Kuidas meie laste klassilõpetamist tähistasime?

17.06.2025

Külla kutsus meid Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseum

Esileedil on lapsepõlvetrauma. Kui ta väike oli ja „Aktuaalse kaamera“ uudised teleris lõppesid, pidi majas valitsema totaalne vaikus… sest algasid spordiuudised. Selle kümne minuti jooksul ei tohtinud keegi iitsatadagi, rääkimata sellest, et teleka ees virvendada. Kõik pidid käima kikivarvukil, sest meestel oli päevane spordiannus tarvis endasse imeda. Seetõttu ei talu Esileedi silmaotsastki kui ma kodus ETV pealt päevaseid spordiuudiseid vaadata soovin.

Õnneks ei ole ma ka nii suur spordifanatt, et mul jääks elu elamata, kui ma ei teaks mitmenda koha mingi maratonijooksja kusagil välismaisel võistlusel sai. Mul on enda kindlad spordialad, mida ma jälgin ja võimaluste piires hoian ma nendega end kursis. Loomulikult kui tegu on mõne suure tiitlivõistlusega (EM, MM, OM), olen ma nõus ka unetundide arvelt eestlastele kaasa elama. Õnneks ei ole ka Esileedi pitser lapsepõlvest nii võimas, et ta mul ka nende vaatamise ajal nina krimpsutaks.

Nii siis on meie peres üks võistlusspordist huvitatu ja üks, keda see vähe huvitab. Ja ka lapsed on meil täpselt kahe vahel. Nad vaatavad siis kui mina vaatan ja kui ma ei vaataks, ei teaks nad sedagi kui parasjagu Olümpiamängud toimuks.

Kuid minu jaoks on sport üks oluline ajaloo ja kultuuri osa. Põhjused, miks me saame enda üle uhked olla ja ma nii tahaks, et ka lapsed teaks neid saavutusi, aga kuidas sa teed ajaloo huvitavaks? „Näe, see on Erika Salumäe ja ta on olümpiavõitja…“ või „Viljar Loor oli Eesti parim võrkpallur!“. Kuivade faktide ja vanade aegade meenutamine ei tõmba ei mind ega neid käima. Õppimine peab olema mänguline.

Kui me lastega Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseumisse läksime, ei olnud mul absoluutselt mõttes, et nad peaks seal midagi õppima. Eesmärk oli, et veedaks natukene aktiivselt aega, sest olime just tulnud laste lõpuaktuselt, söönud ühiselt kohvikus piduliku lõuna ja nüüd oli vaja meeleolu kõrgel hoida ja natuke aktiivselt aega veeta. Spordiumuuseumis oleme me käinud vähemalt viiel korral ja eks ma teadsin ette, et igav seal ei hakka.

See kaks tundi, mis me seal olime, oli aga sel korral eelnevatest erinev. Ma ei tea, kas nemad hakkavad vanemaks saama, või oli kohvikus söödud makaronides midagi peidus, siis sel korral ei olnud tavapärane ringimüttamine ja müramine prioriteet, vaid nad tahtsid end kõiges proovile panna. Teha isiklikke rekordeid nö. Esimest korda elus sai Vennas üle hirmust üle kitse hüpata. See võttis oma paarkümmend katset, aga kui ta sellest künkast üle sai, oli eneseuhkus ja -usk täiesti teisel tasemel. Noorsand, kes aina enam on huvitumas korvpallist, oleks soovinud muuseumis päevi korvi loopida, sest kes on käinud, see teab, et nupule vajutusega, saad sa endale tekitada, kas koduväljaku või olla kõige ebapopulaarsem inimene ruumis vastasmeeskonna fännide ees. Piiga.. Piiga tahtis lihtsalt igas ruumis vähemalt ühe hundiratta visata ning olla reaktsioonimängus vendadest kiirem.

Suvel on üldse tore muuseumites käia- kui väljas on palav, siis sees on jahe. Kui väljas on märg, siis sees on kuiv. Pluss on lapsed koolist puhkamas ja suurte klassigruppidega sama kergelt kokku ei satu. Ei ole järjekordi, ruumi lahedalt ja kui tulebki mõne tegevuse jaoks natuke oodata, siis spordimuuseum on nii tegevusi täis, et ka ootamine on puhas rõõm.

Eriti hea meel oli lastel, et rallisimulatsiooni atraktsioonile ei tulnud järjekorras seista. Kõik said isu täis rallitatud ja mina omakorda ei pidanud kedagi tagant kiirustama, sest keegi teine oli enda järjekorda ootamas. Järjekord tekkis alles siis, kui ka mina end rallis proovile panin. Nii kui ma maha istusin, oli üks suurte silmadega pisike poiss minust 10cm kaugusel ja ootas enda järjekorda.

Reede pärastlõunal minna oli igati väärt mõte. Pluss esimene aasta kui nad ulatusid ilma raskusteta gaasipedaalini! Pidurit neil eriti vaja ei läinud.

Kuid tulles tagasi selle juurde, et lapsed teaksid midagi ka spordiajaloost- ma ei pidanud midagi õpetama, vaid kogu seal oldud aja vältel, tulid neilt küsimused endilt ja avastasin neid sageli väljapanekute juures uudistamas. Ka neis kohtades, millest nad varem tuimalt mööda oleks kõndinud. Hea on olnud näha, et lapsed kasvavad koos muuseumiga, sest neil oli lõbus seal viis aastat tagasi kui me esimest korda käisime ja neil oli täpselt sama huvitav ja lõbus ka nüüd. Muidugi on ka muuseum ajas oluliselt muutunud ja väljapanekud vahetunud. Mingid põhiasjad on jäänud samaks, mis ongi need, kuhu lapsed esimesena tormavad, sest eelmine kord oli seal ju nii lõbus.

Mul on tore ja uhke tunne, et Tartus selline koht nagu Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseum on, kuhu ma soovitaks igal suurel ja väikesel minna. Ja jäta oma kompleksid ukse taha ning lase oma sisemine laps välja – mine tao julgelt poksikotti, hüppa üle kitse, mängi jalg- ja korvpalli ning sõida rallisimulaatoriga. Isegi siis kui sina oled 44 ja järgmine, kes sinu järel kannatamatult oodates põnevusest väriseb, on viie-aastane Hannes. Sorry Hannes, et mul nii kaua läks! Liiga palju puid oli tee ääres ja nii kiire auto tee peal hoidmine on tunduvalt keerulisem kui telekast tundub.