Turistid Tallinnas

Jätkan meie lühikese puhkuse edastamist, mille esimest postitust võid lugeda SIIT!

Samuti hoiatan ette, et tänases postituses on muuhulgas ka reklaami, mille eest ma pole tasu saanud, aga ma natuke tutvustan meie hea sõbranna vastvalminud kohta Pärnumaal, kus ma kahel ööl peatusime. (Uuendus: ei tutvusta selles postituses)

Ärkasin oma mugavas voodis selle peale, et Noorsandi huulte vahelt tuli välja üpris vali “Vau!”. Just nii vaimustunud oli ta sellest vaatest, mis meie voodist avanes. Ma ei räägi siin kohal vaatepilti sadamale, mis oli ka vinge, aga midagi, mida ta varem näinud polnud – telekas! Teleriga oli ta tuttav juba varem, aga fakt, et sa saad vaadata telekat otse voodist, oli tema jaoks täiesti uus kogemus ja see näis maailma geniaalseima leiutisena. Me tegime kunagi Esileediga otsuse, et magamistuppa telerit ei pane. Ma ei mäleta miks meil see loll mõte tuli, sest oleks nii lahe.

Ärkasime natuke varem, et hommikusöögile jõuda ja kas te olete kunagi kuulnud, et hommikusöögilauas pakutakse jäätist? Suur hunnik vaniljejäätist ja hetkega ei tundunud lastele mõte munapudrust enam üldse ahvatlev. 

Loomulikult järgnes hommikusöögile korralik spa, sest check out jäetakse alati viimasele minutile. Meie kogu reis oli täis hämmastavaid vedamisi. Kui me hotelli jõudsime, astusime administraatori juurde ja saime tegelda check in’iga. Kaks minutit hiljem jõudis kohale terve fuajeetäis inimesi ja järjekord ulatus uksest välja. Hommikusöögile minnes astusime sisse ja hakkasime sööma. Lõpetades läksime välja ja järjekord restorani pääsemiseks oli mitukümmend inimest. Rääkimata erinevad õnnestumised ilmaga, kus me oleme just sisse astunud kui väljas saab alguse sajandi padukas ning lõpeb, kui me hoonest väljume, et uuesti alata, kui me autosse istusime.

Igal juhul otsustasime ka Tallinnas turistid olla ja ilusaid kohti vaadata. Selleks soovitati minna Noblessnerisse, mis nägi tõesti väga peen välja. Hästi palju kivi ja pea null rohelust. Väga erinev sellest, kus ma praegu ise elan – üle tee põld ja paarisaja meetri kaugusel mingi laut, kus lehmi aretatakse. Aeg-ajalt teevad nad seal luugid lahti, et oma lauta ventileerida ning kogu alevik sõnnikulõhnaga tuttavaks teha.

Siis suundusime Lennusadamasse, mis oli väga vingelt ehitatud, aga ma soovitan esimest korda minna ilma lasteta. Seal on nii palju infot, mida sisse ammutada ja lastega tuli keskenduda vaid sellele, et nad seal pimedas ära ei kaoks. Seal nimelt suht hämar. Seetõttu ei saanud ma ka ei keskenduda, ega nautida ja püüdsin oma suure kerega laste vaatevälja varjata, et nad ei avastaks järjekordseid kohti, kus nad saavad midagi roolida või tulistada, et kiirelt minema pääseda. Kindlasti lähen veel, aga üksi.

Ilmselgelt oli lastele hommikune spatamine, lõuna Noblessneris ja Reisisadam hulga energiat ära kulutanud, sest kui nad kuulsid, et me nüüd Pärnu poole suundume, järgnes sellele vaid virin, et nemad ei jõua taas niiiiii pikalt toolis istuda. Esileedi, kes nägi, kuidas ma roolis olles hambad ristis oma sõrmed sügavale rooli sisse vajutasin, tegi mulle vaid kõrval istudes õlale pai ja ütles: “Hinga!”.

Õnneks jäid kõik kolm paari minutiga magama ja me saime vaikuses teele asuda. 

Stockmann. Liivalaia. Pärnu mnt. Laagri.

Sügav haigutus. Ringutus. “Kaua ma magasin?” küsis reipa häälega Noorsand.

Hirmunult vaatasin ma Esileedile otsa, kelle silmis oli ka positiivsuse leek kustumas ja ütlesin hästi õrna ja uinutava häälega: “Umbes kümme minutit. Palun tudu nüüd rahulikult.”

Vaikus. Huh. Ma juba kartsin, et ma pean terve tee ta….

“Mitu minutit me veel sõitma peame?”

Tegelt? Miks? Mis ajast lapsed iluund teevad? Kui Vennas päeval magama jääb, ei ärka ta kunagi enne kaht tundi. Vahel kolme.

“Isssiiiiii… Kaua veel?”

“Kas me oleme juba Pärnus?” kostus ootamatult tagaistmel peenike hääl, mis ei kuulu Noorsandile. Piiga??? Palun ära ütle, et sina ka! Palun!

Järgmised poolteist tundi veetsin ma laste küsimustele vastates ja aru andes, et kaua meil veel läheb. Vaid Vennas nohises vaikselt oma mõnusat und… ja lisaks ka Esileedi, kes nagunii lihtsalt teeskles, et ta lastega tegelema ei peaks. Kuid kohale me lõpuks jõudsime. Ja ööbisime me SIIN. Et postitus liiga pikaks ei läheks, siis ma teen meie ööbimiskohast eraldi postituse ja siis ei pea ka need lugema meie kogemust, kes seda ei soovi.

Kommentaarid

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Päevaküsimus

Kas pigem ootamatu pettumuse olukorras

Loading ... Loading ...

Otsi

Arhiiv

Liitu uudiskirjaga

FB ja IG seab aina kitsendusi, kui paljude inimesteni mu sõnumid ja postitused jõuavad. Jäta palun enda e-maili aadress, sest ma plaanin korra nädalas (või paari nädala tagant) saata mailile ühe uudiskirja, et sa ei jääks väikesest meelelahutusest ilma lihtsalt sellepärast, et FB nii otsustas. Luban, et need jäävad ainult minule ja ma ei levita neid kellelegi, ega hakka ka saatma spämmi. Luban olla viisakas ja vastutustundlik.

Loe ka neid lugusid

  • Pe**e, t**a, f**k ja teistest vahvatest sõnadest

    Kuna eile oli FB seinal juttu ropendamisest, siis ma mõtlesin, et kirjutaksin natukene meie pere filosoofiast sel teemal. Ma ei ole kunagi eriti suur ropendaja olnud. Mul on…

  • Miks te endale koera soovite? Peamiselt laikide pärast!

    Kuna mul pole mingit skandaali teile vahendada (tegelt üks on, aga sellest ma ei räägi), siis minu jälgijaskond on üpriski stabiiline, väikese tõusunurgaga ülespoole. Iga kuu tuleb mõnikümmend…

  • Midagi hoopis teistsugust

    Postitus valmis koostöös GoGoNanoga Ma huvi pärast vaatasin, et millal oli minu esimene koostöö GoGoNanoga ja kui mu blogi mulle ei valeta (vabalt võib), oli meie esimene koostegemine…