“Henry on ülbe, ei vasta ja ei pea kokkulepetest kinni!” – a mida henry teeb?

“Henry on ülbe, ei vasta ja ei pea kokkulepetest kinni!”

26.02 2020

Kunagi, kui ma suitsetamise maha jätsin, tänaseks juba 13 aastat tagasi (what? nii ammu?), avastasin ma umbes aasta möödudes, et mu mälu on umbes miljon korda paremaks läinud. Nagu tõsiselt selgeks. Varem ma alati “uhkustasin” kõva häälega kõigile, et mul on nii halb mälu, et pane mulle tähtsad asjad meili, muidu unustan ära. Kuid ühel hetkel lõi pea nii klaariks ja ma mäletasin kõike! Ka neid asju, mida ma püüdsin ära unustada. Mul tekkis tohutu hea numbrimälu, nimedemälu. Mulle piisas ühest korrast telefoninumbri ütlemisest ja mul oli see sageli ka mitu kuud hiljem meeles. Ma tundsin end peaaegu nagu üks neist autistidest, kel on fotomälu. Minul oli ka fotomälu, aga lihtsalt teistsugusele informatsioonile.

Ja siis ma sain Noorsandi ning siis ma sain otsa Vennase ning Piiga. Siis järgnesid sellele aastaid magamatuid öid, kurnavat rutiini ja mu mälu on taas selline, nagu käiks keegi iga paari tunni tagant ja koksaks mulle raudlatiga vastu pead, mille tagajärjel ununevad kõik asjad, mida ma püüan meeles pidada. Mine tea, võib-olla koksabki, ega ma ju ei mäletaks nagunii. See on raju, kuidas magamatus mälu viib ja eile istusin köögis, kuhu meil on aastate jooksul tekkinud paras kastihunnik, mis sorteerimist vajab ja ma leidsin ühe huvitava kasti, kus sees oli kohv ja natukene nänni ning siis turgatas mulle, et umbes aasta tagasi saatis selle kasti ju mulle üks ettevõte koostööideega, mis oli üpris ahvatlev, aga ma mõtlesin, et ma tõstan selle hetkel siia teise kasti juurde ja tegelen siis, kui see suur kiire, milleks olid jõulud, üle läheb. Eile, umbes 400 päeva hiljem, võtsin ma selle kasti siis taas ette. Ja nüüd on vist ometigi hilja, et öelda, et võiks ju miskit koos mõelda küll…

Mõned ettevõtted mõtlevad kastist välja ja ei kirjuta mulle postkasti, vaid saadavad hoopis vahva üllatuse koduukse taha. Loomulikult hakkab nii paremini silma. Kuid samas on ka tõenäosus, et kajavasse kolpa see kinni ei jää tunduvalt suurem, kuna märget kusagil ei ole ja ma võingi ära unustada. Kui toimub kirjavahetus ja me jõuame konkreetse kokkuleppeni ning kuupäevani, pean ma neist religioosselt kinni ja ainus, mis neid nihutab aeg-ajalt, on minust sõltumatud asjaolud, nagu näiteks kui lapsed on haiged vms, või sõltub otsustamine kellestki teisest (nt Esileedist).

Aga ma tegin inventuuri ka enda e-kirjade seas ja ma tahan öelda, et ka kirjavahetus võib ajaloohõlma kaduda, kui pole saavutatud kindlaid kokkuleppeid ja kui viimaseks kokkuleppeks on midagi stiilis, et vaatame ja anname märku, kui midagi selgub, siis on oht, et see sinna jääbki. Näiteks just avastasin, et ma olen mitu toredat ideed maha maganud/ära unustanud, sest kirjavahetusest ei kooru midagi sellist, mida ma saaksin kalendrisse panna, vaid kokkulepe jääb, et kui olud selleks sobivad on, siis võtame taas ühendust. Kui olud sobivaks muutuvad, siis ei taha need õiged asjad kuidagi pähe naasta.

Või veel üks halb variant on jääda lootma, et kuna me oleme sinuga milleski kas instagrami või facebooki sõnumites rääkinud, siis küll mul see info nüüd olemas on, kui vaja läheb. Ei ole. Facebooki chat on mõnus lahendus, kuid see on kohutav, kui ma ei räägi Henry Jakobsoni konto alt, vaid A Mida Henry Teeb? nime alt, sest telefonis tuleb selleks kasutada programmi nimega Pages ja see on kohutav. Ka arvutis on hiljem kirju ilgelt raske leida. Sellepärast palun mitte imestada ja pahaks panna, kui ma mingi aja tagant eelnevalt küsitud küsimusi küsin. Näiteks, et soovitage suvitamiskohti, või kas keegi müüb maasikaid, või soovitage mulle seminariruume Tallinnas/Tartus. Ma olen neid korduvalt küsinud, aga kõik tulemused, mis ma tol korral sain, on kusagil postkasti sügavustes ja nende leidmine märksõnadega pea võimatu. Ja kui te olete juba midagi mulle soovitanud, siis soovitage uuesti, sest ei tea kunagi, äkki jääb see üleskutse ka mõnele sellisele silma, keda varem siin lehel ei olnud.

Seega ma tahaks alati julgustada, sest ma tean, et suur osa teist on kombekad ja viisakad inimesed, et te ei pea seda minuga olema! Kui me oleme millestki rääkinud, aga sellele ei järgne mitte midagi, kuid ma ei ole samas ka ära öelnud, siis on 99% tõenäosus, et ma olen selle lihtsalt kusagile ära unustanud. Ära karda olla ebaviisakas ja suhtle minuga seni, kuni me jõuame lõpliku lahenduseni – me kas jõuame selgusele, et see ei lähe nii, või lepime midagi konkreetset kokku. 

Ma kirjutan seda sellepärast, et mu kõrvad jõudsid siin inimeste kaudu jutuni (või jutt kõrvadeni), et ma olla ülbe, ei vasta ja ei pea kokkulepetest kinni. Ma kinnitan, et ma ei ole ülbe.
– Kui ma tundun ülbe, siis tõenäoliselt sellepärast, et ma unustasin chatis lause lõppu naerumärgi panna, mis vist tänapäeva suhtluse, vaat, et kohustuslik osa on, sest muidu ei saa teine pool aru, mis tooniga sa temaga suhtled.
– Kui ma ei vasta, siis tõenäoliselt sellepärast, et ma vaatasin, et keegi kirjutas, aga ma ei saa kohe vastata ning kui ma olen kirja avanud ,aga kohe ei vasta, ei ole see kiri enam hiljem aktiivne ning taas – meelest läinud (või on lapsed mu telefoni endale pätsanud ja sulgevad vestluseid, mis nende videole ette tulevad.
– Ja kui ma ei ole kokkulepetest kinni pidanud, siis ju jäi meie kokkulepe poolikuks ning me ei pannud paika kindlat kuupäeva, vaid sa jäid kahjuks lootma minu ebafunktsionaalsele ajumahule, mis on vist täis Nublu laule ja Delfi uudiseid ning sinna ei mahu suurt enam midagi.

Mul vahel tulevad vanad asjad meelde, kuid need on sageli mingi pool aastat hiljem ja poole aastaga jõuab miljon asja ära olla ja minus on ka pisike lootus, et kui mina selle ära unustasin, siis äkki unustasid sina ka, sest sa pole endast uuesti märku andnud ning sa ei pettunud minus. Kuid kui sa ei unustanud ja tunned pettumust, et meie ühised mõtted liiva jooksid, siis palun anna mulle endast märku, sest ei  jooksnud, vaid ma peaksin äkki uuesti suitsetama hakkama, et see uuesti maha jätta ja loodetavasti hakkab kõik taas tööle. Kordan üle ka selle – pommita mind nii kaua kui vaja, ära karda, et sa muutud mulle tüütuks. Ei muutu. Vastupidi, see näitab mulle, et see asi on sulle oluline ja sa tahad konkreetseid otsuseid.

Kuidas teil mäluga on? Kas olete oma elu jooksul näinud selle funktsioneerimise juures suuremaid muutuseid? Mis neid tekitas? Sport ja liikumine on vist üks asi, mis peaks ajutööd toetama.

PS! Näiteks meenutas meie pika-ajaline lugeja Anzela, et kunagi neli aastat tagasi lubasin ma teha video pimetestist, kus ma proovin erinevaid beebitoite ja püüan ära arvata, mis seal sees on. See jäi tegemata. Tegelikult jäi see venima sellepärast, et ma tahtsin selle teha koos ühe kuulsa inimesega, aga ta ei jõudnud kuidagi meie juurde ja ühel hetkel see jäigi ajaloo rüppe. Aga lubadus on lubadus. Teen selle video veel sellel kevadel 🙂

Eelmine postitus Järgmine postitus

8 kommentaari

  • Kats

    26.02.2020 at 14:23

    Tee kuur b12 vitamiini (ajuvitamiin) ja usu, tulemus üllatab sind! Ma tean mida räàgin 😉 sest suht sama idu olin/no vblla olen siiani aga tunnen et veidi parem juba nagu oleks! Muidu oli nii et oli kõne ja palve teatud asi kohe ära teha agakõne lõpuks oli ununenud see ;(

    1. Henry

      26.02.2020 at 14:41

      aitäh, proovin ära ja raporteerin siis, kuidas läks, kui teil huvi on

  • Kristi

    26.02.2020 at 14:42

    Oojaa, pärast laste saamist ma tundsin, et mitte ainult ei unusta asju ülehelikiirusel vaid ei suuda enam ka keskenduda sellele mida mulle hetkel räägitakse. Täiesti võimatu oli fokuseerida kellegi jutule, lihtsalt mingi hetk avastasin jälle, et oih, ma ju ei kuulagi üldse mida ta räägib…
    Aga nüüd kui üks laps juba koolis käib on nagu vaikselt paremaks läinud (vist?), sest mulle enam ei heideta seda nii palju ette, et ma unustan. Või siis väsisid teised sellest ära, kes teab 🙂

  • C

    26.02.2020 at 14:56

    Nagu minust räägiksid – ma ikka täiesti ajutu. Mul külmkapi küljes 2 magnetiga paberiblokki, kuhu stabiilselt midagi üles kirjutan, sest muidu lihtsalt pole meeles.
    Mees heidab mulle kogu aeg ette, et ma ei mäleta/ei kuulanud jne. Aju ei registreeri asju nagu üldse ära.
    Lapse vitamiinid ntx panin toas kõige kasutavamasse kohta, sest muidu laps vitamiini ei saakski….
    hetkel ntx ma tean et ma peab midagi tegema aga mida…… Loll ei kirjutanud külmkapi peale ka.. 😒

  • Helena

    26.02.2020 at 16:43

    Hehhee, see on väga hea teema. Mina olen peale laste sündi ka kohutavalt suures unevõlas ja kõik mõtted on lastega seotud ja kui siis mees midagi räägib, pean endale mitu korda meelde tuletama, et “halloo, kuula inimest!!”. Või jõuab mees jutuga lõpuni ja ma ei saanud midagi aru, mis ta rääkis. Jube on nii elada, aga no mis teha, väikesed lapsed nõuavad palju energiat ja tähelepanu. Olen ka oma lähedastele soovitanud mulle kokkuleppeid meelde tuletada, sest muidu lihtsalt unustan.
    Aga sinu köögi on meeles lugeda 😉

  • G.

    26.02.2020 at 22:19

    Mu üks küsimus üsna hiljuti jäi vastuseta, siin lõpus:
    https://amidahenryteeb.eu/2019/03/15/investeerimisest-ja-iseteeninduskassadest/
    Ja ausalt, ka lihtsalt ‘ei’ oleks okei 🙂

  • Ritsik

    28.02.2020 at 17:26

    Ma kirjutan asju, mida iga hinna eest on vaja meeles pidada, pastakaga randme peale (kui märkmikku pole käepärast). Mõnikord pärast mõtlen tükk aega, mis see saladuslik kp või pr mu käe peal siis tähendas 🙂.

  • Merit

    02.03.2020 at 23:33

    Jeps, i feel you. Pärast kahte väikest last järjest (3,5 ja 1,5) ei ole ei mälu ega mõistust. Me pole mehega terve elu jooksul nii palju haiged olnud, kui see talv. Eks see magamatus on kurjajuur.

Vasta kommentaarileTühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

This site is protected by reCAPTCHA and the Google Privacy Policy and Terms of Service apply.