Krdi 2020 – a mida henry teeb?

Krdi 2020

27.12 2020

Mul käib täiesti hooti see jõululembus. Üks aasta mõtlen, et see on kõige ilusam aeg aastas ja teisel aastal ei suuda ära oodata, et see jama läbi saaks. Sel aastal oli pigem see viimane. Mingit jõulumeeleolu minus sel aastal polnud ja seda hoolimata sellest, et kõik oli ju suurepärane. Isegi lumi tuli maha. Eriti eile (26ndal).

Sellele „Mul pole ikka jõulutunnet“ meeleolule pani pitseri eilne lumekoristus. Meie terrass karjub juba aastaid uuenduse järele ja soovisime seda teha juba möödunud suvel, sest paari aastaga oleme seal terve hulk laudu pidanud välja vahetama, sest nad aina kõdunevad. Terrassi uuendamisega on ainult üks jama- see nõuab raha, mida meil sel suvel ei olnud. Lükkasin eile ka terrassi lumest puhtaks ja ma muidu teadsin, et seal terrassi keskel on kaks lauda, millele astumist ma väldin, aga ühtlaselt kattev lumi lasi mul selle unustada ja ühel hetkel olingi nätaki terrassil pikali maas ning jalg raksuga kubemeni augus. Krdi 2020. Põlv on siiani valus.

Kui mõnele teist äkki jäi meelde, et ma aasta algul kurtsin, et meie peres on liigaastad olnud alati meeldejäävad ja seda nii halbade kui heade sündmuste poolest. Sel aastal tõmbasin ma kahjuks vist ka kogu maailma sellesse kaasa. Sorry. Maailm ilmselgelt pöörleb ümber minu ju. 2020 on olnud väga keeruline aasta meile. Esileedi kaotas venna ja mina vanaema. Lisaks ootamatult paljude lähedaste ja sõprade kohta tervisemuresid, mis ei ole väikesed ning löövad elud täiesti pahupidi. Lootus on, et kui 31.12.2020 läbi saab, siis lähevad kõigi tervised tagasi normi, sest noh, aasta ju vahetus, aga miski mu sees ütleb, et nii lihtsalt see kõik ei lähe.

Kuid on olnud ka palju positiivset. Noorsandil tuli näiteks kolmas hammas ära (see oli talle eriti suur sündmus). Esileedi sai endale doula paberid, mis kinnitavad, et ta ei ole enam suvakas tüüp, kes sünnitusel viirukeid lehvitab, vaid ta on paberitega suvakas, kes sünnitusel viirukeid lehvitab. Esileedi tahab kindlasti vaielda, et ükski osa tema tööst ei sisalda viirukitega lehvitamist… võib olla, kuid minu blogi polegi hariduslik blogi ja kui meie tahame fantaasiates näha sind hullununa mööda sünnitusosakonda viirukitega energiaid puhastamas ja mingeid asju sosistamas, siis täpselt nii me seda teemegi.

Ma olen väga tänulik teile, lugejad. Ma võiks silmad kinni panna ja suvaliselt valida ühe suvalise kommentaatori, kes meile järjepidevalt kaasa elab ja ma võiksin talle vabalt usaldada enda kodu varuvõtmed. Täpselt nii hea tunne on mul teie suhtes sees. Te olete siin täiesti skandaali- ja draamavabas blogis ning pole tänaseni ära läinud. Järelikult ma teen midagi õigesti. Järelikult sind huvitab Esileedi heitlik noorukiiga ja tema arenemisteekond inimeseks. Järelikult suudan ma meie tegemisi edasi anda nii, et see ei ole igav. Ma tahaks tänada teid kõiki südamest, kes te ei ole ainult Facebookis, vaid tulete ka blogisse vaatama. Tänu teile ma üldse tegutseda saangi. Kui te ei käiks blogi lugemas, ei teeks ma ka Facebooki postitusi. Seega suur aitäh, et te seda teete. Muide, kui te mäletate, siis ma lubasin, et blogireklaami rahadest taastan ma kolm enda vana sülearvutit ja annan need neile, kes neid vajavad. Kahe taastamisraha on juba koos. Puhtalt tänu teile.

Samas ärge alahinnake ka laigi ja kommentaari mõju Facebookis ja Instagramis. Selline tagasiside on mulle kui sisuloojale ülioluline. Kui ma tunnen, et mind hinnatakse, tekitab see minus aina enam soovi pingutada. Nii nagu ma kunagi ühes intervjuus ütlesin: “Minu loovus vajab seda, et keegi mind kiidaks.” Minge lugege, kui te seda teinud pole. Ma arvan, et see on olnud parim intervjuu, mis minuga kunagi tehtud on. Võib leida SIIT. Äkki soovib keegi ka blogimisega alustada, siis saab sealt ehk väärt mõtteid.

Tänaksin järgmisena ka koostööpartnereid, kes on mind aasta jooksul usaldanud. Aasta ei ole olnud kerge kellelegi. Mingil hetkel tõmbas koroona ettevõtete reklaamiraha täiesti kinni, koondamised, kulutuste kärpimine. Nii nagu kõik tasuta veebiportaalid, sõltub ka blogijate sissetulek reklaamist ja see näitas mulle selgelt ära, et kuigi ma olen iseenda tööandja, siis mul on liialt munad ühes korvis. Piltlikult. Mu munad ei ole tegelikult korvis.  Ma sõltun liialt sellest, mis toimub mujal. Nii kui hakkab halvasti minema teistel ettevõtetel, tõmbab see kohe ka minu hinge kinni. Ja kui ajalugu kordub, siis järgmised kaks kuud on koostööpostitusi blogis minimaalselt. Positiivne lugejale, mulle mitte väga. Varem, kui ma tegin seda palgatöö kõrvalt, ei olnud see mulle probleem, kuid nüüd pean ma sellega arvestama. Seega ma pean laiendama enda haaret, mida ma pakkuda saan. Näiteks kui ma pakuks lastehoiuteenust ja kingaparandust ning kui mõni laps peaks kaduma minema, siis kingi saaksin ma ikka edasi parandada. Polekski erilist põhjust põdeda, eks.

Kolmandaks pean ma tänama enda peret. Esileedit, et ta mind jätkuvalt välja kannatab. Te olete sageli nõks šokeeritud, kui ma tema suunas mingeid eriti teravaid nalju teen. Te ei pea olema. Kui me oleks alles kohtunud ja ma teeks neid nalju, mis ma teen, oleks ta ammu nuttes metsa ära jooksnud. Kuid me ei saanud eile tuttavaks, vaid aastate jooksul on see piir aina edasi nihkunud ja kui ma täna teeks neid nalju, mis ma tegin talle 15 aastat tagasi, annaks ta mulle ise vist kõrvakiilu, et mees, kus su munad on??! Kuigi mu armsuse-tögamise tasakaal on vahel paigast ära ja ma näen, et ma ei ole tema suhtes enam nii õrn nagu ta oodanuks, siis õnneks on ta sündinud oma arvamusega ja suuga ning ta annab mulle teada, kui ma peaks tagasi tõmbama. Siis ma teen paar teravat nalja veel ja tõmbangi tagasi.

Ma tänan ka lapsi, sest nemad annavad mulle võimaluse arendada mu fotograafiaoskust. Kui poleks neid, poleks mul ka kedagi pildistada. Praegu on Instagramis popp asi see, et jälgijad paluvad sul panna erinevatest situatsioonidest pilte endast (kui sa purjus oled, kui sa end koledana tunned, kui sa seksikas oled). Ma ei saa seda kaasa teha, sest mul on telefonis umbes 20 000 pilti lastest ja kuus tükki endast. Mu lapsed on lasknud mul end arendada ja nad isegi ei võitle selle vastu. Nad teavad, et pildistamine on üks issi töö osa ja teevad enam-vähem ka koostööd. Miinuseks on see, et kui mu lapsed kunagi enda lapsepõlvepilte sirvima hakkavad, siis neil on tunne, et neil polnudki isa. Isa on alati kaamera taga.

Ehk siis 2020 jääb meile meelde keerulise ja raske aastana, aga see postitus tuletab mulle alati meelde, et ei olnud see ainult tumedates toonides. Väga palju oli ka sellist, mille eest tänulik olla.

Kas ma sean endale uue aasta eesmärgid? Ma pean seadma, sest ma pean ju mingi kursi valima. Ma ei taha niisama tiksuda. Ma olen aru saanud, et kõik, kes on edukad, need teevad teadlikult sihipärast tööd, mitte ei oota, et õnn nende õuele jõuaks. Osadele jõuab, kuid see sõltub ümbritsevast keskkonnast, mitte enda teadlikust tööst.

Ok, aitab. Kell on mingi kolm juba. Mul on viis tundi aega, kuni need tüübid mulle maailma tähtsamaid asju läbi rääkima hakkavad. Mis ei saa kuidagi ära oodata seda, mil ma lõpuks ise üles ärkan. Ei, see tuleb kohe ära rääkida.

Ah jaa. Mu blogipõhi (see sama siin, mida te näete), on vananemas. Ehk see on kunagi loodud, aga loojad on selle kõrvale heitnud ja uuendused, mida wordpressi arendajad pidevalt teevad, ei taha enam vananevale lehele sobida. Seega tuleb ka see suur asi ette võtta. Kas keegi teist on siin veebidisainer ja me saaks arutada? Kui nii, siis anna märku.

Eelmine postitus Järgmine postitus

Jäta kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga