Sellest, kuidas lapsed saavad seda, mida nad tahavad

„Miks sa lubasid nad basseini, kui ma just ütlesin, et nad ei tohi?“ olin ma Esileedis pettunud.

„Kust mina pidin teadma, et nad ei tohi. Väljas kuum ilm, miks nad seal olla ei tohi?“

Hetke ajas tagasi minnes oli Vennas mind 1000 korda proovile pannud, et mis juhtub, kui ta teeb vastupidiselt sellele, mida ma tal teha palun, Noorsand taaskord mingi lima-mureli-vee-jäätükkide kokteili teinud ja selle kusagile maha valanud, et näha, mis juhtub ja Piiga põikpäine nagu alati, kes ei anna sammugi järele, kui ta tunneb, et tema kord peaks midagi teha olema. Ma olin muserdatud ja viimases hädas tõmbasin “kui te ei tee seda, mida ma ütlen, siis basseini ei saa” kangi ja ka see oli nüüd käest libisenud.

Kui mina keelan, siis nad teavad, et on alati üks uks lahti, mida nad avada püüavad – Esileedi. Seega, tuleb neil sama küsimus esitada Esileedile. Nad ei maini sõnagagi, et mina juba eitava vastuse olen andnud ja kui nad saavad nüüd lubava otsuse, siis nende silmis on meie hääled võrdsed ja nad ongi saanud rohelise tule. Ja nad mängivad meiega nagu käpiknukkudega. Sellepärast püüavad nad meilt küsida luba siis, kui me ei viibi samas toas.

Täpselt sama toimib ka vastupidiselt ja Noorsand on selles eriline meister. See, kuidas ta tuleb unistavalt tuppa, ohkab eemal seistes, tuleb nunnult naeratades ligi ja vajub kallistades kaela ja samal ajal öeldes õndsa häälega: „Issi, ma armastan sind nii palju!“ Meie lapsed avaldavad meile üldse tihti armastust. Vähemalt viis-kuus korda päevas ja meie neile täpselt samamoodi, et nad tunneksid, et nad on armastatud ja hoolimata igapäevastest nääklemistest ja sarvedega kokku jooksmistest, on nad turvaliselt ja hoitud.

„Issi, kas ma võin natukene sinu telefoniga mängida. Kõik sõbrad on kusagil ära ja mul on nii igav..“ Appikene, kuidas ma saan sellisele inglikesele ei öelda ja loomulikult ma natukeseks luban.

Mida ma ei tea, et hetk tagasi oli ta alumisel korrusel vihahoos palliga laualt vaasi maha visanud ning sellised asjad juhtuvad tavaliselt siis, kui ta on kas näljane, või ta on mänginud nutiseadmes sellist mängu, mis on natuke liiga pingeline ja ta ei tule nende emotsioonidega toime, mille tagajärjel Esileedi teatas, et tänaseks on nutiaeg lõppenud ja nutiseadmeid homseni puutuda ei tohi! …. aga issi ju seda ei tea….

Ja nii nad käivadki minu ja Esileedi vahel endale sobivat vastust küsimas ja nad oskavad ka positiivse vastuse tõenäosust enda suunas kallutada. Vahel, kui ma ei soovi ise otsust langetada, siis ma ütlen, et minge küsige emme käest ja Esileedi teeb samamoodi. Sellist vastust kuuldes ei tule nad minu käest lihtsalt luba küsima. Sellisel juhul kõlab loa küsimine järgmiselt: „Issi, emme tahtis, et me sinu käest ka üle küsiksime, et kas me ikka võime naabrite kuuri põlema panna?“

Ehk sellise pöördumisega jätavad nad mulje, et Esileedi on selle kalkuleerimise ära teinud ja loa andnud, kuid nad vajavad lihtsalt veel ka minu kinnitust. Ehk siis emme lubab, kas ka mina? Ja ma olen taibanud, et see on täiesti meistriklass, mida nad teevad, sest miks ei peaks mina lubama, kui Esileedi on juba lubanud? Ega ta imbetsill ei ole. Ta on ju kindlasti selle plusse ja miinuseid kaalunud ja sellepärast lubanud. „No, kui emme lubas, siis luban mina ka.“ teatan ma naeratades ja kui paar tundi hiljem ta küsib, et miks ometi ma lubasin neid naabri kuuri põletama minna, siis mõistame, kuidas need väikesed sindrinahad taas meid üle mänginud on. Ok, naabrikuuri põletamisega olen ma ikka rohkem valvel, aga nad seda korduvalt teinud näiteks jäätise küsimisega, kui emb-kumb on öelnud, et jäätist võtta ei tohi. Või sööki peale õhtust hambapesu.

Kuidas sellised väikesed geeniused tekivad, pole mul aimugi. Võiks arvata, et vanemate eeskuju, aga ei ole. Nad on need nõksud ise kuidagi ära tabanud ja tahaks öelda, et põnev- põnev, mis nad järgmiseks välja mõtlevad. Aga ei ole põnev. Hirmus on.

Kommentaarid

“Sellest, kuidas lapsed saavad seda, mida nad tahavad” on saanud ühe vastuse

  1. Geidi ütleb:

    Me tegime lapsena samamoodi. Meie peres olen mina see kes langetab enamik otsused ja üle kavaldada nad enam ei proovi. Kuis üksteist nad ei usalda. Kui mina ütlen ühele “täna ei lähe nutikatesse” siis teine tuleb üle küsima just in case äkki venna valetas. Imekombel on sama stsenaarium ka asjade lubamisega. Luban jäätist ja teine tuleb üle küsima ega vend ei valetanud (2 jäätist päevas, kuid palavaga said rohkem). imekombel peetakse reeglitest kinni ka.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Päevaküsimus

Kas sinu pesupesemisvahend peab olema

Loading ... Loading ...

Otsi

Arhiiv

Liitu uudiskirjaga

FB ja IG seab aina kitsendusi, kui paljude inimesteni mu sõnumid ja postitused jõuavad. Jäta palun enda e-maili aadress, sest ma plaanin korra nädalas (või paari nädala tagant) saata mailile ühe uudiskirja, et sa ei jääks väikesest meelelahutusest ilma lihtsalt sellepärast, et FB nii otsustas. Luban, et need jäävad ainult minule ja ma ei levita neid kellelegi, ega hakka ka saatma spämmi. Luban olla viisakas ja vastutustundlik.

Loe ka neid lugusid

  • Midagi hoopis teistsugust

    Postitus valmis koostöös GoGoNanoga Ma huvi pärast vaatasin, et millal oli minu esimene koostöö GoGoNanoga ja kui mu blogi mulle ei valeta (vabalt võib), oli meie esimene koostegemine…

  • (NKHKT)-40kg ja nutikella valik

    Mul on tõsi taga, kui ma räägin, et ma plaanin aasta lõpuks 40kg vähem kaaluda. Tundub suur number, aga see on vähem kui kilo nädalas ja kuna nädalad…

  • Odraiva. Ehk kuidas ma napilt otsad oleks andnud

    Ma saan nüüd öelda, et ma olen teispoolsuses ära käinud ja tagasi tulnud. Teispoolsuseks pean ma siis seda, et mul oli silm valus. Mõni teist tahaks kindlasti vahele…