Kolm päeva seiklusi – eluks ajaks mälestusi
29.06.2021
Ammu pole välja saanud. Pikim reis oli poest tagasi koju, sest mask ununes maha. Õnneks kirjutati mulle, et mida mina arvan sellest ideest, kui ma käiks perega seiklemas Via Hanseatica turismimarsruudil – avastaks erinevaid spasid, elamuskeskuseid, muuseume? Kuidas selline puhkus tunduda võiks? Olen aus – see idee tundub kohutav! Mõte minna kusagile kolme lapsega, kui me oleme aasta otsa luku taga kinni istunud, tundus hirmutav. Ma ei võtnud neid isegi poodi kaasa ja nüüd siis mine avasta poolt Eestit. Seega see idee tundus liialt hullumeelne ning ma ütlesin: „Loomulikult! Teeme ära!“
Lapsed lugesid üle kuu aja päevi, millal meie perepuhkus algab. Ütle sõna „spa“ ja kõik kolm on nõus oma tegemised pooleli jätma, et kui ainult saaks juba spasse basseini ujuma ja hotellituppa minibaari Tuplatest ja miljoni eurosest mulliveest tühjendama minna.
Meil oli plaanis käia ringi kolm päeva. Esimesel päeval Tartus, teisel päeval Lääne-Virumaal ja kolmandal Ida-Virus. 99% kordi, kui ma Tartust välja sõidan, on see kas Tallinna või Põlva suunal ja Virumaa on mul pea täielikult avastamata. Ma tegelikult ei teadnudki, mida seal nii väga avastada on. Seega seda enam oli mul kolmel päeval rohkelt üllatusi ja avastamisi. Kuid sea ennast mugavalt sisse ja ma kirjutan tavapärasest pikema postituse, kus ma räägin kõigist kolmest päevast lahti, et mida me neis paigus kogesime.
Esimene päev: Tartu
Meie lemmik koht, kuhu alati minna. Lapsed on täiesti arust ära Ahhaa pärast. Kui me pole seal paar nädalat käinud, hakkavad eriti just kaksikud nuiama, et millal me taas Ahhaasse läheme. Mina olen tänaseks seal käinud oma kümme korda ja olen aus – ma ei ole just eriti entusiastlik, kui järjekordne minek taas päevakorda tõuseb ja seepärast on Esileedi skoor isegi paari võrra kõrgem. Küll aga ma tahan sinna minna, kui nad on avanud mõne uue näituse. Eelmine näitus „Foobiad“ oli väga vinge ja uus väljapanek „Gravitatsioon“ on vist isegi samm edasi. Ma sain aru muide, et ma ei olegi paks ja minu kaal ei ole tegelikult probleem. Ma sündisin lihtsalt valel planeedil. Oleks ma näiteks kuu peal sündinud, kaaluks ma oma kümme korda vähem. Kuid meil oli plaanis keskusesse minna kaheks tunniks, siis neli tundi hiljem küsis järsku Esileedi, et mis kell me järgmisesse paika pidime minema? Vaatasin kella, karjatasin ehmunult, ruttasime autosse ja olime hilinemisega järgmisesse kohta teel.
Kui ma vaatasin eelnevalt videoid tagurpidi majast, hakkas mul isegi videot vaadates õrnalt süda pööritama ja ma mõtlesin, et mida ma veel siis tunneks, kui ma sinna koha peale läheks. Ma pean ütlema, et see kogemus mängis täiega ajuga ja vahepeal tekkis justkui pearinglus ning segadus, kui tegelikult oli kogemus tunduvalt leebem, kui ma oleksin arvanud. Me oleme kõik näinud neid vahvaid pilte, kuidas inimesed justkui kätel seisavad, kuid tegelikult on lihtsalt tagurpidi majas. Ma püüdsin ka sellist teha, kuid Vennas oli kogemata kaamera selfie mode peale lülitanud ja minu pildistamise asemel on mul umbes kümmekond pilti Vennase valgetest piimahammastest. Igal juhul oli see kogemus ja lahe oli tunda, kuidas sa küll tead loogiliselt, mis seal majas toimub, kuid aju ei kuula sinu loogilist seletust, vaid on paanikas, et mis toimub?
V Spa hotell ja õhtusöök restoranis Joyce.
Tegemist on väga ilusa ja värske ilmega hotelliga. Tuba nägi ka suurepärane välja. Kui millegi kallal nuriseda, siis voodi oli liiga liiga pehme. Ma olen juba sellises vanuses, kus ma hindan selliseid asju, et kui kõva on voodi ja kui kaua tuleb mul lifti oodata. Spa oli ka väga lastesõbralik. Noorsand sai käia suisa mõlemas basseinis niimoodi, et jalad põhja ulatusid. Ka laisk jõgi oli lastele ohutu ja ei pidanud liialt muret tundma. Restoran Joyce on kindlasti nii hinnalt kui kvaliteedilt kõrgema otsa koht. Teenindus esmaklassiline ja toit samuti. See on seda tüüpi restoran, et kui ma tooks sinna mõne oma põllumehest sõbra, siis ta vaataks seda taldrikut, mis ta ees on ja ta ei saaks aru, kas tema kulul tehakse nalja, või see ongi kogu ports. Kuid kui võtta kolm käiku, siis on see täpselt mõnus kõhutäis. Ka hommikusöök oli rikkalik ja suurt tunglemist ei olnud.
Teine päev: suund Rakvere poole
Teine päev algas meil Tartust umbes kümne kilomeetri kaugusel Äksis. See on selline pisike alevik Saadjärve ääres ning päris järve kaldal on püsti pandud muuseum nimega Jääajakeskus. Kui te kunagi sinna satute, siis soovitan võtta juurde ka giid, sest kõige põnevam on alati see, mis väljapanekule ei jõua ja mis toimub kulisside taga. Muuseum viib külalised aega, kus maasikapeenraid ei tallanud veel naabrikassid, vaid mammutid ja Eesti oli jätkuvalt paar meetrit jää all peidus. Ehk siis palju informatsiooni jääajast ja sellele järgnenud perioodist. Lastega on seal tore küll ja neil on väga põnev, aga see koht oli nii huvitav ja infot täis, et järgmine kord lähen ma sinna lasteta, et lihtsalt seda põnevust endasse ammutada.
Kui kõrvale jätta sõit Rakverre, mis kulges meil Vennase südamepöörituse taktis, siis järgmine saabumiskoht oli Rakvere linnus. Natuke keeruline oli aru saada, kus täpselt see õige sissepääsu koht on, sest ümbruses oli mitmeid parklaid ja lõpuks jätsime auto inimkonna kõrgeima trepi ette. See trepp linnusesse oli tõepoolest selline, et ma mõtlesin, et kui praegu oleks keskaeg ja ma saabuksin vallutajana Rakvere linnuse alla ning vaataksin seda kõrguvat treppi, siis tõenäoliselt ma sülitaksin maha ja mõtleksin, et ah pekki sellega, lähme otsime mõne muu linnuse. Mul oli ilma raudrüüta ülesjõudmine korralik katsumus. Alles tipus selgus, et linnuse väravate ees on ka parkla. Seega, kui te kunagi sinna lähete, siis otsige kindlasti õige teeots üles, mis teid kohe linnuse ette viib.
Linnus ise oli seest väga autentne ja nägi välja just selline, nagu ma kujutan ette see kunagi siis välja nägigi. Esimese asjana tuli meil kustutada nälg ja linnuses asuv kõrts pakkus sellist ausat ja lihtsat toitu. Peamiselt rõhusime selle leitsakuga siiski veele ja jäätisele. Linnus ei olnud ainult vaatamiseks, vaid ka väga interaktiivne – seal oli terve hulk loomi- hobune, poni, kitsed, lambad, küülikud, haned. Lasta sai PÄRIS vibuga ja kuna vinnastamine nõuab natuke rammu, said väiksemad lasteambudest märki lasta. Loomulikult olid need hiljem ka suveniiripoes müügil, mis meil koos kuningakroonidega kaasa tuli osta, sest neid on väga vaja. Väga põnev oli ka piinakamber ja sai parema ülevaate, et mis meelelahutus inimestel enne Playstationit ja Netflixi oli. Lastel oli väga põnev ja vaated väga ilusad.
Linnusest mõnesaja meetri kaugusel asub politseimuuseum. Selle hoov on täis endiseid politseisõidukeid, kuid need on põnevad minule, sest olene elanud ka eelnevate mudelite ajal. Lapsi need suvalised autod suurt ei huvitanud, mistõttu sammusime giidi eestvedamisel esimese asjana lasketiiru. Välja nägi see nii, et kaitseprillid ette, airsofti automaatrelv embusesse ja oligi aeg tänavale astuda. Tänav asus vanas tuletõrjegraažis ja minu ülesanne oli olla tänava keskel ja võimalikult kiirelt punane pallike avanevas aknas siniseks lasta. Ma olin selles vägagi proff, kuigi video seda ei kinnita. Muuseumis oli rohkelt väljapanekuid ja sai proovida prille, mis pani tundma justkui sa oleksid purjus. Sai kogeda, mis tunne on kogeda avariid mingi paarkümmend kilomeetrit tunnis ja milleks turvavöö vajalik on. Samuti sai kahtlustusaluse nägu ise kokku panna, katsetada valedetektorit, avastada ja ülesvõtta sõrmejälgi. Ja tegelikult veel palju palju muud. See koht oleks taas selline, kuhu ma tahaks veel minna ja siis ilma lasteta.
Rakvere Aqva spa ja hotell + restoran
Oligi käes õhtusöögi aeg ja seda sõime Aqva spa restoranis. Toit oli suurepärane ja me valisime ka aja kui teised külastajad ei oleks veel restorani liialt täitnud. Lõpuks said lapsed ka pikalt unistatud friikartuleid ning meie valisime steigid. Hinnaklass oli mõnevõrra soodsam kui eelmise päeva spas ja kui te võtate praadidele lisandeid, siis need on piisavalt suured, et neid jagada teise inimesega. Me võtsime mõlemad eraldi lisandid ka juurde ja ühel hetkel oli meil terve laud toitu täis, mis suures jaos söömata jäi. Päriselt. Ok, ma sõin veidi üle end, sest kes siis kallist toitu nii raiskab? Aga siiski jäi palju ka alles.
Hotell ise on puhas ja ilus. Laste mängutuba, mis fuajee kõrval asub, oli igavavõitu. Minu jaoks. Lastele seevastu väga meeldis ja me pidime neid korduvalt sealt välja kiirustama. Seega 40 aastaste meeste peale pole seal eriti mõeldud. Hotellituba ise oli lihtne ja puhas. Voodi oleks võinud ka veidi jäigem olla, aga siiski ma magasin nagu laip.
Spa osa oli laste uus lemmik. Sealne tormise merelainte bassein ja voolav jõgi pani nad sellest veel päevi rääkima ja võeti lubadusi, et me peame sinna kindlasti tagasi minema. Ka oli Esileedi rahul, et seal ei olnud mitte ainult vetelpäästja, vaid vetelpäästja, kes oli reaalselt terve aja valvel.
Kolmas päev: Privet gorod Narva!
Kolmas päev pidi algama Kiviõli seikluskeskusega, kuhu meil oli planeeritud kaks tundi. Las ma ütlen teile kohe – kahe tunniga ei saa te Kiviõlis mitte midagi. Planeerige sinna terve päev. Tegime otsuse omaalgatuslikult graafiku natuke ringi mängida ja lükkasime seikluskeskuse järgmisesse päeva, kui meie seiklus läbi saab. Seega oli meil paar tundi vaba aega, mille sai veeta hommikuses spas ja alles siis Narva suunas ajama panna.
Enne linnust jäi aga meie teele kaunis Saka mõis. Õige natukene enne Saka mõisa asus muide üks teine mõis, mille kohta ma olen alati mõelnud, kus see asuda võiks ja pole kunagi viitsinud/taibanud ise googeldada. Nimelt ristsõnas on tihe küsimus: rand Eestis, kaks tähte ja loomulikult on vastus AA. Ehk siis enne Saka mõisa asub Aa mõis. Selline huvitav fakt. Saka oli aga väga ilusa aiaga ja me sattusime just ajal, kui seal valmistuti pulmadeks. On see ka minu tööks Iirimaal olnud- seada hotelli valmis pulmadeks ja mõistan seda elevust ja mõningat pinget, mida külalised ja töötajad võisid tunda. Astusime läbi ilusa aia Saka mõisa restorani ja saime nii hea teeninduse, kui ka võrratu söögi osaliseks. Kui ma peaksin üldse kogu selle reisi parima toidu valima, millel ka hinna-kvaliteedi suhe kõige paremini paigas on, siis oleks see Saka. Kõik oli väga maitsev ja lahkusime väga positiivse kogemuse võrra rikkamana. Soovitame kindlasti.
Kui Rakvere linnus oli selline mänguline ja interaktiivne, siis Narva linnus oli hoopis teise suunitlusega. Oli tõsisem ja kunstile orienteeritum. Oli näha, kuidas selle külastajatele ilusaks ja turvaliseks muutmine, on kindlasti palju raha neelanud. Ma arvasin, et selleks, et ülemisele korrusele vaadet nautima pääseda, tuleb taas mingi hull trepikõnd ette võtta, aga võta näpust. Klaaslift viis meid pea kõige tippu, kus jäigi üks trepivahe kõndida ja vaated, mis seal avanesid, olid võimsad küll. Ühel pool Narva linnus ja teisel pool Jaanilinna kindlus. Käisime lastega terve linnuse läbi ja neil ei paistnud hetkekski igav hakkavat, sest neil ei olnudki. Olen seda täna juba pea iga muuseumi kohta öelnud, aga nii ka Narvas – ma lähen sinna kindlasti tagasi ja ilma lasteta. Lastega oli lõbus ja huvitav, aga süvenemiseks ja sisseelamiseks võimalust ei jäetud.
Õhtusöök oli plaanis pidada Narva raekojaplatsis asuvas kohvikus Muna, mis on valitud ka Narva parimaks kohvikuks. Kuna väljas oli mõnus ilm ja Narva raekojaplatsi ei kata mitte munakivid, nagu me harjunud oleme, vaid muru, siis ostsime kaasa ja veetsime aega hoopis piknikuvormis. Toidud olid maitsvad, aga eriti tahaks kiita kohviku atmosfäärimuusika valijaid, sest Vennas vihtus tantsu suurema osa ooteajast ja Vennas ei tantsi pea kunagi! Ka toidu maitse oli väga hea. Natuke peaksid nad ehk vaeva nägema kaasamüügi kontseptsiooniga. See ei ole kunagi nii, et see, mis me muidu paneme taldrikule, paneme täna lihtsalt karpi. Tartus on ka paar restorani, kus kohapeal on toit ilus ja maitsev ning kui see sama toit kulleriga tellida… on see hoopis miski muu.
Kõhud täis, seadsime suunaks Narva-Jõesuu. Ma ei ole kunagi sealkandis käinud. See asub kusagil kümnekonna minuti kaugusel Narvast ja on väga ilus kuurortlinn. Inimesed nägid välja rõõmsad ja puhanud. Ka hotell oli võimas. 11 korrust ja meie tuba oli kõige kõrgemal, mis tähendas vaikust ja merevaadet. Hotelli administraator näitas välja harvanähtavat abivalmidust ja külalislahkust. Juba tema pärast võiks kohe tagasi minna.. kasvõi lastega. Ning lõpuks ometi oli toas tõeline aare – ülimugav ja täpselt õige kõvadusega voodi. Nagu enda voodis magaks. Tuba oleks võinud natuke jahedam olla, sest konditsioneer ei tahtnud koostööd väga teha.
Spa meeldis ka oma rohkete vannide ja basseinidega. Kolmest spast oli Meresuus laste üle kõige parem vaade. Võisid seista keskel ja sa nägid kõigis basseinides toimuvat. Suurest basseinides tuli olla natuke ettevaatlikum, sest seal oli lastele natuke sügav. See on miski, mida mina just plussiks pean – mulle meeldib, kui jalg alati põhja ei ulata. Aga jah, lastega minnes on see miski, mida meeles pidada.
Neljas päev – ja ongi kõik
Kuna hotellides on check out alati kell 12 (kui sa eraldi hilist ei palu), siis sai üks spa- tiir peale hommikusööki veel tehtud ja alles siis suundusime minema. Kuna eelmisel päeval jäi Kiviõlis käimata, oli see meie sihtkohaks. Kuid teele jäi veel paar kohta, kuhu me jõuda tahtsime. Tahtsime näha Valaste juga ja Sillamäe promenaadi. Kuid kuna lapsed olid kärsitud, tuli teha valik. Otsustasime enne seikluskeskust läbi põigata Sillamäelt ja mul on nii hea meel, et seda tegime. Ma ei ole kunagi näinud nii ilusat kohta. Eestis vähemasti. Kogu see promenaad oli väga võimas ja selline tunne oli, et tegu ei olekski justkui Eestiga, vaid kusagilt muinasjutust.
Viimase kohana oligi meil ette võtta veel seikluspark. Ma eriti ei soovinud sinna minna, sest nii palav ilm oli ja laupäev ning nagunii on seal mingi miljon inimest, kelle järel sabades seista tuleb.
Reaalsus oli aga täpselt vastupidine! Nii võiks ma seal kasvõi iga päev käia!
Rahvast oli ootamatult vähe, sest suvine hooaeg sai alles alguse ja inimesed pole sinna veel tulnud. Eelnevatel aastatel on alati olnud korralik posu inimesi, kuid sel korral ei tulnud meil isegi üheski järjekorras seista. Kui varem said oma atraktsioonil ära käia ja siis tuli koht järgmistele loovutada, siis sel korral võis sel nii kaua aega veeta, kuni töötaja lõpuks märku andis. Tegemist on väga vinge seikluskeskusega ja inimesed vist lihtsalt veel ei tea, et see avatud on. Aga on ja lapsed said üle viie tunni seal hulluda. Kartidega sõita, tõuksidega bumptrackil, tuubiga kõrgelt mäest alla lasta, mootorpaadiga sõita, tuletõrjujaid mängida ja uusi sõpru leida. Kui te ei ole veel käinud, siis soovitame väga. Meie lastel on see Ahhaa keskuse ja Lottemaaga täpselt samal pulgal.
Teekond koju kulges selliselt, et lapsed jäid pea kohe peale seiklusparki autos magama ja alles Tartu piiri peal tehti taas silmad lahti, täis jõudu ja energiat ning väljapuhanuna. Mis tähedas omakorda, et kellelgi ei tule poole ööni und. Oleme väga tänulikud selle kutse ja võimaluse eest ning kui keegi meid taas külla ootab, siis meie oleme ideedeks vägagi avatud! Kui tahate ise perega seiklema minna siis igaüks saab ise planeerida oma marsruudi ja valida seiklused Via Hanseatica turismimarsruudil kasutades reisiplaneerijat. Meie reis sai selline, aga kogu see marsruut on loomulikult palju pikem ja vingem ning siin on link Marki ja Nadia raamatule, kes tegid kogu teekonna algusest lõpuni läbi.
Selle väljaande sisu eest vastutab ainuisikuliselt Ida-Viru Ettevõtluskeskus SA ning selles kajastatu ei peegelda mingil juhul Eesti-Vene piiriülese koostöö programmi 2014-2020, programmis osalevate riikide ega Euroopa Liidu seisukohti.
Eesti-Vene piiriülese koostöö programmi 2014-2020 eesmärk on edendada piiriülest koostööd Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahel, et soodustada sotsiaalmajanduslikku arengut mõlemal pool ühist piiri. Programmi koduleht on www.estoniarussia.eu
Muide, kui sellised jutustavad postitused meeldivad, siis anna sellest näiteks FBs pöidla või millegi muuga märku 🙂
Väga mõnus ja põhjalik reisipostitus. Mõtlesin sarnase reisi (ilma Tartu osata) ette võtta kuid hetkel mõtlen, et peaks vist lapsed koju jätma. Samas lastega koos saab ise palju rohkem laps olla ilma kõrvaltvaatajate pahameeleta.