Lastega puhkusel. Või, noh, “puhkusel”

“Enne minekut kõik pissile!”

“Mina käisin!”

“Ma ei taha praegu!”

“Ei, aitäh!”

Puhkusele minek on alati kõige väljakutsuvam. Eriti see pakkimine. Seda isegi hoolimata sellest, et 99% pakkimisest teeb alati Esileedi. Tal on võime kõik asjad esiteks ära mahutada ja teiseks on tal täielik teadmine, mida kaasa võtta tarvis. Isegi pealtnäha kõige ebavajalikumad asjad, mis ta kaasa võtab, osutuvad geniaalseks otsuseks. Seega, mina, õppimisvõimelise abikaasana, lasen Esileedil rahus kogu pakkimise enda peale võtta. Ainus, mis mina kaasa pakin, on higipulk ja hambahari… eip, sel korral pakkis ka need Esileedi ise kaasa.

Pagasiruum kotte täis, lapsed toolides kinni, auto mootor soojenemas, on meil alati üks ja sama traditsioon – Esileedi ootamine. See on nagu aamen kirikus, et kui kõik on valmis, siis hakkan tema ootamine pihta, kuid taaskord, ma olen õppimisvõimeline mees ja ma tean paremini, et ma ei tohi selle ootamise kohta mitte midagi öelda, sest esiteks ajab sellest rääkimise Esileedi marru ja teiseks on tal alati liiga loogilised põhjendused ja ma jään kaotajaks ning see lõppeb sellega, et ma pean mossitava Esileedi ees vabandust paluma. Seega ma ootan kannatlikult ja seletan tülpinud nägudega lastele, et see käibki nii.

Lõpuks välgub ukse vahelt Esileedi vallatu lokk, astub välja, keerab koduukse lukku, kontrollib kõikide laste turvavööd ja peatoed üle, sest ta teab, et mina vastutasin selle eest. Esileedi ei usu eriti, et ma oskan neid asju küll. Sellegipoolest peale pikka otsimist suudab ta lõpuks leida ühe lapse turvavööl vaevutajutava lõtku ning pingutab seda demonstratiivselt.

Kuid lõpuks on autos nii lapsed, Esileedi kui ka viis tohutut kotti, mille me kolmepäevasele puhkusele kaasa peame võtma.

“Ma tahan pissile!”

Ma läksin taas sellele liimile ja usaldasin lapsi. Kui peaks välja tooma ühe kuldreegli, mis laste puhul kehtib, siis kui on kusagile minek ja sa küsid, kas ta pissile tahab, siis see väike saadanas valetab, kui ta ütleb ei.  Ta põis ei ole lihtsalt lõhkemas, sest te olete näinud, millise kiiruga nad alati tualetti tormavad.

“Mina tahan ka!”

“Ma käin ka ära!”

Koduuks lahti ja kõik kolm tormasid kempsu, nagu oleks just kaheliitrise limonaadi sisse kulistanud. Kuid tualetis on potte vähem, kui lapsi ja oh seda kisa, mis lahti läks, kui tuli otsustada, kes esimesena oma tagumiku sinna pargib. Hiilisin vaikselt välja ja kutsusin Esileedi, öeldes, et lapsed palusid tal korraks nende juurde tulla. Torisedes tuli ta autost välja ja kuulis juba eemalt seda solvumise ja pettumise kisa, mis pottide jagamisest õue kostus, mõistis mu plaani, saatis mu pikalt ja istus autosse tagasi. Ma olen korduvalt mõelnud, et oleks pidanud leidma usaldavama naise.

Kuid lõpuks jõudis kätte hetk, kus me istusime kõik viiekesi autos. Hingasin sügavalt sisse ja välja ning Esileediga koos tegime otsuse, et me nüüd puhkame ja oleme ka lastega rõõmsameelsed. Kaks tundi sõitu on väljakutse igale ühele, eriti lastele. Järgmise kahe tunni jooksul pidin ma keskmiselt iga nelja minuti tagant vastama küsimustele: “Kaua veel?” ja “Mitme minuti pärast me jõuame?” Kavala isana püüdsin ma mängida ka vahvaid mänge, nagu: “Kes esimesena sõna ütleb, on kakajunn!”, kuid need kestsid keskmiselt 30 sekundit, sest vaikus tekitas laste pähe küsimuse, mis tuli otsemaid ära küsida: “Mitu minutit on veel jäänud?”

Kaks tundi ja mitusada tuhat närvirakku hiljem jõudsime me hotelli ja valituks sai Tallink Spa & Conference hotell. Kuigi me tegime ka natuke koostööd, siis see siin ei ole osa koostööst, sest koostööna näitasin ma meie toimetamisi Insta storydes. Kuid me saime endale kaks tuba, mis olid omavahel ühendatud uksega.  Loomulikult pidid lapsed voodid sisseõnnistama korraliku hüppamismaratoniga, koridorid tuli ära märgistada võidujooksuga. Vooditeks olid mu lemmikud jenkki tüüpi voodid. Oma elu mõnusaimad uned, olen ma maganud jenkki voodites.

Lastega spasse minek on üldse lollikindel. Facebookis kommenteeriti, et kas meile meeldis ka seal, sest osadele tundub see koht igav. Kui seal hotellis oleks üks 5 meetri pikkune veesilm, oleks mu lapsed sillas olnud. Nüüd on aga terve selline tohutu kompleks kolme basseiniga, mullivannidega, saunadega… seal ei oleks meil saanudki igav olla.

Õhtu lõppes kohe kõrvalasuvas Flavore restoranis ja kui ma lugesin tutvustust, siis peakokka tutvustati kui kokka, kes on töötanud tipprestoranides ning mu ootused olid kõrged. Ja see oli pöörane, kui hea kõik oli. Mitte keegi meis ei pettunud üheski elemendis. Hea, et see koht Tallinnas asub. Rahakotile kergem. Tartus mataks ma sinna igakuiselt liiga suure papi.

Kui ma õhtul voodisse vajusin, olin ma omadega täiesti läbi. Eelkõige vaimselt. Lubadus lastega kogu aeg rõõmsameelne ja sõbralik olla, võttis minust kõik mahlad välja. Selline tunne oli, et lapsed said aru ja veetsid terve päeva katsetades, et kas tõesti ei murdu ta ka siis, kui ma SEDA teen? Ei murdunud! Esimesel päeval. Teisel päeval ootas meid tee Pärnumaale, et külastada sealset loomade varjupaika. Tuntud ka kui Lottemaa, aga sellest juba homme.

Kommentaarid

“Lastega puhkusel. Või, noh, “puhkusel”” on saanud 3 vastust

  1. Geidi ütleb:

    Mul on analoogne teekond plaanis augusti teises pooles. Kurb on see, et ma pean lastega enne Soomest koju sõitma. Kui siia tulles oli sõit varahommikul, siis koju tuleb sõita päeval. 1,5 tundi Soomes, check-in, laev 2tundi ( ma jään merehaigeks tihti), 3 tundi koju sõitu. Mul hakkas just iseendast kahju.

  2. Regina ütleb:

    Põhjus, mis mehed kiiresti valmis saavad ja naistel kauem läheb, ehk siis:”Sa ei olegi veel valmis?” 😀 http://www.mumofboys.co.uk/wp-content/uploads/2014/09/image.png.jpeg

  3. Sirle ütleb:

    Just käisime seal lastega ja mina ütleks, et meile ei meeldinud asukoht, eks natuke sai ruttakalt otsustatud ka. Spa ja hotell muidu oli tore. Aga lastega(mõlemad suht pisid veel 2,5a ja 8kuune) keset kesklinna olla..njamhh..väga välja ei saanud minna, sest suurem paneb plagama kahe tuule poole. Ja söömas ja spaas käisime ka praktiliselt korda mööda. Ei tea kas minu lapsed ainukesed kellega kuskil käija ei saa:D

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Päevaküsimus

Kas pigem ootamatu pettumuse olukorras

Loading ... Loading ...

Otsi

Arhiiv

Liitu uudiskirjaga

FB ja IG seab aina kitsendusi, kui paljude inimesteni mu sõnumid ja postitused jõuavad. Jäta palun enda e-maili aadress, sest ma plaanin korra nädalas (või paari nädala tagant) saata mailile ühe uudiskirja, et sa ei jääks väikesest meelelahutusest ilma lihtsalt sellepärast, et FB nii otsustas. Luban, et need jäävad ainult minule ja ma ei levita neid kellelegi, ega hakka ka saatma spämmi. Luban olla viisakas ja vastutustundlik.

Loe ka neid lugusid

  • Pe**e, t**a, f**k ja teistest vahvatest sõnadest

    Kuna eile oli FB seinal juttu ropendamisest, siis ma mõtlesin, et kirjutaksin natukene meie pere filosoofiast sel teemal. Ma ei ole kunagi eriti suur ropendaja olnud. Mul on…

  • Miks te endale koera soovite? Peamiselt laikide pärast!

    Kuna mul pole mingit skandaali teile vahendada (tegelt üks on, aga sellest ma ei räägi), siis minu jälgijaskond on üpriski stabiiline, väikese tõusunurgaga ülespoole. Iga kuu tuleb mõnikümmend…

  • Midagi hoopis teistsugust

    Postitus valmis koostöös GoGoNanoga Ma huvi pärast vaatasin, et millal oli minu esimene koostöö GoGoNanoga ja kui mu blogi mulle ei valeta (vabalt võib), oli meie esimene koostegemine…