Fank! Ma tunnen juba praegu, et ma olen parem isa, kui nädal aega tagasi!

28.11.2019

Nädal on nüüd täitunud päevast, mil ma võtsin vastu väljakutse hakata paremaks meheks ja paremaks isaks. Oleks vist mõistlik teha mingeid järeldusi. Olles päris aus, tahaks ma teha järeldusi hoopis järgmisel nädalal, sest möödunud on nädal, mille sarnast ei ole ma ammu kogenud. Kõik, mis andis untsu minna, läks. Kõik, mis võis stressi tekitada, tekitas. Igati keeruline nädal ja siin tulebki mängu see, et kui sul läheb päev valesti, siis see ei ole ebaõnnestumine, vaid kehv päev. Meil kõigil on neid. Aga räägime siis asjast.

Alustame miinuspoolest. Ootamatult oli kõige väiksema ajapanusega arvestatud tegevus, kõige raskemini rakendatav. Ehk kvaliteetaeg Esileediga. Ainuke intiimne moment, mis meil nädala jooksul oli, oli see kui Esileedi palus mul ta kaela masseerida, sest ta tundis, kuidas migreen kummitama tuleb. Ülejäänud aeg kuulus haigete laste kantseldamisele ja tööle ning õhtuks kui haigusest virilad lapsed end hetkeks multika ette unustasid, oli aja koos veetmine prioriteetide põhjas. Peamine soov oli olla lihtsalt vaikuses ja nautida seda, et keegi ei halanud, keegi ei nuianud. Sa said lihtsalt olla. Kuna ka mõlemal oli tööülesandeid tavapärasest palju enam, siis läks ikka nii, et päeval sai tööd teha Esileedi ja kui lapsed lõpuks magama läksid, sain mina enda asju ajama hakata ning unegraafik kannatas mõnevõrra. Seitsmest päeval kolmel magasin ma vähemalt seitse tundi, mis on väga suur saavutus, aga loomulikult on parandamisruumi mehiselt.

Kuid pluss poole pealt võin välja tuua selle, et ma otsisin teadlikult hetki, et see moment leida ja kuigi hetkel on ka Noorsand elamist oma 39 kraadise palavikuga kütmas, on meie stressitase vähenenud, sest Piiga ja Vennas on selle nüüdseks läbi põdenud ja me teame täpselt, kuidas see haigus kulgeb ja et see saab peagi läbi. Kuigi nii hale on ikka, kui muidu nii elavad lapsed järsku nii loiud on. Aga kui mitte muretseda, siis on võimalik muuta olulisemaks ka koos veedetavat aega. Esileedi küll juba pelgab seda jäägitut tähelepanu, mis talle langema hakkab, sest tavaliselt ei suuda ma eriti üle paari minuti tõsine ning lollitamata olla, aga küll ta üllatub.

Mida ma aga olen teha saanud, on ennast tavapärasest rohkem liigutada ja olen olnud aktiivsem, kui möödunud nädalatel ja ma tajun ise ka, kuidas see heaolu hormoone kasvatab. Ma ärritun palju vähem. Ma olen rahulikum ja ma väsin vähem. Minu vabandus on aastaid olnud see, et mul ei ole energiat kõige kõrvalt ka endale aega leida, kuid mulle meenub üks lause, mis kinnistus mu ajju oma kümme aastat tagasi, kui ma kuulasin ühe motivatsioonikõneleja esitlust ja ta ütles: “Do the thing and you will get the energy to do the thing!”. Vaba käega maakeeli tõlgituna tähendab see, et kui sul pole energiat, et midagi teha, siis tee seda, sest just selle tegemine annab sulle energiat. See ei saaks rohkem tõsi olla, sest raskeim osa igast uuest ettevõtmisest on selle esimese sammu astumine.

Millega olen ma suurepäraselt hakkama saanud, on lastega ajaveetmine. Ma olen teadlikult meelitanud lapsi ühekaupa eraldi tubadesse või eraldi tegevustesse, kus me saaks midagi teha ja lihtsalt suhelda. Ma sain teada, et nad on kõik eranditult väga arukad ja mõtlevad inimesed. Kuna teravdatud tähelepanu, mida lapsed ju tavaliselt endale igapäevaselt tõmbavad, kipub olema negatiivne, sest siis ei veeda lihtsalt aega, vaid sa pead keskenduma selle negatiivsele olukorrale, siis selline positiivne fookus igale lapsele eraldi andis täiesti uue perspektiivi. Nii värskendav oli vestelda eile Vennasega enne magamaminekut lihtsalt asjadest. Ta kõne on kaugel selgest ja ma arvasin alati, et ma kuulen valesti, aga selgus, et ei kuule, vaid ta kasutabki Noorsandist ja Piigast keerulisemaid sõnu. Ta räägib nagu väike täiskasvanu.. kes on küll erudeeritud, aga nädal aega tsüklis olnud, kuna sa ei saa aru pooltest sõnadest, mida ta kasutab. 

Ma sain aru, et Noorsand elab väga palju sissepoole ja temas on nii palju emotsioone ja tundeid, mis muudavad tal vahel raskeks olla tasakaalukas. Selline teadlik üks-ühele veedetud aeg, mille kestel me koos võileibu valmistasime, andis mulle väga palju lootust ja enesekindlust, et selline silmast- silma veedetav aeg ongi viis saada oma lapsega lähedane ja usaldav suhe. Ma tõepoolest kartsin vahepeal, et ma olen Noorsandi kaotamas, sest ta ei räägi üldse enda tunnetest ja prahvatab need välja vaid mõnes vihahoos. Ta on lihtsalt teistmoodi, kui kaksikud ja ma ei saa oma lapsi võtta lastekarjana, vaid igaüks neist on erinev, erineva lähenemisega ja erinevate soovidega. Fank! (sõnast vottafank – kes teab, see teab). Ma tunnen juba praegu, et ma olen hea isa juba lihtsalt sellepärast, et ma pingutan, et olla parem.

Esimene nädal on visanud mulle kodaratesse kõik kaikad, mida tee pealt leida oli ja sellest hoolimata, on mul olemas plaan ja soov sellega edasi minna, sest juba sellise pooliku nädala pealt näen ma pisikesi resultaate. Uueks nädalaks sean ma endale paika taas igapäevakava ja olen endaga natukene rangem. Kõik eesmärgid, mis ma igasse päeva sätin, peavad olema päeva lõpuks täidetud ja teie saate iga päeva õhtul Instagram storys näha, mis selle päeva eesmärgid olid ja kas tulemus oli suur roheline linnuke, või suur punane X.

Kes ei tea, millest ma räägin, siis SIIN on minu eelmine postitus ja ma võtsin vastu kuuajalise väljakutse lehelt www.tarkvanem.ee , kus ma teen teadlikke samme, et olla õnnelikum ja toimida paremini, sest õnnelik vanem, on hea vanem ja minu lapsed on ära teeninud hea isa ning Esileedi väärib endale palju paremat meest. Et ta seda kusagile otsima ei läheks, olen mina ise natuke vastutust võtmas. Seega hoidke mu Instagramil pilk peal ja järgmine peeglisse vaatamine nädala pärast.