Mis on kõige hullem asi, mida sa LEGO klotsidega mängides teha võid? (Kodus mitte järgi teha!)

02.12.2021

Postitus valmis koostöös LEGOga

Mulle meeldib lastega mängida. Suurepärane isa nagu ma olen, tahan ma nendega mängida. Kuid sellega on üks probleem. Neil on alati mängudel omad reeglid. Arvan, et hästi, teen kaasa ja enne, kui ma mõistagi jõuan, olen ma kaotanud, sest hetk tagasi mõeldi välja täiesti absurdne reegel, mis laste arust enam kui mõistlik on.

Alles hiljuti pakkusin ma välja, et me võiks mängida peitust. Pole midagi lihtsamat, aga see poleks Noorsand, kui ta igale mängule miljon reeglit juurde ei mõtleks. Tegimegi peitust, aga paar tingimust tuli lisaks- otsija võis igas toas viibida maksimaalselt 10 sekundit ja siis minema teise tuppa. Ja lugema ei hakka see, kes esimesena üles leitakse, vaid teisena, välja arvatud kui leidmise hetkel suudab otsijat ehmatada ja kui otsija võpatab, siis on lugeja kolmas leitu. Mängu edenedes reeglid täienesid. Kui minu kord oli otsida, võisin ma otsida ainult silmad kinni ja kui ma kedagi toast kahekümneni lugedes ei leidnud, läks mult 30 punkti maha. Ma ei tänaseni, millest. Igal juhul on mul nüüd -60 punkti. Kui mulle on see müstika, siis kaksikud, kes mulle iga paari minuti tagant reegleid meenutama peavad, ei saa aru, kuidas ma aru ei saa. Ma armastan nendega mürada ja mängida selliseid aktiivseid mänge, kuid täpselt samuti naudin ma ka nendega lihtsalt mingite asjade kallal nokitsemist.

Näiteks LEGOde kokkupanek on üks mu lemmiktegevusi koos lastega. Ma ei teagi, kas kõik need komplektid, mis aastate jooksul soetutatud on, on pigem mulle või lastele mõeldes? Ainus, mida ma tean, et mitte ükski komplekt, mis siin majas on, ei saa kokku ilma minu abita! See on meie viis koostööd teha ja ma arvan, et see tulemus on küll lahe, kui see valmis saab, aga kogu see protsess on veel olulisem. Mõtle, sul on võimalus innustada, julgustada ja kiita last iga pisikese saavutuse üle – kui ta leiab õige klotsi, kui ta paneb ise mingi osa kokku ning Piiga ja Noorsand elavad kiitustest. See on neile õhu eest. Vennasel on savi, mida teised arvavad. Küll aga mitte esimesel kahel. Vahel ma unustan neid kiita ja ega nad kitsid ei ole – kui ma unustan, siis järelikult tuleb mulle lihtsalt meelde tuletada.

„Issi, on ju ma olin tubli, et ma leidsin kõik need tükid ise üles?“

Kui zombidega võitlemine või pimesi peitust mängida on adrenaliini ja põnevust pakkuv, siis LEGOd on hoopis teise energiaga. Sa istud maha, võtad ükshaaval klotside kotikesed pakist välja, võtad välja õpetuse, oled šokeeritud, et Vennas on õpetuse vaatamise ajal kõik kotid lahti teinud ja ühte suurde hunnikusse kallanud, lähed paanikasse, sest kuidas sa nüüd klotse leida suudad, kuulad Esileedi rahustamist, istud maha tagasi ning võtad arvesse, et nüüd läheb selle kokkupanek lihtsalt tunnikese kauem. Päriselt juhtunud lugu. See on kõige hullumeelsem asi, mida LEGOga teha saab vist.

LEGO klotsidest ehitamine on üks neist suurepärastest tegevustest, millest saavad kõik pereliikmed osa võtta. Samuti laseb LEGOga mängimine mind korduvalt kangelasena tunda, kui nende töntsakad näpud abi vajavad. See on alati nii uhke tunne, kui nad jupp aega pusivad, et ühte klotsi paika saada, vaatavad paluvalt mulle otsa ja ma võtan, klõps ning ongi korras. Isa peab ju ikka mingilgi moel laste kangelane olema.

LEGOga mängimine on üks suurepärane viis õpetada ka distsipliini, sest sa ei saa sellega mängida enne, kui sa oled selle valmis teinud. Kui neil poleks isa, kes ise LEGOdest nii vaimustub ja on meeleldi projekti algusest lõpuni abijõuna kohal, oleks projekti valmimine kindlasti aeganõudvam. Vähemasti nii meeldib mulle mõelda ja püüan ka neid veenda, sest mis mõttes nad saavad ise hakkama ja ei vaja mind enam appi? Ja kuigi ma armastan LEGOsid, siis ma püüan end tagasi hoida ja mitte esimese palve peale appi minna. Ma tahan, et nad natukenegi vaeva näeks ja see kokkupanek nõuaks natukenegi pingutust ning distsipliini, sest siis sa hindad ka tulemust palju enam.

Juhendi järgi kokkupanek on minu enda jaoks tohutult tüütu. Ma ei ole manuaalide mees. Täpsemalt, ma ei loe ühtegi manuaali, sest küll ma töö käigus ise õpin. Pole ebatavaline, et ma avastan kodumasinate puhul täiesti ootamatult erinevaid lahedaid funktsioone, mida ma oleks võinud aastaid kasutada, kui ometi oleks lihtsalt lugenud juhendit. LEGO juhend on vist ainuke, mida ma loen, sest ilma selleta ei saa sa eales seda kokku. See on koht, mis distsiplineerib mind ja õpetab ka lastele tähelepanu detailide suhtes, keskendumist ja juhiste mõistmist. Rääkimata loomingulisusest, sest meil on suur hunnik LEGO klotse ning et ilma juhendita midagi luua, see vajab tunduvalt avatumat mõtlemist, loomingulisust ja ettekujutlusvõimet.

Nagu igal aastal, siis ka sel aastal, kui vanavanemad küsivad, mida lastele jõuludeks kinkida, siis LEGO on kindlapeale minek. Ja ma ei ütle seda ainult sellepärast, et MINA tahan seda ise kokku panna. Teised ka. Päriselt!