Pere ühine õhtusöök kui tüütu kohustus

Õhtusöögi tegi maitsvamaks Food Studio

Ühise õhtusöögi korraldamine on meie peres üks keerulisemaid ülesandeid. Minu enda peres sellist asja peaaegu, et ei olnudki, sest meie imepisikesse kööki mahtus sööma keskmiselt 2,5 inimest. See tähendab, et oleks kuidagi kolm inimest sisse pressinud, aga enam-vähem normaalselt oli seal ruumi vaid kahele. Isegi mitte kahele, sest kes iganes köögi ukse juures istus, pidi arvestama, et pidi kogu aeg eest tõmbuma, kui keegi selja tagant liikuda soovis, või tahtis seal asuvaid kappe avada. Seega enamus õhtusöögid nägid välja nii, et täitsin taldriku ja maandusin sellega kusagil elutoas, kus ruumi oli.

Aga nii vahva traditsioon oleks süüa ühiselt laua taga. See on Esileedi suur unistus, et leida meile uus söögilaud ja kõik õhtusöögid näeksid välja nii, et me oleme kõik laua taga. Hetkel on meil kasutuses ümmargune laud, mille me saime kunagi tuttava käest, kes soovis oma vanast mööblist lahti saada. Mõtlesime, et võtame endale, kuniks midagi kenamat leiame. See oli umbes viis aastat tagasi. Pole jäädavamat asja, kui ajutine lahendus kodus. Tegelikult kui ma nüüd järgi mõtlen, siis põhimõtteliselt kogu meie elutoa mööbel ajutine lahendus, mille me saime selle sõbra käest…. viis aastat tagasi… Oh…

Kuid ühist õhtusööki on raske saavutada seepärast, et meie lapsed ei söö mitte midagi, peale välja kujunenud paari asja. Oleme mitmeid perioode üritanud, et me ei tee neile eraldi toite, vaid nad peavad sööma meiega sama toitu, mis meiegi. Kuid need tüübid on valmis nälgima ja noppima ainult neid palakesi, mida nad valmis sööma on. Ja siis ma vaatan kadedusega mõnda teist blogiperekonda, kelle laps astub külmkapi ette, teeb selle lahti, sügab mõtlikult tagumikku ja samal ajal silmadega üle külmkapi sisu lastes, ning võtab endale peotäie brokolit, sest see tundus kõige ahvatlevam. 

Eile tegin õhtusöögiks seasisefileed ja wokkisin juurde köögivilju. Paar kartulit sai ka lisatud ja kui siga ahjust välja tuli, sidus toidu kokku Food Studio bechameli kaste. Sel on selline hästi hõrk ja mahe maitse ning nii nagu nad toodavad puljongeid, et inimesed saaksid säästa enda aega, siis ka nende kastmed on sama eesmärgiga- sa saad hõrgu kastme, kui sa kallad selle sisu hetkeks potti ja kuumutad seda paar minutit. Ehk kui sa teed mingit toitu, mis vajaks sidumiseks mõnd head kastet, siis nende valikus on tänaseks neid päris mitmeid. Olen juba rääkinud nende sidrunikastmest, mis sobib imeliselt kala ja kanaga ning nende kõrvitsa pastakastmest. Ma lisan siia lingid ka. Neil on meeskonnas endine Eesti Presidendi kokk ja noh eks sealt need hõrgud retseptid kivisse raiutud saavad.

Esileedi kiitis toitu taevani. Wok oli värske ja natuke krõmps, sealiha väga hästi maitsestatud, kaste suurepärane. Mida sa veel tahta oskad… eks? Lapsed oleks peaaegu šoki saanud, kui nad nägid seda rohelise hunnikut, mida me plaanisime neile toiduna serveerida. Ma näen siin väga paljuski ka ennast, sest mina hakkasin töödeldud (wokitud, keedetud, aurutatud, hautatud) köögivilju sööma alles umbes siis, kui ma olin äkki 25. Sibulat hakkasin hindama ka umbes sarnases vanuses. Enne seda ei tohtinud seda olla üheski toidus, et ma seda endale suhu oleksin nõus panema. Pekk ja sibul. Õõh. Pekk on ikka veel õõh, aga sibul on muutunud täiesti asendamatuks ja ma lisaks seda vist igale toidule. Ainsad köögiviljad, mida ma lapsena sõin, pidid olema toored. Minu lapsed on täpselt samasugused. Anna neile porgand näppu ja nad järavad seda suurima hea meelega. Pane see ühepajatoidu sisse ja nad veedavad laua taga terve igaviku, et seda toidu seest välja noppida. Eks me hoiame armastuse köögiviljade vastu elusana seni tooreste viljade näol. Kurk, tomat, suvine hernes, porgand – kõik on väga oodatud, aga ainult seni, kuni töötlemata.

Seega on ka ühised õhtusöögid keerulised, kuna see kübeke, mida nad on nõus valmistatud toidust sageli proovima, saab hetkega otsa ja kõik tahavad oma tegemiste juurde tagasi põgeneda. Kuid ei! Õhtusöögi juures on oluline mitte ainult see, et sa seal üksinda istud ja oma toitu sööd, vaid ka see sideme loomine. See suhtlus ja hoolivuse väljendamine. Seega tuleb varakult kokku leppida, et laua taga ollakse seni, kuni kõik on söönud. Või vähemasti enamus, sest kui me sunniks kõiki Piiga järele ootama, siis seda võiks juba lapsepiinamiseks nimetada, sest pole aeglasemat sööjat, kui see preili. 

Selle asemel, et rõõmu tunda, võetakse ühist õhtusööki kui tüütut kohustust, mida peab saatma nurin ja nihelemine ning loomulikult on see suuresti meie endi süü, et me pole selle juurutamises olnud piisavalt järjepidevad. Aga iga muutus, mida sa sisse viia tahad, selle aluseks on järjepidevus.

Niisiis on ühise õhtusöögi korraldamine meil kestev projekt ja sel on paremaid päevi ja siis hulga tagasilööke. Kuidas teie peres sellega on? Kas teil on traditsioon, et kõik istuvad ühiselt laua taha igal õhtul? Kas te teete lastele eraldi süüa või sätite enda toiduvaliku ümber selle, mida lapsed söövad?

Kommentaarid

“Pere ühine õhtusöök kui tüütu kohustus” on saanud 8 vastust

  1. T ütleb:

    Meie istume iga õhtu ikka üheskoos õhtusöögilauda. Laps 2a10k. Sageli sööb ta õhtusöögist vaid paar ampsu, aga mind ei morjenda. Piima joob, leiba ka sööb ja porgandit närib. Eraldi sööke ei tee ega kavatsegi teha. Sööma ei sunni, aga teab, et kui õhtusööki ära ei söö, siis magustoitu ei saa. Toimib 80% juhtudest.

    Kes arvab, et võimatu on lapsi õhtuti ühise laua taha saada, siis mõelge lasteaia peale. Fakt on see, et ka teie laps istub lasteaias distsiplineeritult lauas ja sööb!! Lihtsalt nii on. Pange kodus sama põhimõte käiku: lapsed lihtsalt peavad õhtusöögilauas kenasti istuma-sööma, nagu nad peavad ka hambaid pesema ja muid kohustuslikke asju tegema. See ikka vanemate enda mugavus, kui lapsed isegi õhtusöögi ajaks 20 minutiks laua taha ei saada. Ja vee üks nipp: õhtusöögi ajaks telekas kinni, telefonid ära ja igaüks vastab küsimusele: mis täna toredat juhtus. Ja sünnibki tore perekondlik vestlus. Ka kahe-aastasega.

  2. Ann ütleb:

    Minu lapsepõlve kodus istuti ja söödi alati kõik koos laua taga, kõik toidukorrad. Mulle oli see kuidagi nii loomulik, et ka minu enda peres saab see nii olema. Kuigi mu abikaasa peres nii ei olnud, tuli ta sellega kiirelt kaasa. Juba 15 aastat tagasi ootasime ühiselamus elades teineteist koju, et koos süüa. See päevast rääkimine ja ühiselt aja veetmine on lihtsalt nii mõnus! Kuna lapsed (3 last, 11, 9 ja 1,5) sellisesse traditsiooni juba sündisid, siis nende jaoks on meie ühised söömaajad loomulikud ja nauditavad. Kui nad on sõpradega väljas, siis nad küsivad üle, mis kell on õhtusöök ja tulevad selleks ajaks kindlasti koju, see on ka nende jaoks tähtis. Nad ütlevad, et söök ei ole pooltki nii hea, kui seda koos ei sööda. Nende sõbrannad küll imestavad, et nad sellise asja pärast loobuvad nendega koos olemisest, aga mind teeb see nii uhkeks , et nad meie pere traditsiooni austavad ja naudivad. Pärast õhtusööki koristame kiirelt laua ja mängime kõik koos lauamänge või kaarte, pisem pusserdab oma söögitoolis mõne mänguasjaga või joonistab, aga alati oleme kõik koos, keegi ei puudu laua tagant.
    Mina olen praegu pisemaga kodune ja saaksin hommikul magada, aga eelistan enne teisi tõusta, teha hommikusöök, et seda kõik koos süüa. Ühine hommik annab mulle energiat ja heaolu tunnet terveks päevaks, räägime, mida keegi unes nägi, mis päeval plaanis jne. Ühiselt veedetud aeg lähendab ja mis saaks veel mõnusam olla, kui samal ajal midagi head süüa! Suurem laps sööb kõike, reaalselt ei ole vist midagi, mille peale ta nina kirtsutaks. Keskmine valib, aga ta teab, et erandeid ei tehta, enda mure, kui kõht tühjaks jääb. Pisem on ka enamasti kõige sööja, värvilised juurikad on au sees! Isegi, kui midagi kellelegi ei maitse, siis proovima peab alati ja kui juurikad ei isuta, siis sellegipoolest tuleb neil igast ühest üks ära süüa. Mida suuremaks kasvavad, seda vähemaks jääb asju, mida ei sööda ja söögi tegemine muutub aasta aastalt mugavamaks ja lihtsamaks.

  3. T. ütleb:

    Minul veel lapsi ei ole (kuigi loodan peagi saada). Sellegi poolest alustasin koheselt mehega kooselu alustades tema “välja koolitamisega”, et õhtusöögid on kodus olles ikka üheskoos. Tema vanematel on ka pigem väike köök olnud ja igaõhtused koos söömised pole olnud just reegliks. Tegelikult ega ka minu enda koduski sellest tihti kinni ei peetud erinevatel põhjustel. Nüüd juba mõnda aega oma elu peal olles olen ise seda kommet juurutanud, et kunagi lastega see kõik jätkuks ja kanduks edasi.

    Eks erandeid tuleb ikka ette, sest näiteks kord nädalas on minu trenn sellisel ajal, et koos õhtustades peaksin täis kõhuga trenni jooksma ja ilmselgelt pole see ei tervislik ega ka mugav. Seetõttu söön hoopiski veidi varem kõhu täis. Samuti ootavad teinekord ees muud külastused ja käimised (kas või vanemate juurde), et sealt täis kõhuga tulles ju loomulikult ei istu uuesti laua taha. Õnneks on siiski need tõesti erandid ning kui mõlemad mehega kodus oleme, siis õhtustame küsimusteta ühiselt laua taga.

    Teine teema on igasugune ekraan. Kohe algusest peale tegime endile reegli, et õhtusöök on ilma ekraanideta. St, et isegi telekat ei vahi. Noh, see teleka variant kukkus muidugi ära üsna ruttu, kui töö graafikutest tingituna täpselt meie õhtusöögi ajal hakkas olema seriaal, mida mõlemad vaadata soovisime, aga õnneks telefone hoiame tõesti mõlemad söögilauast eemal tänaseni. Tegelikult ka telekas on tänaseks pigem taustal mängimas, mitte enam vaatamise põhipunktiks. Loodan, et selline ekraanide vaba viisakusreegel (vähemalt telefonide osas) kandub samuti lastele edasi, ega pea ühelhetkel nendega nääklema toidulauas telefonis olemise pärast.

  4. Anu ütleb:

    mul oli lapsepõlvekodus suur köök, mahtusime kenasti koos sööma ja nädalavahetusel või külaliste puhul sõime söögitoas/telekatoas.
    omal oli ka suur köök, lõpus elsin natuke aega hruštšovkas aga ka seal mahtus 3 inimest ära. naljakas oli, muidu 3-5* suurema köögiga harjunud.

    aga need kastmed – kas see nagu ilgelt plastkjäädet ei tekita? ma eelistaks sellist kraami klaaspurgis. isegi plasttopsi saab korduvkasutada aga see pakend on totaalselt ebaloodussõbralik ja -praktiline.

    • Henry ütleb:

      Eks ta mingieid jäätmeid ikka tekitab. Küll pole see plastikust, vaid sellisest metalses pakendis. Aga loomulikult tetkitavad kõik poolfabrikaadid ja valmistoidud jäätmeid, sest neid tuleb pakendada, kuna looduses neid sellisena ei kasva.

  5. kertu ütleb:

    Mina olin see, kes enne last rääkis suure suuga, et eraldi toitu lapsele ei tee, küll tühi kõht õpetab ja süüakse ainult köögis. Nali oli muidugi minu kulul, sest kui ma tahan vähegi tervislikku sooja toitu lapsele sisse pressida, siis õnnestub see ainult multika ajal teleka ees. Ta on valmis lõpmatuseni lauas istuma ja mitte sööma. Lasteaias täpselt seda teebki, istub sunniviisiliselt lauas ja nälgib. No leiba ja piima sööb, aga ma tahaks et ta päeva jooksul ikka midagi peale piima ja leiva ka sööks. Eks peaks närvi tugevana hoidma ja teda pikemalt näljutama, aga tuleb välja, et ma olen ikkagi sama leebe kui minu ema minuga oli. Hommikust ja lõunat sööme koos laua ääres, aga õhtuti on laps tihtipeale liiga väsinud ja ise ei viitsi ka seda virisemist nii pikalt kuulata 🙂

  6. Triin ütleb:

    On hetki, mil laua taga istumine on väga ületähtsustatud. Tööpäeva hommikuti on söögiks puder ja kindlasti laua taga, õhtuti enamasti ka korralik soe söök ja lauas kuid.. Elasime mingi aja keset remonti, lauda ei olnud ja kui juhtus, et ei läinud välja sööma vaid tõime midagi koju, siis kuulutasime välja põrandapikniku. Nüüd on laud olemas, isegi toolid ja kõik justkui täpselt nii nagu vaja aga.. Lapse soovil istume mõnikord ikkagi keset toapõrandat ja sööme (eriti kui hiinakas juhtub õhtusöögiks olema). Ehk siis noh, ma ei piiraks ühiseid söögiaegu lauaga, mulle sobib ka üle Kaarsilla piirde vett vaadata ja samal ajal pägalikuga hot dogi süüa kuid sellega kaasnev vestlus on asendamatu 🙂

  7. Anneli ütleb:

    Meie peres kolm last, kes tänaseks juba noored mehed vanuses 22, 20, 18 ja praeguseks ka kodust välja lennanud. Söövad kõike, tihti juhtub, et salat saab laualt esimesena otsa. Teevad söömisel ka iseseisvalt tervislikke valikuid. Aga see tee ei ole kerge olnud. Ikka pidasime lõputuid võitlusi ja tegime selgitustööd, nii söögi, kui ka viisakalt laua ääres istumise teemal. Meil oli reegel, et kõike tuleb vähemalt maitsta. Eraldi sööki kellelegi ei tehtud, mis taldrikul tõesti ei sobinud, võis järele jätta. Vahel tundus see kõik………. et jookseks nagu peaga vastu seina Aga kui poisid sõbranna juures külas olles laua ääres istusid ja sööma ei hakanud ning kui küsimuse peale, kas midagi on halvasti tuli vastuseks, et me sooviks nuga ka, siis tundus et midagi ikka jääb külge! Meie sõprade peres ka kolm last. Tütrele tehti eraldi süüa. Peale tütre 18 aastaseks saamist, ütles ema et rohkem eraldi süüa ei tee, kui tahad, tee ise. Selle peale hakkas neiu kõike sööma. Kui ema küsis, miks siis enne ei söönud, tuli tütrelt – aga sa ju ise olid nõus, ise tegid
    Koos söömised on olulised! Et korra selles kiires päevas koos maha istuda, üksteisele otsa vaadata, rääkida, jätta kõrvale helendavad ekraanid……

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Päevaküsimus

Kumb on sinu jaoks tüütum?

Loading ... Loading ...

Otsi

Arhiiv

Liitu uudiskirjaga

FB ja IG seab aina kitsendusi, kui paljude inimesteni mu sõnumid ja postitused jõuavad. Jäta palun enda e-maili aadress, sest ma plaanin korra nädalas (või paari nädala tagant) saata mailile ühe uudiskirja, et sa ei jääks väikesest meelelahutusest ilma lihtsalt sellepärast, et FB nii otsustas. Luban, et need jäävad ainult minule ja ma ei levita neid kellelegi, ega hakka ka saatma spämmi. Luban olla viisakas ja vastutustundlik.

Loe ka neid lugusid

  • Sandi päevaraamat

    Kui keegi peaks kogemata mu blogisse sattuma, kes minust eelnevalt midagi ei tea, oleks see nagu mingi sandi päevaraamat. Tüüp ainult halab, kuidas kogu tervis nii pees on….

  • Kõige lihtsam tomati püreesupp

    Postituse valmimisele aitas kaasa Bosch VitalPower Ma ei tea, miks, aga supp on meie toidulaual tõsine vaeslaps. Ma armastan tegelikult suppe, aga miskipärast satun ma neid tegema üliharva….

  • Olnust, trollist, plaanidest

    Kui sa jälgid meie tegemisi, siis sa tead, et ma ei ole vähem blogima hakanud. Lihtsalt kuidagi oli mugavam blogiga FB-sse kolida. Ma ei oska isegi seletada miks,…