Loll komme, kuidas ma õnnetuid inimesi veel õnnetumaks muudan ja ootamatu uudis Noorsandi kohta

Ma olen siin viimased nädalad justkui varjusurmas olnud. Ma olen olnud aktiivne meie Facebooki lehel, aga pikemalt kirjutama satun nii harva, sest üks asi ajab teist taga. Mitte, et mul oleks nii räigelt palju toimetamisi, pigem see, et ma ei suuda ühtegi asja endale kirja panna ja kõik tuleb meelde just siis, kui selle jaoks on viimane hetk, või siis natukene hiljem. Või siis palju hiljem ja ma taon endale otsa ette, et ma pean hakkama endale asju üles kirjutama! Näe, just meenus, et täna on meie auto ülevaatuse viimane päev ja mul pole vähimatki võimalust sellega täna sinna jõuda! Sellepärast, et täna me viime Tallinnasse tagasi Toyota Highlanderi, millega me juunist saadik sõitnud oleme. Ma ei hakka näpuga osutama ja ma ei ütle, kes, aga kellelgi õnnestus veel ka masina valuvelg enne tagastamist ära kriipida. Kasko laks nagunii. Annan nii palju vihjeid, et sel inimesel on kolm last ja vähemalt kahe isa olen neist mina.

Need on kohad, kus ma tahaks hullult tänitada ja ma ühelt poolt ma tean, et see ei muuda tehtut olematuks ja ei annaks üldse midagi juurde. Teisalt, kui sa oled kunagi tänitanud, siis see on nagu põie tühjendamine – pärast on nii hea olla. Mitte küll sellel, kelle kallal sa tänitasid. Tema tundis ennast enne kräpilt ja nüüd ma lihtsalt tuletasin talle meelde, et ta ei unustaks end kräpilt tunda. Aga ma siiski kipun seda tegema. Eriti lastega ja vajan vahel kõrvaltvaataja pilku, et märgata seda lolli kommet. „Ma ju enne hoiatasin sind, et kui sa tassi nii äärele paned, siis sa ajad selle ümber. Oli ju nii? Noh.“ Piiga on meie peres suurim pillaja ja enne kui ta midagi ümber ajab ja ära lõhub, siis ma märkan neid potentsiaalseid ohtusid ja hoiatan nende eest. Kas ta kuulab? 50-50. Vahel kuulab ja vahel kuulab ning pillab sellegi poolest maha. Kuid samas on ta ka maailma parim patukahetseja. Ta oskab üldse nii õrn olla, et ma tunnen pärast tänitamist ennast eriti mõttetu inimesena, kes peedistab lihtsalt sellepärast, et oma ego silitada. Loll harjumus, millest püüan ma vabaneda.

Kes pole märganud, siis homme algab kool. Ummikud tagasi, meie küla jookseb rahvast tühjaks. Õhtul kui kõik tagasi tulevad, on juba pime ning lapsed näevad oma sõpru nagunii ei tea millal taas. Esiteks pimeduse pärast ja teiseks on lasteaialapsed nagunii suure osa külmast perioodist haiged. Meil kaksikud käisid kaks päeva lasteaias ja nüüd juba täitub nädal, kui nad ninasid luristavad ja köhivad. Õnneks õnnestus meil Esileediga sellest terveks jääda. Kuigi Esileedi hüpohondrikuna tunneb terve laste haigeoleku aja, et ta vist jääb ka kohe. Nohu küll pole, aga nina sügeleb, köha küll pole aga kurk kriibib. Kui lastel oleks kõht lahti tunneks ta hetkega, et ta kõht teeb ka imelikke hääli.

Ka Noorsand korjas kaksikute nöha üles ja on täna ka väikese palavikuga, mis tähendab, et tema esimene september tuleb üpris sündmustevaene salvrätikusse nuusates ja köhateed kulistades. Kuid tegelikult pole see ka väga hullu, sest nüüd tuleb pomm: Noorsand jääb esimesel kooliaastal koduõppele. Ah? Miks?? Need on tavalised reaktsioonid, kui me kellelegi sellisest otsusest räägime. Eks seal ole mitmeid põhjuseid. Peamine see, et Esileedi teatas, et ta sooviks väga koduõppe ära proovida ja ma võiks ka sellega nõus olla. Halvim mõte ever! Me ju mäletame neid imelisi vaikseid hetki, kui lapsi kodus pole. Noorsand, kes on ülisotsiaalne laps, peab nüüd omapäi kodus olema, kui ta võiks maailmas uusi sõprussuhteid luua. Meeskonnamängud olid kooli ajal mu lemmikud, mis neist saab?

Nagu näete- ka mul oli algul palju küsimusi ja hirme, kuid mida enam ma analüüsisin kogu seda teemat, seda naeruväärsemaks need hirmud muutusid ning arvestades hetkeseisu maailmas, siis ma arvan, et koduõppeaasta on päris hea mõte. Noorsand põeb alati kõik haigused, mis ta kinni püüab algusest lõpuni hästi põhjalikult ära. Ta ei saaks juba praegu esimesel koolinädalal osaleda ning kodus ei pea tundma muret iga nohu pärast ja iga köhatuse pärast. Tegemist on juhendatud koduõppega, kus on samamoodi programm etteantud ja arenguvestlus iga mingi perioodi tagant ja esimese klassi raskus on vast selline, millega me ka ise hakkama saaks. Ma ütlen meie, aga Esileedi lubas selle puhtalt enda peale võtta (et ma ainult nõusse jääks) ja lisaks saab kogu programmi läbida endale sobival ajal ja tempos.

Eks mul ole ikka natuke kahju, et ta päris kooli ei lähe, sest see Ilmatsalu kool tundub juttude põhjal just selline, kus ma tahan, et ka mu lapsed käiks, kuid loodetavasti võtavad nad ta vastu ka järgmisel aastal, kui me neile kirjutame.

Kas kellelgi mu jälgijatest on kogemust koduõppega? Andke märku ja usun, et Esileedi tahaks meeleldi teid rohkete küsimustega koormata.

PS! Et luua võimalikult koolilähedane kogemus, sai Noorsandile ka tellitud hulk erinevaid koolitarbeid ja kui teil on see veel ees, siis kasutage koodi AMIDAHENRYTEEB30 ja saate kõik kooli- ja kontorikaubad -30%. Lehed leiad SIIT(LINK).

Kommentaarid

“Loll komme, kuidas ma õnnetuid inimesi veel õnnetumaks muudan ja ootamatu uudis Noorsandi kohta” on saanud 8 vastust

  1. Kaili ütleb:

    Meil kolm last koduõppel alates 1. klassist, neljas veel lasteaias. 2., 3. ja 5. klass hakkab kohe peale.

  2. Mariann ütleb:

    Kindel, et see Esileedi lubadus ise kooliga tegeleda ei tähenda seda, et hiljemalt poole aasta pärast on see sinu programmi osa?

    • Henry ütleb:

      ma ei imestaks üldse. Kui algselt oli jutt, et see kõik tema ülesanne, siis tänaseks olen ma aru saanud, et muusika ja keeleõpped jäävad minu kanda :S

  3. Kah koduõppel ütleb:

    Palju õnne, hea otsus!

  4. vaeseke ütleb:

    Natuke hilja, aga minul on kogemusi koduõppega! Mitte küll lapsevanemana, vaid olin ise terve kolmanda kooliastme koduõppel (nii et te peate natuke vanema lapse poolt koduõppe kogemusest siin kuulma) ja nüüd käin ma kutsekoolis kolmandal kursusel (12kl), ehk natukesekene on sellest möödas.

    Alguses kui ema seda pakkus, tundus nii tore — ei pea varahommikul ärkama, õppima mingit jama ja olema inimestega, kes mulle ei meeldi; tead küll, kuidas kool ju on. Kooliks valisime Rakvere Waldorfkooli, sest selle puhul tundus kõige vähem kohustusi kooli ees olevat: kohal pidi käima vaid paar korda aastas rääkimas, et mida siis viimasest korrast saati korda saadetud ja mis plaanid õppimiseks tehtud on, 8. klassis pidi samuti kohale minema loovtöö ja üheksandas eksamite jaoks. Kokku nii 10 korda kolme aasta peale. Suht lahe, eks?

    Selline koduõppevorm oleneb väga suuresti vanematest. Minu omad otsustasid, et mina (ning mu kaks aastat noorem õde) võiks koduõppel olla, kuid nad ei arvestanud ühe asjaga: just sellega, et vanematel on koduõppe puhul väga suur osa, isegi kolmandas kooliastmes, kus lapsed on juba vaikselt suureks kasvamas. Ehk need 3 aastat, mis mina koduõppel olin (ning mu õde oli 5), ainuke asi, mis nemad tegid, oli meile õppeaasta alguses õpikute muretsemine ja aasta lõpus meie süüdistamine, et too õppeaasta jooksul me midagi õppinud polnud ning koolis vestlusel valetama pidime.

    Loomulikult ma ei väida, et teie seda teeks — you’re the kind of parents I wish I had 🙂 — ning samuti on tegu alles esimese klassiga, kuid arvestama peab, et tegu on formatiivsete aastatega ning kui koolis ei saa sotsialiseeruda, siis 100% peab lapsel kuskil mujal olema võimalik omavanustega suhelda ning seda ka juhul, kui ei ole nii suhtleja laps, kui teil on.

    Mina ise olen väga introvertlik ning isegi mulle need kolm aastat koduõppel olid väga keerulised (endisest koolist sõpru ei jäänud ning uusi ei osanud ka otsida. Ülimalt üksildane hakkab) ning siiani mul on tunne, et ma olen selles suhtes teistest väga maas ja mulle ei antud võimalust areneda samas tempos, mis koolis käivad vanusekaaslased ning mis tekitas ka mõningaid psüühilisi probleeme. Ja tänu sellele kõigele ma pole suutnud siiamaani koolis ühtegi sõpra leida. Loodetavasti Noorsandil nii et lähe!

    Ma ei mäleta, kuhu täpselt ma selle jutuga jõuda tahtsin, peale selle, et natuke oma vanemate üle kurta ja samuti teid hoiatada, et te samu vigu, mis mu vanemad ei teeks ning soovitada vanemas eas koduõpet mitte korraldada. Loodetavasti on ühe veidi irrelevant kogemuse lugemine vähemalt natuke abiks 😀

    • Henry ütleb:

      aitäh, et jagasid enda kogemust. Mina arvan ka, et see sotsialiseerumise pool on väga oluline. Õnneks Noorsand on hästi sotsiaalne laps ja on alati esimene, kes igas olukorras endale sõbrad saab. Käime trennis temaga ja külas ka rohkelt lapsi. Pluss õde ja vend. Kuid mina näen siiski seda koduõpet pigem lahendusena koroonahulluse ajaks ja loodan, et tuleval aastal läheb ta ikka päris kooli. Ma olen suht kindel, et Esileedi mõtleb teistmoodi, aga eks meil see väitlus igal teemal on suht igapäevane ja loodan väga, et mitte loogikaga, et targem annab järele, vaidmõistuse hääl pääseb võidule.

Vasta Kah koduõppel-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Päevaküsimus

Kas pigem ootamatu pettumuse olukorras

Loading ... Loading ...

Otsi

Arhiiv

Liitu uudiskirjaga

FB ja IG seab aina kitsendusi, kui paljude inimesteni mu sõnumid ja postitused jõuavad. Jäta palun enda e-maili aadress, sest ma plaanin korra nädalas (või paari nädala tagant) saata mailile ühe uudiskirja, et sa ei jääks väikesest meelelahutusest ilma lihtsalt sellepärast, et FB nii otsustas. Luban, et need jäävad ainult minule ja ma ei levita neid kellelegi, ega hakka ka saatma spämmi. Luban olla viisakas ja vastutustundlik.

Loe ka neid lugusid

  • Pe**e, t**a, f**k ja teistest vahvatest sõnadest

    Kuna eile oli FB seinal juttu ropendamisest, siis ma mõtlesin, et kirjutaksin natukene meie pere filosoofiast sel teemal. Ma ei ole kunagi eriti suur ropendaja olnud. Mul on…

  • Miks te endale koera soovite? Peamiselt laikide pärast!

    Kuna mul pole mingit skandaali teile vahendada (tegelt üks on, aga sellest ma ei räägi), siis minu jälgijaskond on üpriski stabiiline, väikese tõusunurgaga ülespoole. Iga kuu tuleb mõnikümmend…

  • Midagi hoopis teistsugust

    Postitus valmis koostöös GoGoNanoga Ma huvi pärast vaatasin, et millal oli minu esimene koostöö GoGoNanoga ja kui mu blogi mulle ei valeta (vabalt võib), oli meie esimene koostegemine…