Mis on kõige hullem asi, mida sa LEGO klotsidega mängides teha võid? (Kodus mitte järgi teha!)

Postitus valmis koostöös LEGOga

Mulle meeldib lastega mängida. Suurepärane isa nagu ma olen, tahan ma nendega mängida. Kuid sellega on üks probleem. Neil on alati mängudel omad reeglid. Arvan, et hästi, teen kaasa ja enne, kui ma mõistagi jõuan, olen ma kaotanud, sest hetk tagasi mõeldi välja täiesti absurdne reegel, mis laste arust enam kui mõistlik on.

Alles hiljuti pakkusin ma välja, et me võiks mängida peitust. Pole midagi lihtsamat, aga see poleks Noorsand, kui ta igale mängule miljon reeglit juurde ei mõtleks. Tegimegi peitust, aga paar tingimust tuli lisaks- otsija võis igas toas viibida maksimaalselt 10 sekundit ja siis minema teise tuppa. Ja lugema ei hakka see, kes esimesena üles leitakse, vaid teisena, välja arvatud kui leidmise hetkel suudab otsijat ehmatada ja kui otsija võpatab, siis on lugeja kolmas leitu. Mängu edenedes reeglid täienesid. Kui minu kord oli otsida, võisin ma otsida ainult silmad kinni ja kui ma kedagi toast kahekümneni lugedes ei leidnud, läks mult 30 punkti maha. Ma ei tänaseni, millest. Igal juhul on mul nüüd -60 punkti. Kui mulle on see müstika, siis kaksikud, kes mulle iga paari minuti tagant reegleid meenutama peavad, ei saa aru, kuidas ma aru ei saa. Ma armastan nendega mürada ja mängida selliseid aktiivseid mänge, kuid täpselt samuti naudin ma ka nendega lihtsalt mingite asjade kallal nokitsemist.

Näiteks LEGOde kokkupanek on üks mu lemmiktegevusi koos lastega. Ma ei teagi, kas kõik need komplektid, mis aastate jooksul soetutatud on, on pigem mulle või lastele mõeldes? Ainus, mida ma tean, et mitte ükski komplekt, mis siin majas on, ei saa kokku ilma minu abita! See on meie viis koostööd teha ja ma arvan, et see tulemus on küll lahe, kui see valmis saab, aga kogu see protsess on veel olulisem. Mõtle, sul on võimalus innustada, julgustada ja kiita last iga pisikese saavutuse üle – kui ta leiab õige klotsi, kui ta paneb ise mingi osa kokku ning Piiga ja Noorsand elavad kiitustest. See on neile õhu eest. Vennasel on savi, mida teised arvavad. Küll aga mitte esimesel kahel. Vahel ma unustan neid kiita ja ega nad kitsid ei ole – kui ma unustan, siis järelikult tuleb mulle lihtsalt meelde tuletada.

„Issi, on ju ma olin tubli, et ma leidsin kõik need tükid ise üles?“

Kui zombidega võitlemine või pimesi peitust mängida on adrenaliini ja põnevust pakkuv, siis LEGOd on hoopis teise energiaga. Sa istud maha, võtad ükshaaval klotside kotikesed pakist välja, võtad välja õpetuse, oled šokeeritud, et Vennas on õpetuse vaatamise ajal kõik kotid lahti teinud ja ühte suurde hunnikusse kallanud, lähed paanikasse, sest kuidas sa nüüd klotse leida suudad, kuulad Esileedi rahustamist, istud maha tagasi ning võtad arvesse, et nüüd läheb selle kokkupanek lihtsalt tunnikese kauem. Päriselt juhtunud lugu. See on kõige hullumeelsem asi, mida LEGOga teha saab vist.

LEGO klotsidest ehitamine on üks neist suurepärastest tegevustest, millest saavad kõik pereliikmed osa võtta. Samuti laseb LEGOga mängimine mind korduvalt kangelasena tunda, kui nende töntsakad näpud abi vajavad. See on alati nii uhke tunne, kui nad jupp aega pusivad, et ühte klotsi paika saada, vaatavad paluvalt mulle otsa ja ma võtan, klõps ning ongi korras. Isa peab ju ikka mingilgi moel laste kangelane olema.

LEGOga mängimine on üks suurepärane viis õpetada ka distsipliini, sest sa ei saa sellega mängida enne, kui sa oled selle valmis teinud. Kui neil poleks isa, kes ise LEGOdest nii vaimustub ja on meeleldi projekti algusest lõpuni abijõuna kohal, oleks projekti valmimine kindlasti aeganõudvam. Vähemasti nii meeldib mulle mõelda ja püüan ka neid veenda, sest mis mõttes nad saavad ise hakkama ja ei vaja mind enam appi? Ja kuigi ma armastan LEGOsid, siis ma püüan end tagasi hoida ja mitte esimese palve peale appi minna. Ma tahan, et nad natukenegi vaeva näeks ja see kokkupanek nõuaks natukenegi pingutust ning distsipliini, sest siis sa hindad ka tulemust palju enam.

Juhendi järgi kokkupanek on minu enda jaoks tohutult tüütu. Ma ei ole manuaalide mees. Täpsemalt, ma ei loe ühtegi manuaali, sest küll ma töö käigus ise õpin. Pole ebatavaline, et ma avastan kodumasinate puhul täiesti ootamatult erinevaid lahedaid funktsioone, mida ma oleks võinud aastaid kasutada, kui ometi oleks lihtsalt lugenud juhendit. LEGO juhend on vist ainuke, mida ma loen, sest ilma selleta ei saa sa eales seda kokku. See on koht, mis distsiplineerib mind ja õpetab ka lastele tähelepanu detailide suhtes, keskendumist ja juhiste mõistmist. Rääkimata loomingulisusest, sest meil on suur hunnik LEGO klotse ning et ilma juhendita midagi luua, see vajab tunduvalt avatumat mõtlemist, loomingulisust ja ettekujutlusvõimet.

Nagu igal aastal, siis ka sel aastal, kui vanavanemad küsivad, mida lastele jõuludeks kinkida, siis LEGO on kindlapeale minek. Ja ma ei ütle seda ainult sellepärast, et MINA tahan seda ise kokku panna. Teised ka. Päriselt!

Kommentaarid

“Mis on kõige hullem asi, mida sa LEGO klotsidega mängides teha võid? (Kodus mitte järgi teha!)” on saanud 12 vastust

  1. Kata ütleb:

    Legod on niikaua toredad,kuni sa neile peale juhtud astuma.😬 Meie kuuene ja seitsmene on suured legotajad sellele vaatamata!🙂

  2. Kristel ütleb:

    Ma ka pole muidu manuaalide naine aga legode puhul ajan näpuga järge, sest ei taha lapse ees ju lolliks jääda.

  3. Lille ütleb:

    Meil on palju Legosid. Suurem poiss on suur fänn ja ka väiksem avastab neid. Duplod pole kunagi huvitanud, ikka need ägedamad ja enda vanusest suuremad. Ka mina naudin Legode kokkupanekut, kui poiss väiksem oli, siis sai teda aidatud. Praegu võtan kogu jõu kokku et tema eest mitte ise kõike kokku panna😄

  4. C ütleb:

    Kõige hullem asi? Hmmm.. Kui issi veedab oma õhtust 6.5h, et sigavinge segumasin kokku panna ja umbes nädala pärast sugulased selle sekunditega ära lammutavad🤦‍♀️…. Väga kurb…. Vääääääga hull.
    Meie pere meestel kombeks, et kokku pandud LEGO masinad peavad koos olema ilusti riiulis näituseks siis…. Vääääääga paha lugu selle segumasinaga. Aga noh lohutuseks võin öelda, et teised 6 masinat lammutati ka ära 🤣

  5. Sirli ütleb:

    Ma panen ka ise kokku, need 3in1 on head – saan ühe mudeli ja siis see lammutatakse ära, tee kohe teine 😆

  6. Eveli ütleb:

    Meil ühtelugu ehitati ja lammutati. Igapäev olid legod väljas, nüüd juba nii suured, et enam ei ole huvitatud. Ma muidugi ei imesta kui ükspäev need välja võetakse kuna noorim varsti jõuab sinna vanusesse kui hakkab ka nendega mängima. Ootame siis saab ise ka neid kokku panna.

  7. Riina ütleb:

    Mulle väga meeldib sinu blogi.

  8. Sole ütleb:

    Meie poiss (varsti 5) sai tädipojalt “päranduseks” nii suure hulga legosid, et titevann ajas üle. Ma siis pesin ja sorteerisin. Kuna ka juhendid olid olemas, siis proovisin komplekte kokku saada, et ükshaaval lapsele üle anda. Suuremad lapsed naersid, et kui väikevend magab, siis mul veider hobi. Samas kõige hullem selle puhul ongi see, et alati on jäänud paar spetsiifilist tükki puudu 😃 See ajab ikka närvi mustaks küll…

  9. Triin ütleb:

    Üks hull asi on neile peale astuda. Teine hull asi on see kui need kuidagi kukuvad ja kaovad kuhugi äärte alla. Siis kuuled koristades, kuidas need kolinaga tolmuimejasse kaovad. Kui sa üksi oled, pole viga, ei kuule ei tea, aga kui lapsed ka juures ja oma õudu täis silmadega vaatavad on vaja ju see tolmukott läbi sorteerida😀

  10. Reelika ütleb:

    Meil on hetkel alles duplo legod, sest lapsed pisikesed, aga oi kuidas alati silmad särama löövad kui mõni uus koju lisandub ja need on asjad, millega õed isegi koos suudavad mängida.

  11. Tiia ütleb:

    lahe pere

  12. Helen ütleb:

    Jaaa… Mu poiss oli kolme ja poolene, kui üks tuttav meile kastitäie legoklotse andis. Alguses mängis ta niisama, kuid issi rääkis, et õpetuste abil saab ka lahedaid asju teha. Nii me poiss siis arvuti ees istus, õpetus ees ja pani klotse kokku, mille emme oli kastist välja otsinud (oi, näiteks ühe politseiauto jaoks tükkide otsimine võttis paar tundi aega). Valmis masinad olid meil nagu juudi jõulupuud kirjud ja kõiki nö õigeid juppe meil ka polnud, seega asendasime hoolega.

    Viiendaks sünnipäevaks tellis ta endale suured politsei- ja tuletõrjekomplektid. Suts vanemate nõbude peolt lahkumist ootas ta väga, sest tahtis ise asjad kokku panna 😀

    Kui mina endale legokomplekti ostsin, et ka kokkupanemisest rõõmu tunda, siis lendas kutt kohale ja pani asja ise kokku. Kannatlikkus sellel sellil jagub. Plika aga ei viitsi ise suurt midagi õpetuste järgi kokku panna. Talle meeldib omalooming.

Vasta Helen-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Päevaküsimus

Kas pigem ootamatu pettumuse olukorras

Loading ... Loading ...

Otsi

Arhiiv

Liitu uudiskirjaga

FB ja IG seab aina kitsendusi, kui paljude inimesteni mu sõnumid ja postitused jõuavad. Jäta palun enda e-maili aadress, sest ma plaanin korra nädalas (või paari nädala tagant) saata mailile ühe uudiskirja, et sa ei jääks väikesest meelelahutusest ilma lihtsalt sellepärast, et FB nii otsustas. Luban, et need jäävad ainult minule ja ma ei levita neid kellelegi, ega hakka ka saatma spämmi. Luban olla viisakas ja vastutustundlik.

Loe ka neid lugusid

  • Pe**e, t**a, f**k ja teistest vahvatest sõnadest

    Kuna eile oli FB seinal juttu ropendamisest, siis ma mõtlesin, et kirjutaksin natukene meie pere filosoofiast sel teemal. Ma ei ole kunagi eriti suur ropendaja olnud. Mul on…

  • Miks te endale koera soovite? Peamiselt laikide pärast!

    Kuna mul pole mingit skandaali teile vahendada (tegelt üks on, aga sellest ma ei räägi), siis minu jälgijaskond on üpriski stabiiline, väikese tõusunurgaga ülespoole. Iga kuu tuleb mõnikümmend…

  • Midagi hoopis teistsugust

    Postitus valmis koostöös GoGoNanoga Ma huvi pärast vaatasin, et millal oli minu esimene koostöö GoGoNanoga ja kui mu blogi mulle ei valeta (vabalt võib), oli meie esimene koostegemine…