Majutus Pärnus, kuhu me läheme kindlasti veel

17.07.2020

Ja me jõudsime lõpuks ometi Pärnusse. Meil oli tagaistmel kaks elevil last ja pahur Vennas, kes on maailma kõige kehvem ärkaja, kui me Esileedi välja jätame. Nad on üpris sama kohutavad. Iga kord, kui kumbki neist näeb mind naeratamas poole tunni jooksul peale ärkamist, tunnen ma, kuidas põlgus neid täidab. Eriti Esileedi, kes alles ühel hommikul ütles mulle, et ma rääkivat liiga palju. Esileedi! Maailma kõige suurem lobamokk kutsub mind korrale, sest ma rääkivat liiga palju!

Muide, see postitus on järg SELLELE.

Pärnusse jäime me kaheks ööks ja koht, kus me peatusime, oli Karusselli tänaval asuv täiesti uus maja, millel nimeks Castella Apartments. Valituks sai see eelkõige seetõttu, et selle ehitasid meie väga head sõbrad ning nad on tõesti hakkama saanud suurepärase tulemusega. Majas, mille nad ehitasid, on kokku neli korterit. Allkorrusel on kaks kolme-toalist ja teisel korrusel asusid kahetoalised. Meil õnnestus kõiki neid näha ka ja ok, tegemist on tutikate ruumidega, aga lisaks olid nad väga maitsekad ning piltidega on seda natukene keeruline edasi anda.

Meie ööbisime 3-toalises ja lisaks meie perele, oli Pärnus ka Esileedi õde pojaga, ehk ma olime seal seitsmekesi ning mahtusime suurepäraselt ära. Noh, vähemasti mina mahtusin. Teised ka ei kurtnud. Veelgi enam, Esileedi on juba juuli lõpuks seal ühe korteri taas broneerinud ja läheb kursaõdedega Pärnut vallutama.

“Öömaja Pärnus” või “ööbimiskoht Pärnus” on arvatavasti suvisel perioodil üks enim googeldatud fraase Eestis ja tulemusi kindlasti ka mustmiljon, kuid kõik me oleme arvatavasti mingid tingimused ja ootused seadnud. Minu ainus tingimus oli, et voodi peaks olema piisavalt mugav, et mu selg ööga ära taastuks. Voodi oli enam-vähem mugav. Kindlasti mitte võrreldav sellega, mis mul kodus on, aga sellegipoolest magasin ma korralikult välja. Selle suure voodi krahmas ju endale Esileedi kaksikutega. Aga nagu ma ütlesin, ei olnud ka minu voodil viga. Parem kui ootasin.

Mis mulle väga meeldis, oli ka vannituba. Oli näha, et omanikud ei ole senti veeretanud ja odavaimaid lahendusi otsinud, vaid kõik õhkas kvaliteeti ning tunnet, et on ehitatud endale. Suur pluss oli ka see, et igal toal on mõnusa suurusega terrass, kuhu 4-5 inimest vabalt õhtut veetma mahub. Seinad olid piisavalt paksud, et ei seganud naabreid oma meeletu lärmiga meie (sest lapsed mängisid teisel õhtul umbes kolm tundi järjest Lottemaal õpitud mängu “Heeringas-Heeringas 123!”) ja mitte kordagi ei kuulnud me ka soomlastest naabreid, kus oli samuti viieliikmeline pere väikeste lastega.

Kas oli ka miinuseid? Ei oskagi ühtegi asja välja tuua. Pesumasin oleks võinud olla, aga see on neil tulevikus niigi plaanis. Multika kanal oleks võinud olla, kui otsida, millega norida. Ja kuna tegu on täitsa uue kohaga, oli mul mure, et äkki lõhuvad/määrivad/kraabivad lapsed midagi ära, sest noh, ikkagi uus ja sõprade oma. Asjatu mure. Lapsed olid pöörased, aga võõrast varast hoolivad.

Igal juhul suurepärane kogemus. Ka pood oli umbes 100 meetri kaugusel. Hästi pisike ja minu jaoks täiesti harjumatu kaubavalikuga, sest Comarket ei ole pood, kuhu ma naljalt satuks. Tartus on neid ka paar tükki ja keskmiselt korra poole aasta tagant ma sinna sisse siiski eksin. Kuid kõige vajalikum oli olemas ja mõnus hommikune jalutuskäik Noorsandiga poodi ja tagasi, oli meil väga mõnus bondimise aeg.

Lisan sellele postitusele ka pildid Castella Apartmentsist, et järgmine kord, kui te Pärnus öömaja otsite ja äkki teise perega koos, siis ma arvan, et see on hea valik, sest mahub kenasti ära, autodele on isiklik parkla ja kõik on olemas. Vaadake ka Castella Apartmentsi linki, sest seal on pildid ka kahetoalistest korteritest.

Hommikul ärgates ootas meid aga Lottemaa ja me tegime otsuse, et ka edaspidi – kui me oleme Lottemaale minemas, siis sõidame eelmisel päeval juba Pärnusse ära, et hommikul oleks mõnus ja jääks ära see kiirustamine ning pikk loksumine.