Kuidas ma ilma soovituseta öömaja leidsin

Eile palusin ma teil soovitada mulle kohti, kuhu suvel perega tulla/minna ja kes soovisid koostööd teha, kirjutasid mulle otse postkasti. See on minu jaoks oluline, et keegi on seda soovitanud, ehk keegi on saanud selles kohas kas positiivse kogemuse, või juhatab seda paika ise ning arvab et see koht on piisavalt hea, et enda nimega reklaamida. Ma palusin teilt sama asja ka möödunud aastal, aga kuna ma ei lisanud üleskutsele juurde ühtegi pilti, siis ei leia ma seda ka enam üles. Kui te peate FB lehte, siis minu soovitus on, et kui teete mingi teema, siis pange pealkirja ka pilt, sest pilt läheb galeriisse ja seda on alati lihtne leida.

Me oleme ju ka ilma soovitusteta käinud avastamas ja nii mõnigi kord pettunud. Näiteks kui me Londonis käisime. See oli enne Noorsandi sündi ja Esileedi oli teist kuud ootel. Mul on meeles, kuidas ta päev enne äralendu oksendas nagu pöörane ja teatas, et tema ei saa kusagile tulla. Järgmisel hommikul oli ta nagu ümber sündinud. Pakkis rõõmsalt kohvreid ja miski ei reetnud, et päev enne kostusid vetsust hääled, mis meenutasid rohkem tusase ninassarviku räuskeid kui õrna naisterahva omi. Läksime siiski Londonisse koos. Enne seda olin ma meile ka hotelli välja ajanud. Väga ilus interjöör, värskelt remonditud ja hind enam kui mõistlik. 50 naela öö oli tõeliselt soodne hind.

Kohale jõudes ootas meid aga ees kõik see, mis pildi peale ei mahtunud. See oli tõepoolest värskelt remonditud. Nii värskelt, et majja sisenemiseks tuli ehitusprahi vahel teed leida ja tuba, kuhu meid juhatati oli nii tugeva värvihaisuga, et ma ei julgenud vastu seinagi toetada, kartes, et äkki värv veel määrib. Kui ma oleks toksikomaan annaks ma ruumile 10st 10 punkti. Aga mul oli kaasas iiveldav rase naine ja Londonit oli tabanud just aastate karmim kuumalaine.

Tuba, mida ma kodus pildi pealt imetlesin, ei olnud see, kuhu meid juhatati. Meie tuba meenutas pigem mõnda väiksemat garderoobi. Kahe inimese voodi (tellisime toa Deluxe King Size voodiga), mis oli maksimaalselt 110cm lai, täitis 90% toast. Võite siis ettekujutada, kui väike see tuba olema pidi. Igal juhul kohvrit põrandale ruumipuuduse tõttu toetada ei saanud. Vannituba tualetiga oli nii pisike, et ma mahtusin duši all käima nii, et kõige pealt pesin enda parema külje ära, tulin korra ruumist välja, keerasin teise külje ning läksin teine külg ees duši alla. Lugeja: “Aga Henry, ma arvasin, et sa oled nii paks, et sa käid igal pool nii duši all!”. Mine perse!

Igal juhul oli see kõige väiksem hotellituba, mida ma kunagi näinud olen ja mis oli kuumalaine tõttu tohutult palav ja intensiivse värvihaisuga.

Käisin admini käest ventilaatorit otsimas, mida meile eelbroneeringus lubati. Hindudest adminid, kes ühtlasi ka omanikud olid, istusid allkorrusel ventilaatorid igale ühele näkku puhumas, teatasid aga, et kõik ventilaatorid on välja laenutatud. Vaatasid oma süüdimatute silmade ja tuules lehvivate vurrudega mulle otsa, andes märku, et vestlus on lõppenud. Kuid ma kortsutasin kulmu ja osutasin kolmele ventilaatorile, mis ruumis õhku ringi ajasid, mille peale hakkas turbaniga härra kokutama ja lubas tuppa järgi tuua. Umbes neli tundi hiljem toodigi.

Me pidime selles kitsukeses toas olema viis päeva. Koos me voodisse ei mahtunud, sest see eeldanuks füüsilist kontakti, aga ruumi temperatuur lähenes 33 kraadile. Sellise leitsakuga on viimane asi, mida sa tahad nahk-naha kontakti. Sel ööl magasin mina põrandal. Õnneks mahtusin ma sinna selili magama. Selleks pidi küll üks mu õlg voodi all olema.

Mul olid suured süümekad, et ma sellise hotellivalikuga meie reisi rikkunud olin. Mu emotsionaalne rase naine peab hingama seal värvihaisuses ruumis, aga ära minna ka ei saanud, sest mingit raha tagastust pole. Selle kohta oli ka hotelli lehel hoiatus. Hommikul, kui ma ärkasin, ringutasin ja duši all pea tühjaks nutsin (ma tahtsin tegelt looteasendis kägaras nutta seal, aga ma ei mahtunud), võttis Esileedi ette arvuti ja veerand tundi hiljem koputas ta mu vannitoa uksest väljaulatuvale õlale ja teatas: “Paki asjad, me läheme teise hotelli!”.

Mis mõttes? Kuhugi me ei lähe! Kannatame selle viis päeva ära! Me jääme muidu kogu rahast ilma. Kuid Esileedi oli resoluutne ja teatas, et tema ei kavatse seal urkas enam hetkegi veeta ja on netis ühe teise hotelli meile broneerinud, kus maksis üle 200 naela öö.

200 naela?? Hulluks on ta läinud? Ma maksin selle toa eest terve nädala eest 250 ja tema tahab nüüd sama hinda ühe öö eest maksta. Kuid ta ei lasknud end ümber veenda. Panime asjad kokku ja läinud me olimegi. See hotell, kuhu me läksime, oli ülivinge. Vähemalt eelmise kohaga võrreldes. Ei midagi liiga fäänsit, aga ma tundsin end seal inimesena – normaalse laiusega voodi, suur tuba, korralik vannituba. Ma tundsin juba vastuvõtus end nagu ma oleks uppuvalt laevalt pääsenud. Oli selline põgenemise ja pääsemise tunne. Tegin otsuse, et edaspidi peatun Londonis vaid ketihotellis. Siis on mingi standard, millega sa arvestada võid.

Meil läks reis küll viis korda kallimaks, aga see oli lõpuks ometi puhkus, mitte mingi suvalises peldikus ootamine, millal minema saab. Seal oli tegu puhtalt rahaahnusega, et üüriti välja küll soodsama hinnaga, aga pinnal olid toad nii väikesed tehtud, et saada maksimaalse summa ruutmeetri kohta. Pole ju palju palutud, et koht, kuhu me läheme, ei oleks tervist hävitav, oleks meie vastu sõbralik ja me tunneksime end oodatuna. Ja mis veelgi olulisem – et ei oleks hindust juhatada. Go EKRE! 😀

Lisan hotelli lingi ka ja tõesti, kui te olete Londonis ja kõik kõik teised hotellid on välja müüdud, siis….. siis leidke pargis endale pink ja magage seal öö ära. Hoidke lihtsalt sellest kohast eemale. Ma vahel loen meelelahutuseks Tripadvisorist sellele kohale jäetud kommentaare.

Jagage enda kogemusi, mida võiks nimetada puhkus from hell!

Kommentaarid

“Kuidas ma ilma soovituseta öömaja leidsin” on saanud 15 vastust

  1. Anu ütleb:

    Jaaahhh täpselt :D, ka mina olen pidanud ööbima Londonis seda esimest sorti kohas. Ega enne ei teadnud, et tumedanahaliste juhitud hotellides lihtsalt EI TOHI peatuda, sest see on ikka ulme, mis seal on. Tuba, hommikusöök, no absoluutselt kõik oli jube. Kahjuks ongi mul nüüd Londonist selline tiba viletsam mulje jäänud, sest rohkem pole ma sinna sattunud ja miski pole eelenevat kogemust kuidagi rehabiliteerinud.

    • Henry ütleb:

      jah, kogu suhtumine lonkas kahte jalga. Rääkimata teenindamiskiirusest. Eks see ole kultuurile omane ka mingil määral. Eestlane on harjunud kõike kiirelt saama 🙂

  2. T ütleb:

    Oioi koonerdavad mehed…. 🙁 Õnneks Esileedi ikka tragi!!
    Mina olen ka üks kord Lissabonis mehe peale niimoodi vihastanud, et mis urgas see on, kus ööbisime. Õnneks pärast seda seika pole hotellidele enam kunagi midagi olnud ette heita. Elu õpetab! Ja kui ei õpeta, siis teeb seda naine!!

    • Krisha ütleb:

      Mis koonerdavad mehed?! Kui raha ei kasva puu otsas, siis iga kokkuhoid pole koonerdamine. Aga kui kasvab puu otsas, siis on olemas Hiltonid ja Sheratonid jne…

  3. Helen ütleb:

    Ma nüüd üritasin meenutada, kas ma Londonis kunagi elus üldse n-ö normaalses hotellis olen ööbinud. Selliseid enam-vähem magamiskohti on vist isegi jopanud. Isegi üks neljatärnikas Hyde Parki nurga peal oli pisike läppanud lõhnaga (vaibad!) koobas, mille aken oli vastu teise maja seina.
    Sekeldusi on mul seal linnas hotellidega ikka jagunud (aga kui ainult magamas ja pesemas käia, siis ma end traumeerituna ei tunne).

    • Henry ütleb:

      Me selle Premier Inniga jäime väga rahule. Hotelli restoran oli ka kõvasti üle keskmise kvaliteediga.

  4. Toomas ütleb:

    Puhkused on alati õnnestunud tänu planeerimisele ja ilmselt ka õnnele, küll aga on kogemus “näruseimast hotellitoast”. Tulime tagasi “Suurte Järvede” automatkalt, kus olime üle nädala iga öö erinevas looduslikult kaunis kämpingus telgis värskes õhus magamist nautinud. Lastele (4 ja 6 aastased) hullult meeldis, õhtuti sai lõket teha, päeval matkata, ujuda rannas mängida, … Viimane öö sõitsime Toronto poole, vihma sadas, otsustasime ööseks motelli võtta. Hind oli soodne 35dollarit toa eest. Paraku kui raha makstud ja ukse avasime lõi esmapilgul normaalsest toast vastu jälk koni ja kopituse hais. Vannitoas oli hallitus nurkades, voodipesu kahtlase tuhmi tooniga. Proovisime oma magamiskottides magada lootes, et nina harjub aga kolme tunni vähkremise peale kobisime autosse ja sõitsime öösel kodu poole.

    Hind enamasti annab aimu mida oodata. Samas kui natuke vaeva näha saab ka väga soodsalt väga mõnusaid kohti. Näiteks see talv Lake Placidis suusatamas käies mõnulesime 100 dollari eest väikese hotelli sviidis, kus lisaks muule varustusele ka oma jacuzzi vannitoas. Koha valimisel olin muidugi eeltööd teinud lugedes klientide hinnanguid, vaadates pildid üle ja suheldes eelnevalt emaili kaudu hotelli omanikuga. Tänapäeval soovitaks kindlasti kaaluda airbnb pakkumisi – parim asukoha, kvaliteedi ja hinna suhe.

    • Henry ütleb:

      ma olen üldse nii vähe reisinud. Riike külastanud peamiselt nii, et on pikk ümberistumisaeg ja siis on oma 20 tundi aega linnaga tutvuda.

  5. Laura ütleb:

    Kunagi, kui tausta uurimata Nepaali läksime ja mässavas riigis bussiga suvalises külakeses öö peale jäime, ööbisime 8-kesi pisikeses kitselaudas. Kitsed aeti selleks ööks õue:) Ruumi oli täpselt nii palju, et kõik seljakotid mahtusid ühte kõrgesse virna ja siis meie kui kilud karbis kõrvuti kitsede lavatsile. Mis teha, ühtki majutusasutust ses külas polnud. Õnneks olid need kitsed puhtad loomad.
    Veel meenub üks rongis ööbimine Ukrainast, kui meil oli hädasti tarvis sõita, aga kogu rong välja müüdud. Rääkisime ära ühe vagunisaatja, kes meid oma polkale lubas. Nelja naise peale ca 2 ruutmeetrit pinki ja sama palju põrandat, ülemisel polkal valjult norskav purupurjus hiiglase mõõtu meesterahavas.
    Mõlema “majutuse” eest maksime:) Elu.

    • Henry ütleb:

      Kusjuures ma nuriseks selle Nepaali kitseruumi üle palju vähem, kui üldse. Sest sinna minnes sul vaevalt eriti glamuurseid ja mugavusi otsivad lootused olid. Kui hotell reklaamib end välja kui ülimugav ja kliendikeskne, aga tegelikult on kõike muud, siis ma olen pettunud. Oleks nad öelnud, et see on pedlik, kuid odav, siis ma oleksin äkki mõelnud, et uhh, ma ootasin veel hullemat 😀

  6. K ütleb:

    Minul on Vietnamis reisides olnud nii puhkus from hell kui ka from paradise. Esimesel korral oli meil kaheks ööks vaja kiirelt mingit odavat kohta kesklinnas ja meil oli suht ükskõik, mis ta endaat kujutab. Maksime 12 dollarit ikkagi öö eest. Ja no seda me ka saime…õppisin, et iial ma ilma aknata toas ei taha olla. Väga imelik on. Kõik oli niiskust täis, haises meeletult kopituse järgi, oli hallitanud. Vetsus oli dušš poti kohal, ka huvitav kogemus. Aga ma sattusin lõunal “fuajees” jutule ühe Austraalia pensionäriga, kes oli tõeline elumees ning kellele noor linalakk nii meeldis, et ta palus hotelli omanikul meid upgrade’ida. Omaniks oli ka tore mees, palus meil asjad kokku pakkida ja viis kolm tänavat eemale oma teise hotelli, pisikesse ja mugavasse AKNAGA! tuppa.

    Üldiselt Vietnamis elasime kuninga kassi elu, sest 20-25 doltsi eest sai ikka väga mõnnasid suuri tube. Ainult korra olime veel ilma aknata (aken oli koridori) hotellis, kui mu elukaaslane kõhuviiruse sai ja p*sandas ööd päevad potil – tuba oli pisike ja vannituba oli klaasiga eraldatud 😀 tõeline värske noorpaari bondimise reis

  7. Kris ütleb:

    Me ei ole kunagi halva hotelli otsa sattunud kuni eelmise aasta juuli kuuni kui bookisime endale Riia uus vanalinnas endale nädalaks toa. Hotelli enda kohta kena taust – ajalooline maja, renoveeritud siis ja siis, väike spa veel lisaks, toad nägid piltidel nii kuninglikud välja, hommikusöögi pildid justkui oleks Bora Boral. Kohale jõudes oli armsast ajaloolisest butiik-hotellist asi kaugel. Lisaks paigutati meid keldri korrusele, vaatega hotelli prügikastidele, toa ukse taga ladustati mitte vajavat mööblit, hommikusööki sõime vaid kusagil kohvikutes, kohvrid olid kogu aeg kinni ja pakitud sest ruumi polnud. Põhjus miks nii kehva toa saime olevat asjaolu, et bookisime 6 kuud ette

  8. A ütleb:

    No me oobisime londonis üldse 6ekesi kuskil keldris kus ülejäänud pidid voodis istuma kuni üks liikus. Vannituba oli ühiskasutatav kogumajaga ja katki lclt torud lekkisid vett ja soe vesi oli ka ajutine. Lisaks wcs ulpisid alatasa kellegi junnis ja see oli alayi kinni kui kasutada soovisime. Xd see eest vaatamisväärsused tegid selle tasa. Ps see oli õpetajate broneeritud läbi reisi firma xs d

  9. Eve ütleb:

    Iga paari aasta tagant katsume ikka Palangal käia. Tavaliselt toa ette bookinud. No ja siis ükskord otsustasin ka julgelt minna seda soovituste rada, kus arvati et kohapealt saab odavamalt ja pakkujaid on piisavalt igal pool. No tõttöelda olime seda ju ka näinud, ja Palangal tõesti igal teisel eramul silt mis teatab et pakub majutust. Vot ei teagi mis tol nädalal toimus, aga pühimütteliselt kõik kohad olid täis. Majadel sildid vabu tube pole. Mõned üksikud pakkujad olid, nii sissesõidutee ääres kui bussijaamas. Aga- kas olid ulme kõrged hinnad- mida me polnud nõus maksma, või -kuuldes et me oleme vaid kahekesi ja vaid kolmeks ööks , polnud meile midagi pakkuda 🙁 Nutuvõru oli ikka suu ümber ja abikaasa lubas kangelaslikult rooli istuda, et koju sõitma hakata- uhhh, kui pikk see tee ju on ! Minu palve peale läksime siiski veel kolmandat korda bussijaama luusima. Seal siis üks onu halastas lõpuks, et ok, midagi ta äkki ikka leiab. Leidiski. Mingi tibatillu verandatoa. Mis oli vist pereproual suitsetamiskohaks – kõik, alates kardinatest kuni diivanini millel (magama pidime ) haises koni järgi ….Olime sel ajal vist mõlemad veel ise ka suitsetajad, seega kohe see suitsuhais nii hull ei tundundki. Aga magama minnes, ohhohhooo, selline tunne nagu tuhatoosis magaks 🙁 Me siiski võtsime selle toa. Kemps ja pesuruum oli muidugi teisel küljel majas- sinna otse ei saanud, tuli õuest ringiga minna 😀 Pole vist eluski nii vähe ühes toas viibinud, põhimõtteliselt ainult magasime seal. Ärgates kohe minema 😀 Edaspidi oleme majutuse alati ette broneerinud. Alati. Ja siis loen ka kommentaare ja uurin põhjalikult nii pilte kui asukohta ….

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Päevaküsimus

Kumb on sinu jaoks tüütum?

Loading ... Loading ...

Otsi

Arhiiv

Liitu uudiskirjaga

FB ja IG seab aina kitsendusi, kui paljude inimesteni mu sõnumid ja postitused jõuavad. Jäta palun enda e-maili aadress, sest ma plaanin korra nädalas (või paari nädala tagant) saata mailile ühe uudiskirja, et sa ei jääks väikesest meelelahutusest ilma lihtsalt sellepärast, et FB nii otsustas. Luban, et need jäävad ainult minule ja ma ei levita neid kellelegi, ega hakka ka saatma spämmi. Luban olla viisakas ja vastutustundlik.

Loe ka neid lugusid

  • Sandi päevaraamat

    Kui keegi peaks kogemata mu blogisse sattuma, kes minust eelnevalt midagi ei tea, oleks see nagu mingi sandi päevaraamat. Tüüp ainult halab, kuidas kogu tervis nii pees on….

  • Kõige lihtsam tomati püreesupp

    Postituse valmimisele aitas kaasa Bosch VitalPower Ma ei tea, miks, aga supp on meie toidulaual tõsine vaeslaps. Ma armastan tegelikult suppe, aga miskipärast satun ma neid tegema üliharva….

  • Olnust, trollist, plaanidest

    Kui sa jälgid meie tegemisi, siis sa tead, et ma ei ole vähem blogima hakanud. Lihtsalt kuidagi oli mugavam blogiga FB-sse kolida. Ma ei oska isegi seletada miks,…