Kus on meie kodukulud olnud suuremad- korteris või majas elades?

Kuni praegusesse elukohta kolimiseni olen ma terve elu olnud korteriinimene. Ma pole kunagi majas elanud. Ma ei ole tahtnud ka, sest terve elu on kõrvu jõudnud majaomanike häda, et majas elades ei saa töö kunagi otsa. Kui ma küsisin mõne majaomaniku käest, et mida ta vabal ajal teeb, aeti silmad suureks ja küsiti, et mis vabal ajal? Kui kõik kodutööd olla tehtud, siis oli aeg leida uusi kodutöid, millega polnud veel kriitiline, aga nagunii tuleks varem või hiljem ära teha. Seda kõike oli minu jaoks liiga palju ja mulle sobis korteriinimese elu, kes tööpäeva lõpus koju tuli, jalad seinale viskas ja ei pidanud muretsema tegemata koduste tööde pärast.

Ja siis me saime teada, et me ootame kaksikuid. Me elasime küll üpris suures korteris, millel oli pinda 85 ruutu, asukoht oli ideaalne – südalinn 2 minutit autoga, lähim pood 4 minutit jalgsi, bussipeatus üle tee, piisavalt paksud seinad, et naabreid ei olnud kuulda ka siis, kui sa üritasid. Kuid mõte sellest, et me peaksime kolme lapsega elama korteris, suure tänava ääres ja õue minek tähendaks alati ka seda, et ka endal tuleb kaasa minna ning ka need 85 ruutu oli jaotatud nii, et see oli pigem ideaalne poissmehe korter, kus oli hästi avar ja siis kaks magamistuba, tundus ahistav ja me saime aru, et meil tuleb kolida.

Otsus tehtud – me ostame maja. Hetkega oli unustatud majaomanike hädakisa. Nüüd oli vaid üks missioon – müüa korter ja osta maja. Ka ei olnud aeg meie poolel, sest Esileedi kõht paisus nagu tainas ja meil oli pangast laenu vaja enne kui tema paisuv kõht küsimusi tekitama oleks hakanud. Ütleme nii, et korter sai müüdud, laen võetud ja (paaris)maja boks soetatud umbes nädal enne, kui Esileedi kõht suurelt välja ulatuma hakkas.

Kuid mul puudus kogemus majast ja mul polnud aimugi, kui suur erinevus on maja ja korteri kuludelt. Olles nüüd elanud majas ligi neli aastat, oskan ma põhilisi numbreid võrrelda ja ma ju näen palju meil kodukuludeks igal kuul kulub. Arvesse tuleks võtta ka seda, et kui korteril oli pinda 85 ruutu, siis majas on neid ligi 150. Kuna #Kogumispäevikus on kodukuu, siis ma otsustasin üle vaadata, kas meie kulud majja kolides kasvasid või hoopis langesid.

Elekter. Majas oli elektrikulu sarnane. Erilist suurt muudatust seal ei ole. Ma jõudsin ka järeldusele, mispärast. Kui korteris oli palav, tuli käima panna konditsioneer, sest elades tiheda liiklusega tänava ääres, ei läinud kaua aega, et praokil akna tõttu oleks meie ruumid täitunud mõnusa diisli lehaga. Meil oli elektripliit, mis on majas elades asendunud pea täielikult gaasipliidiga. Me küll aeg-ajalt kasutame ka elektripliiti, kuid seda vaid siis, kui gaasipõletid on hõivatud. Kui korteris oli vanem sisseehitatud köögitehnika, siis majas oleme me pea kogu tehnika (va nõudepesumasin) ise soetanud ja lisaks hinnale on tingimus alati olnud, et ka elektrikulu oleks võimalikult väike. A++(+) kategooria on enamike suurte kodumasinate puhul standart.

Küte. Eks jah, 150 ruutu kütta on jupp maad kallim, kui 85 ruutu. Kuigi meie maja kütteks on gaas, mis kuulduste järgi on soodne, siis see on kõik müüt. Gaas on sigakallis. Ma ei tea, võib-olla mõne teise viisiga võrreldes ongi soodne, aga mul pole võrdlusmomenti ja külmematel talvekuudel võib korteriga võrreldes olla kütte peale kulunud summa olla kaks korda suurem , kui see korteris oli. Õnneks me saame ise reguleerida, mitu kraadi meil kodus on ja mida jahedam elamine, seda väiksem arve. Õnnetuseks jagan ma kodu Esileediga, kes oli eelmises elus vist Zimbabwest, sest kui kodus on vähem kraade, kui keskmises saunas, on ta kohe küttepuldi kallal. Õnneks ei ole Eestis vaid talv, vaid suvi on vahel ja siis on gaasiarveid maksta puhas rõõm.

Vesi. Majas kulub vett tunduvalt enam kui korteris. Eelkõige sellepärast, et kui korteris elas meid kolm, siis nüüd majas elades on meid viis. “Kes see solberdab seal veega?” on mu pidev hüüatus, kui ma kuulen, et keegi on taas vannituppa hiilinud ja vesi jookseb kauem, kui see jooksma peaks. Pluss on meil elamispinnale lisaks väike aed, kus ka mõned peenrad ja kasvuhoone, mis vajavad suvisel ajal samuti vett. Muidugi ei tohi ära unustada ka laste veeprotseduure, mida nauditakse nii voolikust, kui ka täispuhutavas basseinis, mida Esileedi iga päev tühjendada soovib.

Kommunikatsioonid. Mul peab olema kiire internet. Kas ka nii kiire nagu praegu, ei ole ma kindel. Aeg on edasi läinud ja ma ei tõmba enam ammu midagi internetist, ega lae sinna suurt midagi üles. Saan enda filmihuvi Netflixis rahuldatud, mille eest tuleb nagunii eraldi maksta. Minu kommunikatsioonikulud on tegelikult isegi soodsamaks läinud, sest näiteks lauatelefoni me enam ei kasuta, mida korteris elades Esileedi oma Saksamaal elavale õele helistamiseks kasutas. Nüüd on nad leidnud endale uusi ja tasuta viise, kuidas üksteisega ühendust saada.

Kodulaen. See on põhiline põntsu panija. Võrreldes korteriga on makstav igakuine summa kaks korda suurem. Oleks ma alustanud enda finantsilise harimisega neli aastat tagasi, enne, kui me maja ostsime, oleks see summa tuntavalt madalam, aga me otsustasime kulutada raha igasse suunda (uus auto, mööbel, kaksikute kraam) ja võtsime selle võrra suurema laenu. Aga noh, õnneks on see selline mõistlik summa, mis ei tõmba liialt hinge kinni. Saame endile lubada.

Korteriga need kulud piirdusid, kuid majal on tõepoolest omajagu lisakulutusi, mille peale alguses ei mõtlegi ja mille pärast korteri omanikud muretsema ei pea. Igasugu heakorra kulud, et maja viisakas välja näeks – terrass vajab õlitamist ja iga mingi aja tagant väljavahetamist, maja vajab värvimist. Me pidime välja vahetama kogu katuse, mille eest korteris oleks makstud kõigi elanikega ühiselt. Soetasime aia eest hoolitsemiseks vahendid – niiduki, trimmeri jms. Suurem küttekulu, sest linnast väljas elades on jalgsi kusagile jõudmine vägagi ajakulukas. Õnneks ehitati meie majast umbes poole kilomeetri kaugusele uus ja uhke COOP, mis muudab poes käimise tunduvalt lihtsamaks ja kui autot ei ole käepärast, siis pole sellest ka lugu. Nad võiks postiautomaadid ka poe juurde sebida, kaoks igasugune vajadus mujal poodides käia. Turvasüsteem, mida meil korteris ei olnud, tundus majas elades hädavajalik. Maast laeni aknad ei ole just maailma tugevaim materjal, mis röövlit eemal hoiaks.

Kokkuvõttes, kas majas on kallim elada, kui korteris? See oleneb väga paljudest faktoritest. Meie näite puhul peab see paika küll. Vaid kaks kulu vähenes – kommunikatsioon ja prügiveo eest maksame paar eurot vähem, kui see oli linnas. Kõik muud kulud on suurenenud, pluss terve posu varjatuid kulusid, mida korteri puhul ei olnud. Kas ma koliks korterisse tagasi? Majaomanikud teavad, et pole mõnusamat tunnet, kui astuda paljajalu hommikusel kastesel murul, et minna kasvuhoonesse, haarata paar salatilehte ja tomat, et sellest hommikusöök leiutada. Kui mõnus on kutsuda õhtul sõbrad külla, et aias grillida ja nautida terrassil päikeseloojangut. Kui nauditav on see, et kui su pisike laps tahab õue mängima minna, siis ta lihtsalt avab ukse ja läheb välja. Ära ütle iial “iial”, aga see lisakulu on seda vabadust väärt, mida saab pakkuda su kodu ja aed ja ma loodan, et ma ei pea iial korterisse tagasi kolima. Õnneks ei ole ka mu maja üks sellistest, kus töö ei saa kunagi otsa. Saab vabamalt võtta

Kuidas teiega lood on, kas teie olete pigem korteri- või majainimene?

Kommentaarid

“Kus on meie kodukulud olnud suuremad- korteris või majas elades?” on saanud 6 vastust

  1. Maarja ütleb:

    Me ka kolisime 4 aastat tagasi oma majja. Eelnevalt elasime samuti suures 4toalises korteris. Maja peamistele kuludele võib öelda et läheb isegi vãhem raha. Küte on maasoojus ehk tõesti väga odav on talveperioodil( mina samuti megakülmavares). Mida me aga panime tähele,et kui korteris tahtis miskit remontida,siis olid summad 100-500eur. Kui tahad aga majale midagi,siis summad algavad 1000 eur. Ja 1000 on nagu maja puhul odav( uus kiviparkett, automaatne autovärav, suurem terrass jnejnejne).

  2. H ütleb:

    Kasvasin üles majas aga hetkel (vanust 30 ja lapsi pole) elame korteris. Aga maksame selle eest sama palju või rohkemgi kui enamin majainimesi. 😀 Nimelt elame suurlinna kesklinnas (esiteks korteri enda hind kallim kui riigi keskmine maja). Tööle lähen jalgsi 7 minutit, lähim toidupood 40 meetri kaugusel. Jõusaal 5 minutit, kaks parki 3 minutit, ooperimaja 15 minutit ja lugematu arv restorane ümberringi, jne. Meil on kaks magamistuba, rõdu (kus kasvatame tomateid ja salatit) ning katuseterrass mis merevaatega. Naabreid ei kuule ja paljusid ei näegi (kõrvalkorterid kuuluvad firmadele kus heal juhul korra aastas keegi nädal aega veedab). Kommunaalid on suurlinnale kohaselt kõrged aga elumugavust arvestades seda väärt. Meil esimene sõpradepaar kolib kuu lõpus linnast välja eramajja ning teada on, et neid me enam ei näe. See tundub lihtsalt nii kohutavalt kaugel. Ei kujuta ette, et viitsiksin mitu tundi maha sõita, et nende juures tass kohvi juua. Ei ole nii, et tööpäeva lõpus saadad sõnumi, et saame kokku. Ei ole enam harjunud planeerima. Ning autoga ei viiiiitsi absoluutselt sõita. Meil on küll maja all parkimiskoht ja parkimise leidmisega seega probleeme ei ole aga kasutame autot tõesti vaid erandkorras. Kunagi kui lapsi palju (eks aeg näitab kui palju neid tuleb) võib ehk ka kuhugi majja kolida kuid mind see mõte hirmutab. Just logistilise poole pealt. Et kuidas ma viitsiksin iga päev 30-50 minutit tööle sõita? Kui tihti ma oma sõpru näeksin? Kas iga kinos-teatris-restoranis käik hakkab olema hoolega planeeritud? Ning hommikumantlis väljas kohvi joomine ei ole minu jaoks mingi argument. Tegin seda majas elades ja teen seda ka hetkel meie rõdul. Ja ma tean (kuna olen majas kasvanud), et muruniitjat minust ei saa. Õnneks teeb selle töö ka robot ära. Lisaks ei viitsi ma koristada. Hetkel on meil 60 m2 kuid siiagi on plaan koristaja palgata. Olen inimene, kellele meeldib linnasagin ning isegi linnakorteris kodus istudes lähen ma hulluks. Majas ammugi. Mäletan, et olin ca 13 kui oma vanematele teatasin, et kolin kunagi suurlinna. 😀 Pigem ostaksin nö. nädalavahetusemaja. Kuhugi mere äärde, suurte klaasist akendega. Aga linnakorter peab igaks juhuks alati alles jääma. Ja just kesklinnakorter.

  3. Merli ütleb:

    Majainimene, kes elab korteris :(. Okei :D, õnneks liigun sealsuunas, plaan hiljemalt 2020 august kolida majja. 🙂

  4. […] nädal tegi tuntud blogija Henry postituse majas ja korteris elamise kulukusest. Ma olen umbes pool oma elust elanud korteris (valdavalt esimese poole) ja pool majas. Majas […]

  5. LL ütleb:

    Kasvasin üles majas ja elukaaslasega tutvudes kolisime korterisse. Oli ilus mereäärne korter oma rannaosa ja kõikide mugavustega. Aga mis segas? Kära ja teised inimesed…Sama oli ka elukaaslasel… Elasime ilusas kahetoalises korteris, 70 m2. Suur merepoolne terrass. Peaks olema kõik olemas, mida ühed noored otsivad aga meie puhul ei pidanud see küll paika..Esiteks ma ei kujutanud ette, et peaksin hakkama lapsega linnas jalutamas käima või teda turvahälliga kuskil treppide peal tassima. Kulud olid samuti väga korralikud, kuigi korteri ostsime välja, siis kommunaalid olid ca 150-200 euri. Kui rääkisime tuttavatega, kes olid ehitanud maja, oli osadel samad kulud, kelle maja oli ca 200 m2 suur. Kui saime teade, et saame lapsevanemateks oli otsustatud – otsime krundi ja ehitame ise maja..Mõeldud, tehtud! Leidsime ideaalse väikse kohakese Laagrisse, krunt 3000 m2. Saime nullist kõik ise planeerida ja teha. Lasime paigaldada maakütte. Maja ise on 180 m2 ja seni suurim n kommunaalide arve ( kõik kulud kokku) on olnud 190 euri. Sama raha, mille eest müüsime korteri, ehitasime ilusa metsatuka sisse unistuste kodu. Oleme seal elanud 5 aastat ja ei kujutaks ettegi, et peaksime kuskile linnakära sisse tagasi minema. Sõbrad otsivad igat vaba hetke, millal saaksid külla tulla..Teeme sauna, mõnuleme terrassil, grillime, lapsed saavad mängida õues. Samuti ei näe mingit probleemi liikumisel, autod on tagumiku all ja samuti on 1 km raadiuses bussid, rongid jne. Mina olen 100% maja inimene ja kui saad algusest peale ise planeerida jne, siis võib ikka väga hea kokkuhoid olla korteri ees.

  6. Kris ütleb:

    Olen lapsepõlves elanud korteris, kust kolisime maale majja…elasin pikalt teadmisega, et ükskord kui suureks saan, siis mina lähen korterisse tagasi…ja nüüd, olen saanud suureks, abielus, laps ja elame majas…metsa sees…kohe ikka täiesti metsa sees…meil on 2 autot, sest liigume nii eriaegadel tööle ja töölt koju..maja on ahiküttega, sest enda mets on ümberringi…vahel kui talvel tuled ja tee on lükkamata või kui peale tormi voolu pole mitu päeva, siis mõtleme küll et kui elaks õige linnas- soe vesi tuleks tuppa, s.. voolaks välja, teed oleks puhtad ja pood üle tänava…ja sel hetkel hakkame mõlemad naerma ning saame aru, et me ei suudaks päevagi seal olla 🙂 Nii et elame maal, maksame jubedalt- 2 autot, kütte neile,pluss traktor… elekter ( ka kõrvalhoonetes on vool), internett, kolm telo..tv…kui piim on otsas , siis lähim pood on 15 km…koguaeg planeerid, kui keegi juba välja sõidab krundilt, siis too ..sada asja ka poest 🙂 aga oleme rahul, väga rahul…jah, elu maal on kallis, aga ilus 🙂

Vasta Rahablogi. Majaehitusest. – Rahablogi. Finantsvabadus. Investeerimine. Eesmärgid. Unistused. Elu.-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Päevaküsimus

Kas pigem ootamatu pettumuse olukorras

Loading ... Loading ...

Otsi

Arhiiv

Liitu uudiskirjaga

FB ja IG seab aina kitsendusi, kui paljude inimesteni mu sõnumid ja postitused jõuavad. Jäta palun enda e-maili aadress, sest ma plaanin korra nädalas (või paari nädala tagant) saata mailile ühe uudiskirja, et sa ei jääks väikesest meelelahutusest ilma lihtsalt sellepärast, et FB nii otsustas. Luban, et need jäävad ainult minule ja ma ei levita neid kellelegi, ega hakka ka saatma spämmi. Luban olla viisakas ja vastutustundlik.

Loe ka neid lugusid

  • Pe**e, t**a, f**k ja teistest vahvatest sõnadest

    Kuna eile oli FB seinal juttu ropendamisest, siis ma mõtlesin, et kirjutaksin natukene meie pere filosoofiast sel teemal. Ma ei ole kunagi eriti suur ropendaja olnud. Mul on…

  • Miks te endale koera soovite? Peamiselt laikide pärast!

    Kuna mul pole mingit skandaali teile vahendada (tegelt üks on, aga sellest ma ei räägi), siis minu jälgijaskond on üpriski stabiiline, väikese tõusunurgaga ülespoole. Iga kuu tuleb mõnikümmend…

  • Midagi hoopis teistsugust

    Postitus valmis koostöös GoGoNanoga Ma huvi pärast vaatasin, et millal oli minu esimene koostöö GoGoNanoga ja kui mu blogi mulle ei valeta (vabalt võib), oli meie esimene koostegemine…