Vastused elulistele küsimustele õhtusöögi laua taga – a mida henry teeb?

Vastused elulistele küsimustele õhtusöögi laua taga

1.11 2019

Postitus ilmus koostöös Food Studioga

Mulle näib, et november on tulemas täielik toidukuu. Mul on võimalus koostöödena ära maitsta nii palju erinevaid toite ja ma jagan siis kogetut ka teiega. Kuid selleks, et postitus ei oleks keskendunud vaid toidule, vaid pigem meie perele, otsustasin ma igal õhtusöögil kuulata perekonnaliikmete vastuseid elulistele küsimustele ja vastata ka küsimustele, mis neil tekkida võivad. Mu lapsed on veel väikesed. Nende jaoks pole rõõmustavamat hetke, kui ma koduuksest sisse astun ja kõik, mis ma räägin tundub neile absoluutse tõena. Seega on ka vestlused nendega alati vahvad.

Esimeseks õhtusöögiks tegin ma ühte meie pere lemmikut – kana kooreses sidrunikastmes. Tavaliselt oleme me seda tellinud siis, kui me käime ühes kindlas restoranis söömas, kuid Food Studiol tuli välja enda versioon valmiskastmest, mis muutis minu söögitegemise kohe kordi lihtsamaks. Õhtusöögiks wokkisin ma köögivilju ja grillisin kana. Muide selline elektrigrill, mille ma umbes aasta tagasi ostsin, on täiesti asendamatuks muutunud. Me kasutame seda iga päev. See ei vaja mingit õli, ega muud rasvainet ja üldse oli super leid. Kui kana valmis, kallasin ma kastme pannile, et seda soojendada, panin kastmesse valmisgrillitud kanatükid ja kui kaste kuum oli, keerasin tule maha ja oligi õhtusöök valmis.

Valgest kastmest on raske ilusat pilti saada. Eriti koduses valguses. Kuid ma kinnitan, et kanaga sobis see ideaalselt. Esileedi kiitis samuti. See on üks neist toodetest, mida me jääme ka edaspidi ostma. Eelnevalt on Food Studio võitnud meid enda poole juba enda puljongitega, milleta ei valmi meil enam ükski supp ja nüüd lisaks koorene sidrunikaste.

Laud kaetud oli aeg ka päeva teema juurde jõuda. Mu lapsed ei tea distsipliinist suurt midagi ja üpris raske on intervjueerida kedagi, kui samal ajal kaks teist jõnglast annavad kõik, et mu meisterlik intervjuu untsu keerata. Päeva põletavaks küsimuseks tahtsin algselt võtta, et mida nad arvavad sellest, et Mary Krossi kohtuprotsess lõpetati avaliku huvi puudumise tagajärjel? Kuid Piiga nägu oli küsimuse lõppedes juba nii pikaks veninud, et ma sain aru, et sellest arutelust head nahka ei saa. Seega võtsin teise kogu Eestit painava küsimuse: “Miks emme ei luba meil lõpuks ometi endale koera võtta?”

Piiga: “Mina olen ju kutsu! Ah? Päris kutsut? Kas me võtame päris kutsu?? Jee!!! Aa, ei võta päris kutsut? Emme ei taha päris kutsut sellepärast, et mina olen teil juba olemas. Minu nimi on Skye ja see kutsu peab lendama!” tõusis püsti ja jooksis ennastunustavalt huultega mootorihäält põristades mööda elamist ringi. Piigaga lõppevad sageli jutud Käpapatrulli teemadel. Kuidagi on nii, et olenemata teemast ja püüdlusest rääkida muud, on meil varem või hiljem teadmine, et tema on Skye ja et see kutsu peab lendama! 

Piiga oli õhtusöögi suhtes skeptiline. Liiga palju köögivilju ja liiga väikseks lõigatud ja tal ei olegi võimalik kõiki köögivilju eraldi hunnikutesse noppida. Kana kastmega läks loosi ja sõi enamus kanast ära.

Vennas: “Mina ei taha koera. Sest ma hammustan teda! Mulle meeldivad rohkem püssid, sest nemad ei kaka tuppa. Issi, kas sa ostaksid mulle jõuludeks püssi palun? Ma luban, et ma ei tulista mitte kedagi mitte kunagi. Ausalt!”

Vennas oli nõus kana proovima… aga alles siis, kui sellelt iga viimnegi kastmetilk pealt sai pühitud. Kas talle ei maitsenud? Ei tea. Ta keeldus proovimastki. Vennas on kõige halvem uute asjade proovija. Kui miski ilmub ootamatult lauale, siis ta on nõus pigem enda Legod ära annetama, kui uut toitu proovima (see ütleb nii mõndagi). Kui miski ilmub regulaarselt lauale, siis varem või hiljem proovib ta selle keeleotsaga ära ja leebub. Lootust veel on.

Noorsand: “Mina tahaksin väga koera. Aga mitte suurt, vaid sellist väikest. Aga mitte koju, sest ma ei taha, et emme kurvaks muutub. Kui emme koera ei taha, siis ei taha mina ka. Mulle meeldib meie pere praegu. Aga issi, kui mina vanemaks saa, kas ma saan siis samasuguse hääle nagu sul või nagu vanaisal? Nagu sul? Jess!” Ma olen siin paari lasteaiakuu jooksul aru saanud, et Noorsand on sotsiaalselt hästi algusfaasis. Ta ei oska/ei julge ennast teistele lastele eriti hästi väljendada ja hakkab selle asemel veiderdama. Kuid ta on kõige hingelisem laps meil, kellel on kõige enam hirme ja muretseb isegi sellepärast, kui meie millegi pärast muretseme. Ta on valinud endale päris suure koorma kanda ja kui Esileedi ei taha mingil põhjusel, et mina täiesti õnnelik oleks (loe: et me võtaks koera), siis ta toetab Esileedit 100%.

Noorsand jättis kõik köögiviljad alles ja sõi kogu kana ja kastme ning küsis lisa.

Esileedi: “Kas sina hakkad ta järel koristama ja teda iga päev jalutama? Novot. Mul on niigi kolm last, kes alles õppisid potil käimise ära, ma tõesti ei jõua ühte taas õpetama hakata. Seega, ma ei ütle, et me kunagi ei võta. Ma ütlen, et ma ei armasta sind ja ma tahan, et sa oleks õnnetu!” See viimane osa võis olla miski muu, mis ta ütles, aga just nii mulle see kuuldus.

Esileedi kiitis kastet, kana ja köögivilju. Kui see koerateema kõrvale jätta, on ta täitsa nitševoo.

Aga minge proovige kaste ise ära, see peaks olema enamikes ketipoodides ja kirjutage kommentaariks Esileedile äkki, et kuidas koer panustab teie ellu ja miks teil hea meel on, et teil koer on?

Sulle võivad meeldida ka need postitused:

Eelmine postitus Järgmine postitus

10 kommentaari

  • Beryt

    01.11.2019 at 10:17

    Sest reaalselt, maailmas EI OLE paremat tunnet, kui pärast väsitavat kooli- või töönädalat (elan õpingute tõttu perest eemal) koju jõudes üks neljajalgne uksele vastu jookseb ja siiralt rõõmustab, et JUST mina koju jõudsin. Seda, kuidas perfektne kutsu oma õnne väljendab, seda on võimatu kirjeldada. See teeb ikka väga õnnelikuks.

  • Krk

    01.11.2019 at 11:03

    Koerad on toredad ja lahedad, aga pärast lapsi (noorim on hetkel 1a) on mul ikka tohutult vähe aega ta jaoks. Kui varem käisime temaga 3x päevas jalutamas, siis nüüd on hea, kui 1x jõuab, ülejäänud korrad lasen ta lihtsalt hoovi mõneks minutiks (naabritega ühine hoov). Endal on süümekad ja koer tundub kurb. #TeamEsileedi

    1. Enely

      01.11.2019 at 12:42

      #tTeamEsileedi siinpool samuti. Koer olnud 4.5 aastat. Laps aastane. Pole üldse lihtne leida seda energiat, et koeraga tegeleda, nii nagu ta seda vajaks. Kõigile sõpradele, kelle veel lapsi pole ja mõtlevad koerast, toonitan alati, et ärge enne lapsi koera küll võtke. Kui lastega igav peaks hakkama, siis laske käia, minugi poolest 😄 minul lapsega kahjuks igav pole veel hakanud.

  • kaidi

    01.11.2019 at 12:49

    mina ei kujuta ette kuidas ma oleks lastega titeeas hakkama saanud ilma koerteta. nad koristasid tittede järgi, lõbustasid neid. kuidas keegi üldse viitsib ise selle töö ära teha vabatahtlikult, mis koerad teevad. nt krooksutad titte ja tal tuleb lärakas piima põrandale – enne kui jõuad reageerida on see koristatud. lapsed ajavad keefiri diivanile – koerad kohal, keefiri ple jne jne
    ja mida seal õpetada, te ei ela ju viiendal korrusel. uks lahti ja koer pissile – ongi selge. vbl mul on mingid erilised geeniused sattunud aga ühtegi oma kuuest koerast ple ma õpetanud. on ise pihta saanud asjale. õpetada on vaja muid asju aga see on ülipõnev, kuulekus, trikid jne
    koeraga jalutamas käige koos

  • A

    01.11.2019 at 16:27

    Mina proovisin ka neid uusi kastmeid ja minu meelest on need maitsetud (või siis meie pere maitse jaoks liiga vähe maitsestatud). Vähe soola, vähe pipart ja kui nimes on sidrun siis peaks see olema kastme maise staar. Selle hinna eest ootaks valmiskastmest ka maitset.

    1. Henry

      01.11.2019 at 17:55

      mulle just sobib food studio nii puljongitega ja kastmetega see, et ei ole tugevaid maitseid. Tavaliselt saadakse need maitsetugevdajatega ja kui liiga palju vürtse või soola, siis ei sööks lapsed. Nad on loonud minu jaoks ideaalse asja – kvaliteetse põhja, mille ma saan täiendavalt maitsestada täpselt oma perestt lähtuvalt.

  • Kris

    01.11.2019 at 19:26

    Esileedi, tee oma kaasaga kirjalik leping. Esiteks selle kohta, et ta alustab koera koolitamist/sotsialiseerimist koju tulemise hetkest alates. Koera koolitamine on eelkõige enda ja laste koolitamine selles osas, kuidas koeraga käituda. Selleks, et koer oleks rõõmus.
    Teiseks selle kohta, et ta koristab paar kuud pidevalt pissiloike ja kakahunnikuid ning ei heida meelt pundunud parketi üle. Suur tõug = suured loigud, väike tõug, väikesed.
    Kolmandaks – ta peseb ise koera käpad ja kõhualuse peale igat õueskäiku ning käib iga päev maja tolmuimejaga üle, sest liiva ja karvu jagub. Robot on suureks abiks.
    Neljandaks – jalutamine. Oleneb tõust ka sportlikud tegevused.
    Kui see kõik sobib, siis palju õnne Henry, saad omale imelise truu sõbra/treeneri.
    Ma võtsin kaks suurt koera siis kui lapsed (3) said suureks. 🙂

  • Toomas

    02.11.2019 at 05:45

    Meil momendil kaks koera, kass ja madu. Peale esimest kassi pole maja kunagi koduloomavaba olnud. Koertega on muidugi kõige rohkem tegemist aga tagasi saad neilt ka kõige rohkem. Lepingutega on sihuke lugu, et esimese kassi võtsimegi vanemale tütrele kui see 8 sai. Kirjalik leping sai sõlmitud. Leppe rikkumise asjus kordagi kohtusse ei pidanud pöörduma, ehkki vahel ikka tuli mõnda punkti meelde tuletada.
    P.S. Kassi omamise juures oli issi ehk siis minu ametlik osa viitsimise korral looma silitada. Paraku kui kiisu toodi magasin esimesed ööd temaga diivanil, sest kassipoeg otsis valjult hädaldades ema ja jäi rahule ainult minu kaisus 😛 Nii palju siis lepingutest, isegi kui need hea tahtega sõlmitud 😉
    P.P.S. Koerad on naturaalsed kaalulangetajad, nendega peab iga ilmaga jalutamas käima.

  • Merilin

    04.11.2019 at 20:42

    Ma olen hoopis tiimis Kass ning soovitan koduloomana ka teistele, koera asemel. Kassiga ei pea jalutamas käima, nad on ise puhtusearmastajad, söövad vähem ning vajadusel pole probleemi neid ka kaheks päevaks üksi koju jätta (kui toit ja vesi olemas).

  • Tõsine asi

    05.11.2019 at 13:24

    Olen olnud suurema osa elust loomaomanik ja ikkagi toonitan, et see asi tasub ikka väga läbi mõelda. Kuigi tõesti – armastus looma vastu on hea kogemus tingimusteta armastusest. Vähemalt normaalsel inimesel.

    Esiteks tõesti tegelemised – teil on muidugi väiksed lapsed ja see on hea aeg looma võtmiseks, kuna huvi võib veel säilida ja kasvatada lastes vastutustunnet ja empaatiavõimet. Kui laps juba puberteediikka läheb ja alles siis esimese looma saab, siis tal kindlasti ei teki sellist sidet loomaga kui nooremana. Kindlasti tuleb õpetada mitte ainult looma hästi käituma, vaid ka lapsi loomaga hästi käituma. Kahjuks olen näinud küll ja küll peresid, kus loom elab nö üksi – keegi temaga ei tegele ja kui tal igav on ja pahandust teeb, siis pahandatakse, nagu loom oleks süüdi. Veel hullem – lastakse lastel täiesti suvalt looma väntsutada nii, et loomal tekivad traumad eluks ajaks.

    Siis tasub mõelda veel sellele, et kas tegemist on liikuva perega, kes armastab igal pool käia ja kas loom saab kaasas siis käia või keegi hakkab valvama jne. Näiteks reisile minnes – see, kes reisi ajal looma valvaks, tuleb ENNE läbi rääkida. Mitte eeldada ja siis selgub äkitselt, et vanaemal on allergia loomade vastu ja polegi kedagi valvama jätta. Allergiateema tuleks kindlasti kindlaks teha samuti, et ühelgi pereliikmel ei oleks allergiat vastava tõu suhtes.

    Loomulikult tuleb arvestada looma eluea, terviseprobleemidega ja kuludega. Keskmise väikese tõukoera ülalpidamiskulud on kuskil 100€ kuus. Segaverelistel muidugi ei ole eritoite, karvahooldusi jms vaja nii palju, nemad on odavamad ülal pidada. Raviarved vms kulud muidugi on alati ootamatud. Neid saab ennetada igakuiste maksetena kindlustusse. Jne
    Ühesõnaga asju on palju, mida läbi arutada ja side loomaga tõepoolest on imeline asi, aga kindlasti tasuks olla kindel, et te mitte ainult ei taha looma, vaid olete valmis talle ka head elu pakkuma. Räägin seda, kuna olen näinud nii kurbi olukordi, kus inimesed täiesti hetke ajel võtavad loomi,kellest neil hiljem suva on ja kes lihtsalt “on kuskil” ja saavad (negatiivset) tähelepanu ainult siis kui millegagi pererahvale ette on jäänud. Ja nii kui esimene haigus tuleb, tahetakse kohe magama panna. Või võetakse loom ilma eelnevalt veendumist, et kellelgi pole allergiat. Või võetakse liiga aktiivne loom kui pereliikmed on tugitoolikaunistused ega viitsigi liigutada. Või võetakse tõuloom madalama järgu tõuaretusest (et odavamalt saada) ja siis loomal on igasugused haigused. Või võetakse loom napilt enne elukorralduse muudatusi (kolimised, laste väljakolimised, rasedus, lahutus jms). Või pole pereliikmete vahel kohustused paika pandud ja äkitselt ei taha keegi looma tagant koristada, talle süüa teha vms.

    Ühesõnaga, tasub mõelda neid asju.

Jäta kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga