Kuidas panna laps tahtma kooli minna? Minu näitel.

Kuidas panna laps tahtma kooli minna? Saada ta terveks suveks orjatööle ja eralda ta kõigist sõpradest. Nii nägin mina enda suvesid ja ma ei jõudnud ära oodata, et lõpuks linna saada. Maal ei olnud mitte midagi, mis noorele uudishimulikule kasvavale poisile huvi pakkunuks. Loomulikult nüüd on lisandunud kogemustele nostalgia ja ma näen oma lapsepõlve suvesid hoopis helgemates toonides ja ma ei saa öelda, et ma hirmsasti tahaksin sinna tagasi, aga see ei oleks ka enam maailmalõpp, nagu see eelteismelisena näis.

Maal oli igavlemine keelatud. Nii kui sa kasvõi mokaotsast poetasid, et igav on ja mitte midagi teha pole, leidsid vanavanemad kohe tuhat tööd, mis vaja kiirelt ära teha. Vanaema lausa ootas justkui nurga taga, et ma hetkeks viludasse istuksin, et mulle vikat ja korv pihku suruda ja mind jänestele rohtu metsast tooma saata. Meil oli hulga küülikuid, kes armastasid üht sellist natuke torkivat taime, mille suured lehed metsatagusel lagendikul soisel alal kasvasid. Seega tegin ma pidevalt nägu, et ma olen millegagi ametis.

Tol ajal ei olnud selliseid igavusepeletajaid nagu täna. Ei saanud taskust telefoni võtta ja end sinna unustada. Kui siis oli igav.. siis sul oli igav ja sa pidid oma enda pead kasutama, et sellele olukorrale lahendust leida. Isegi telerit ei lubatud päevasel ajal käima panna. Kui me õhtust Pailapsiini nägime, oli hästi. Siiani on mul meeles ükskord, kui ma tuppa hiilisin ja salaja Pailapsiini vaatasin (väiksematele lugejatele selgituseks… ei, ei selgita, googeldage!) ja järsku vanaema mulle peale sattus. Ausalt, kui ma oleksin seal toas onaneerinud pesunäpitsad nibudel ja terve pere oleks sisse astunud, oleks mul vähem piinlikum olnud ning vanaemale aktsepteeritavam. Niivõrd suureks patuks pidas vanaema päevasel ajal teleka vahtimist. Eriti, kui väljas ilus ilm oli. Ütlesin, et see on ju lastesaade ja see on meil lubatud olnud. Vanaema vaatas mulle käed puusas otsa ja ütles käskival toonil: “Vaata siis palun kiiresti ära.. jänestele on vaja heina tuua.” Ajasingi silmad punni, et saade võimalikult ruttu ära vaadata. Ma olin nii ähmi täis, et ma arvasingi hetkeks, et suurte silmadega teleka vaatamine aitab mul kiiremini valmis saada. Vanaema lihtsalt arvas, et kui laps toas vahib, siis ta läheb paksuks. Novot! Mina ei istunud. Olin kogu aeg õues. Kes nüüd naerab?.. oot..

Kuid ma ei jõudnud ära oodata, et lõpuks paar päeva enne kooli linna saada. Ma elasin Tartus Karlova linnaosas. Ma elasin seal enne, kui see isegi cool oli. Tõeline trendilooja. Tol ajal see polnud nii hipsterlik ja ajalootruu linnaosa. Siis oli see peamiselt täis vanureid ja joodikuid. Nüüd on ka, aga hipsterid tasakaalustavad veidi. See õhk, mis kodu juures mind tervitas, kui me autoparklast korterisse kõndisime, on mul siiani meeles. See oli segu sirelist ja uriinist. See oli maailma parim lõhn. Kogu maailm tundus helgem.

Ma nautisin kõike, mis kooliga seotud oli – vihikute ostmist, raamatute koolist ära toomist, päeviku täitmist. Ma ei ole jõukast perest (pehmelt öeldes) ja kõik pisikesemad uued asjad, mida me uueks kooliaastaks saime, tegid mulle ebaproportsionaalselt palju rõõmu. 

SUUSAPÄEV : TARTU, EESTI, FEB97 – TKG suusapäev Vooremäel. Veebuar 1997. a. Foto ??

Ma ei jõudnud ära oodata, et ma taas oma sõpru näeksin, kellest enamus olid ka mu klassivennad. Taaskord, see oli aeg enne mobiiltelefone ja isegi tunnine bussisõit teise linna otsa, et sõpra üllatada, et siis ukse peal kuulda, et sõpra pole kodus ja siis tund aega tagasi loksuda, oli vaeva väärt, sest vähemasti ei olnud minu ainukesed sõbrad küülikud ja labidas.

Kuid ma mäletan ka neid suuri üritusi laululaval, mis toimusid minu mäletamist mööda esimesel septembril. Ma räägin nüüd end vanuses umbes 15 aastat. Must Q, 2 Quick Start, Nancy ja kes kõik veel. Kuidas on võimalik, et sellised asjad enam ei toimu? Need olid täiesti alkoholivabad üritused ja seal oli terve laululava täis purjakil kakerdavaid noori. Minu parimad mälestused on just nendest üritustest, sest come on – purjus tüdrukud tahavad kallistada ja see oli suht lähim asi suhtele, mida ma tol ajal kogeda sain. “Henrryyyyy! Jeee! Hõkk! Oot, ma oksendan vist kohe… alla neelasin! Hennu, kallistame!” Ja siis ma kallistasingi neid tüdrukuid, kellega tavaliselt oligi see mu ainus suhtlus, kuni kooliaasta lõpupeoni.

Kuid tavaliselt kulus selleks umbes paar nädalat, kui eufooria vabadusest ja kooli naasmisest asendus rutiini ja hirmuga ning ma elasin taas ainult nädalavahetuste nimel. Hirmuga siis kontrolltööde ees, sest ma ei ole kunagi eriti hea kontrolltööde tegija olnud. Mitte ka väga halb, aga ma olen olnud alati filosoofiaga, et kõike ei ole mõtet õppida- ainult seda osa, mis töösse tuleb ja kuna enne tööd ei tea, mida küsitakse, siis oli see mul sageli loterii, kas ma ikka õppisin kodus seda õiget asja.

Kuid kui ma vaatan üldiselt enda kooliaega, siis on see olnud peamiselt positiivsetes värvides. Ma käisin 10 aastat Karlova Gümnaasiumis ja siis viimased kaks Treffneri Gümnaasiumis ja ma täna tunnengi, et ma olen nagu kahe kooli vahel ja kui on klassikokkutulekud, siis ma ei teakski, kas ma emmale-kummale olekski oodatud- ühest ma nagu eemaldusin ja teise ma ei elanudki lõpuni sisse. Aga mõlemas klassis oli terve klassitäis inimesi, kes muutsid mu kooliskäimise selliseks, et ma vaatan tagasi vaid kõige positiivsemate tunnetega ja ma saan vaid unistada, et mu lapsed satuksid sarnaste kaaslastega oma kooliteed veetma.

Ilusat alanud kooliteed.

Kommentaarid

“Kuidas panna laps tahtma kooli minna? Minu näitel.” on saanud 2 vastust

  1. Iris ütleb:

    Hmm. Ma mäletan ka igavaid aegu maal kus ma pidin kanadele süüa panema, mune korjama jne suht igav või nii vaffa aeg oli tegelt
    Me alustame ka täna kooliteed. Ta nagu tahab ja ei taha ka. Ta ei tea mis teda ees ootab uus huvitab aga ta ei tea et 12 aastaks orjastatakse

  2. ENimetu ütleb:

    Peaaegu nagu oleks ise kirjutanud. Need pikad igavad suved maal, mida nüüd helgusega meenutan ning need “ägedad” laululava peod. Enam ei meenu, kuidas kõik need Gin Longerod õnnestus seltskonnal nii vabalt sisse nihverdada. Lisaks oli meil kõigil täiseani päris mitu aastat minna.
    Aga see oli täitsa hea aeg lapsevanem olla, sest enamus asjade peale täiskasvanud veel ei tulnud, mida kõike nii suure vabadusega järelkasv välja võis mõelda …

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Päevaküsimus

Kas pigem ootamatu pettumuse olukorras

Loading ... Loading ...

Otsi

Arhiiv

Liitu uudiskirjaga

FB ja IG seab aina kitsendusi, kui paljude inimesteni mu sõnumid ja postitused jõuavad. Jäta palun enda e-maili aadress, sest ma plaanin korra nädalas (või paari nädala tagant) saata mailile ühe uudiskirja, et sa ei jääks väikesest meelelahutusest ilma lihtsalt sellepärast, et FB nii otsustas. Luban, et need jäävad ainult minule ja ma ei levita neid kellelegi, ega hakka ka saatma spämmi. Luban olla viisakas ja vastutustundlik.

Loe ka neid lugusid

  • Pe**e, t**a, f**k ja teistest vahvatest sõnadest

    Kuna eile oli FB seinal juttu ropendamisest, siis ma mõtlesin, et kirjutaksin natukene meie pere filosoofiast sel teemal. Ma ei ole kunagi eriti suur ropendaja olnud. Mul on…

  • Miks te endale koera soovite? Peamiselt laikide pärast!

    Kuna mul pole mingit skandaali teile vahendada (tegelt üks on, aga sellest ma ei räägi), siis minu jälgijaskond on üpriski stabiiline, väikese tõusunurgaga ülespoole. Iga kuu tuleb mõnikümmend…

  • Midagi hoopis teistsugust

    Postitus valmis koostöös GoGoNanoga Ma huvi pärast vaatasin, et millal oli minu esimene koostöö GoGoNanoga ja kui mu blogi mulle ei valeta (vabalt võib), oli meie esimene koostegemine…