest.

Meil on aias üks koht, kuhu niidul tahab kinni jääda- kiigealune. Lapsed kaevavad kogu aeg jalgadega lohistades sinna auku ja siis ma pean seda pidevalt täitma.

Kas teie olete Lätis turistina käinud? Kas ma peaks seal kohalikega arendama vestlust pigem vene- või inglise keeles?

PS! Ja laste dokumentide fotod tegin ma ise. Telefoniga. Kuna taustaks peab olema ühevärviline ja mustrita taust, siis mul pole kodus ühtegi sellist kohta ja ma kasutasin selleks Canvat. Ülimugav programm. Ühe nupulevajutusega eraldad inimesest tausta ja teisega asendada tausta lihtsalt valgega ja ongi sul põhimõtteliselt stuudio dokumendifoto.

Kommentaarid

“Meie esimene välisreis koos lastega” on saanud 10 vastust

  1. Camme ütleb:

    Läti on lahe. Vanemad inimesed räägivad vene keelt/hetkel tahaks nad vist küll vaid lätikeelt kasutada), nooremad inglise keelt. Alati on parem suhtumine, kui te omavahel räägite eesti keeles, et nad taipavad, et te pole venelased.

    • Camme ütleb:

      Lisaks, miks sa kiigu alla ei pane kummimatti, et lapsed ei saaks liiva ära kraapida sealt.

  2. Kadri ütleb:

    Meie kui oleme seal kandis tsillinus siis oleme inglise keelega hakkama saanud , kahjuks vene keelt ei oska, aga ka see oskus tuleb kasuks.

  3. Avely Punane ütleb:

    Minu tähelepanek nii Läti, Leedu, Poola ja sealt ka edasi lõunapoole, vestlust alusta alati inglise keeles, muidu nad arvavad, et venelased ja üldse võid jääda teeninduseta. Kui aga alustad juttu inglise keeles ja ütled, et oled Eestist, siis pigem nad alustavad ise vene keeles rääkimist( kui muidugi nad inglise keelt ei oska) enamus noori juba oskab, vanem generatsioon aga räägib vene keelt rohkem. Tulin ise just öösel Poolast 😊 ja seal kasutan ma google translatet poola keelde, sest osad kohe üldse ei räägi muud keelt.

  4. Elle ütleb:

    Noteretalv!
    Sain kerge kultuurishoki

  5. Heleri ütleb:

    Kahjuks mu laps pole isegi pealinnas käinud, rääkimata välismaast. Vb siis läheb kui juba ise lapsevanem on.

  6. Kaili ütleb:

    Mina väga ootan postitust kõigist küsimustest, mis päeva jooksul esitatud.

  7. Helen ütleb:

    Meie väisasime perega Lätit-Leedut 4 aastat tagasi, Oli esimene perereis. Preili oli toona 4, kutt 6 aastat vana.

    Lätis külastasime Cesise linnust, Araiši arheoloogilist muuseumparki (küla järvel, linnusevaremed, kivi- ja pronksiaja elamute rekonstruktsioonid), Siugulda mõlemat linnust (Turaida ja vana ordulinnus), Kuldiga linna, kus jalutasime niisama, Riia loomaaeda ning autode muuseumi, vanalinnas jalutasime. Lõpuks jõudsime ka Rundale lossi.

    Keele kohta saime nii palju selgust, et vanemad inimesed suhtlevad enamasti vene keeles, noorematega saab hakkama ka inglise keeles.

  8. Kärt ütleb:

    Kes on see seksikate tunkedega karm ja habetunud mees, kes, käed risti rinnal, üksisilmi niidukit jõllitab ja miks ta seda teeb?
    Kas niiduk kardab teda?
    Kas passipildil tohtisivad juuksed näo peal olla?

    • amht ütleb:

      See kuum kutt on Saemeister AS robotniidukite paigaldamise ja toimimise eest vastutav mees. Abielus

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Päevaküsimus

Kumb on sinu jaoks tüütum?

Loading ... Loading ...

Otsi

Arhiiv

Liitu uudiskirjaga

FB ja IG seab aina kitsendusi, kui paljude inimesteni mu sõnumid ja postitused jõuavad. Jäta palun enda e-maili aadress, sest ma plaanin korra nädalas (või paari nädala tagant) saata mailile ühe uudiskirja, et sa ei jääks väikesest meelelahutusest ilma lihtsalt sellepärast, et FB nii otsustas. Luban, et need jäävad ainult minule ja ma ei levita neid kellelegi, ega hakka ka saatma spämmi. Luban olla viisakas ja vastutustundlik.

Loe ka neid lugusid

  • Sandi päevaraamat

    Kui keegi peaks kogemata mu blogisse sattuma, kes minust eelnevalt midagi ei tea, oleks see nagu mingi sandi päevaraamat. Tüüp ainult halab, kuidas kogu tervis nii pees on….

  • Kõige lihtsam tomati püreesupp

    Postituse valmimisele aitas kaasa Bosch VitalPower Ma ei tea, miks, aga supp on meie toidulaual tõsine vaeslaps. Ma armastan tegelikult suppe, aga miskipärast satun ma neid tegema üliharva….

  • Olnust, trollist, plaanidest

    Kui sa jälgid meie tegemisi, siis sa tead, et ma ei ole vähem blogima hakanud. Lihtsalt kuidagi oli mugavam blogiga FB-sse kolida. Ma ei oska isegi seletada miks,…