Kaks nädalat plastikpakendite vabalt. Kuidas läks? – a mida henry teeb?

Kaks nädalat plastikpakendite vabalt. Kuidas läks?

2.08 2019

Aasta võis olla siis..eee.. kusagil 90ndad, kui me maale läksime ja vanaisale-vanaemale plastkarbiga Voimixi viisime ja suure oranži kanistriga Mehukatti siirupit mekkida tõime. Kuu aega hiljem oli Voimixi karp enda jätku leidnud garaažis kruvide hoiupaigana ja Mehukatti pudelis oli midagi mootoriõli sarnast. Vanaisa silmad lõid särama, et uskumatu, ta saab justkui kaks ühes- võid ja lisaks veel ka täiesti kasutatav taara ka kaasas.

Paar kuud hiljem oli tema rõõm asendunud skepsisega, sest lisaks sellele, et endal hakkas seda taarat kogunema enam kui piisavalt, tõid ka lapsed ja naabrid talle tühje karpe, sest küll maal kõik ära kulub, sest kuidas ometi sa viskad täiesti korraliku karbi minema? Loomulikult ei kestnud see pidu kaua, sest ühel hetkel tuli süda kõvaks teha ja hakata neid täiesti kasulikke karpe minema viskama. Süda tilkus verd, sest olid nad elanud elu, kus mitte midagi minema ei visatud. Kõik sai maksimaalselt ära kasutatud.

Kaks nädalat ei ostnud ma ka oma lemmikut – mullivett

Mina veel mäletan aega, kui pakendati vaid hädavajalikku, kuid minu lapsed seda aega ei tea ja poes on kõik pakendatud ja pakendi sees on sageli tooted veel omakorda eraldi pakendatud ning nii koguenb täiesti korralikke karpe ja kilekotte meil müstilise kiirusega. Pool minu garaažist on sageli täis pappi ja pakendeid, mida ma kuidagi ära viia ei suuda, sest alati, kui ma auto täis laen, et need konteineritesse viia, on need nagu kiuste triiki täis.

 Kuid siis helistas mulle Elmari peatoimetaja Mari-Liis Männik ja kutsus osalema projektis, et elaksin nädal aega nii, et ma väldiksin või kasutaksin minimaalselt plastikpakendeid. Loomulikult ei saa nädalast midagi ja me leppisime kokku, et eksperiment kestab hoopis kaks nädalat ja siis on võimalik mingeid järeldusi teha. Lihtne! eks?

Aga ei ole! Nagu te isegi teate, on poes pea kõik pakendatud plastikusse ja olles selles suhtes seni täiesti pime, oli enda hoiaku muutmine algselt paras väljakutse. Kuid ma olin meelekindel, et kaks nädalat saan ma hakkama. Etteruttavalt võingi uhkustada, et kahe nädala jooksul ei ostnud ma mitte ühtegi kilekotti, ega kasutanud ühtegi kilekotti ka juurviljaosakonnas. Ma olin seni arvamusel, et tegelikult on poekilekott mõistlik ost, sest hiljem viskan ma nagunii sellega prügi välja. Kuid kiire arvutus näitas, et ei ole – keskmine kilekott maksab poes 19 senti, samas kui 40 liitrine biolagunev prügikott on umbes poole odavam. Seega selle müüdi ma kummutasin endal kiiresti.

Minu eesmärk ei olnud 100%liselt plastikuvaba elu elada, vaid minu eesmärk oli olla sellele 100% võimalikult lähedal. Ning ka teie tulite appi. Mitmed tootjad saatsid mulle ise enda riidest ja muudest materjalidest kotte, mida ma saan kasutada aastaid. Meie sõbrad JOIKist olid ideest samuti vaimustuses ning tänu neile võivad ka pooled naabrid endale tugeva ja vastupidava koti saada. Saatsid kohe varuga. Üks asi, kui prahti vähendab üks pere, aga kui juba pool tänavat, siis on ka muutused suuremad.

Samuti oli mul põhjust revideerida meie plastikkarpide sahtleid. Ma olen soovinud juba kuid seal korrastustööd teha, aga Esileedi peidab vist kokaiini seal sahtlis või midagi ja keelas mul kategooriliselt omavoliliselt seda sahtlit korrastama hakata, kuna mina ei teadvat, mis seal vajalik ja mis mitte. Igal juhul on meil terve hulk karpe ja terve hulk kaasi, millest aga mitte ükski teineteisele ei sobi. 

Õnneks ma paar siiski leidsin ja kahe nädala jooksul kandsin ma neid kaasas ja ostsin ma kas salatit, hakkliha või ükskõik mida, mida lahtiselt müüakse, palusin ma need panna kaasavõetud karpi. Ma olin veendunud, et hakatakse silmi pööritama, sest meie kodupoe lihaletis on paar proua, kes näitavad iga keharakuga välja, kui tüdinud nad enda tööst ja eelkõige minust on ning arvasin, et see, et nad peavad nüüd tegelema mu isikliku taarata, ajab nad lõplikult rööpast välja. Õnneks oli neil vist puhkust ja letis olid peamiselt sõbralikum kontingent.

Ma ei ostnud kordagi ei pudelivett (saime hoopis maailma parimad termospudeild Sauverilt, mida ma võin nimetada selle aasta üheks parimaks leiuks), pakendatud hapukoort, ega kodujuustu (turuhoones saab kõike lahtiselt) ning ma arvan, et mul jäi ringlusesse toomata vähemalt 50 uut pakendit.Ma arvan, et isegi rohkem.

Mis mulle meeldis, oli see kui kergelt lapsed pardale tulid. Ülesanne oli olla plastmassi ja kilevaba ning tundus, et see avas natuke ka nende silmi, kui nad nägid, kui palju asju on pakendites, mida me vältida püüdsime. Me ei saanud päris 100liselt hakkama, sest näiteks meie nõudepesutabletid on kõik eraldi kiledesse pakendatud ja kohukesed täpselt samamoodi. Enamus lapsevanemaid ostab kohukesi nagunii alati varuga, tootjad võiks katsetada, kuidas kuuene pakk müüks, kus kohukesed ei ole kõik eraldi pakendatud. Kuna meil süüakse ainult ühte tüüpi kohukesi, siis see peaks kindlasti olema COOPi vaarikakohuke!

Ka tahan tänada Helios kirjastust, kes toetasid meie ponnistusi saates meile raamatu “Jäätmeteta kodu”. Pakitud oli see nutikalt kotikesse, mis oli tehtud vanast padjapüürist. Nüüd hoiame me selles porgandeid külmkapis. Ma olen seda raamatut enda jaoks läbitöötamas ja kui ma ühel hetkel targem olen, siis teen kindlasti ka raamatu tutvustuse/arvustuse.

Arvan, et me võiks kõik teha veel sellise challenge ja miks mitte teha seda regulaarselt. Kui seda iga mingi aja tagant ette võtta, siis me otsiksime endale aina ka lahendusi, kuidas eesmärki täita ja me ei teeks seda lihtsalt tegemise pärast, vaid plastik hävitab meie planeeti. Vaevalt plastiku leiutaja kunagi arvas, et ühel hetkel on selle mikroosakesed maailma ookeanides elavat loodust anastamas. 

Nagu öedud, siis kahe nädalaga jäi mul ära vähemalt poolsada pakendit ja selle kahe nädalaga on mu mõte nii palju muutunud, et endale teadvustamata ma olen hakanud langetama otsuseid selliste toodete suhtes, kus ei ole seda ülepakendatud. Nii palju kui võimalik. Õnneks on meil pandipakend ja pudelid ostetakse tagasi, kuid nii paljusid pudeleid ei osteta. Neid ma siis lihtsalt ei osta.

Hea näide, kuidas vana rehv edasi elab ja kiigu jaoks polegi tarvis plasti juurde toota

Aga mis te arvate, kui teeksime väljakutse iseendile kunagi lähiajal – 10 päeva plastikpakendita? Et anda endast maksimaalne, et mitte minna lihtsa vastupanu teed, et võtta poest juurikatele see kilekott (sul on kodus nagunii neid vedelemas – võta kodust kaasa, või kasuta spetsiaalseid puuviljavõrke), või mõtlematult viilutatud sinki, kus 100g singi kohta on sama palju plastikut, mis ei lagune veel sadu aastaid.

Muide ma käisin kahe teadlasega ka Elmaris enda kogemusest rääkimas. Lisan selle helifaili siia samma teile.

Aga selleks, eten probleemi tõsidusega kurssi viia ja saada ideid esimeste sammude astumiseks on head lehed:
bioneer.ee
kliimamuutused.ee
kuhuviia.ee
pakendiringlus.ee

Sulle võivad meeldida ka need postitused:

Eelmine postitus Järgmine postitus

2 kommentaari

  • H.

    04.08.2019 at 18:55

    Kuule, neid tablette on ka selliseid, mille paned koos ümbrisega masinasse ja see sulab ära.

    1. Henry

      08.08.2019 at 10:22

      jep, aga mitte need, mis meil kodus olid

Jäta kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga