Isa blogi | Kõik lapsed ootavad minult midagi erinevat – a mida henry teeb?

Isa blogi | Kõik lapsed ootavad minult midagi erinevat

12.12 2018

Ma sain natuke kriitikat, et ma ei kirjuta enam eriti põhjalikult lastest. Aga mul ongi natuke keerulisem, sest nad on juba nii suured, et ma ei ole igal sammul juures ning nad toimetavad päris palju isekeskis. Noorsand oleks üldse valmis kusagile vabrikusse mingile kergemale tööle minema, aga Esileedi arvas, et äkki ootaks veel aastakese. Aga ma siis pühendaks tänase postituse lastele ja räägiks natuke neist.

Mul on kolm last ja nad kõik peavad mind enda isaks. See on tore pool. Keerulisem pool on see, et mida isa nende elus tähendab. Kõik kolm näevad pisut erinevalt, mis isaroll olema peaks ja katsetavad aina, kas reaalsus vastab ootustele ja nii olen ma suure osa aast rakkes sellega, et kas lapsi lohutada ja või selgitada, et nii see ei pruugi käia.

Vennas arvab, et isa roll on olemas olla 24/7. Kui mitte olemas olla, siis minimaalselt kümne sammu kaugusel. Iga kord kui ma hakkan kodust ära minema, tuleb ta ukse peale, vaatab mulle etteheitvalt otsa ja ütleb: “Noh, jälle lähed?”. Mul on alati selline rongaisa tunne kui ma hommikul kell pool kümme poodi piima järele lähen. Sest Esileedil on vaja. Ta ei saa ju ometi oma päeva kohvita alustada ja sinna käib tal hulk piima. Võiks arvata, et kel janu sel jalad, eks? Võiks arvata… 

Pühapäeval käisid lapsed Esileediga ööseks Esileedi vanemate juures ja õhtul oli Vennas minu puudumisest korraliku skandaali korraldanud. Järgmine päev tulid nad siiski rõõmsameelselt koju tagasi. Ja Vennas naerataski. Välja arvatud siis, kui ta minu suunas vaatas. Kui muidu oli tal suu kõrvuni, siis iga kord kui mina vaatevälja jäin, läks kulm automaatselt kortsu ja ainult põrnitses mind pahaselt. Oli küll mu peale pahane, kuid teisalt tahtis ta ka kogu päeva minuga veeta, seega tuligi mul kannatada õhtuni enda kaisus olevat Vennast, kes igal võimalikul hetkel mind togis ja siis  kurjal pilgul põrnitses. Ma sain alles õhtul aru, millest ta pahameel tingitud on. Ma arvasin, et lihtsalt halb tuju, sest päkapikke ei käinud vms. Kuid õhtul jõudis see mulle pärale ja vabandasin, et mind eile tema jaoks olemas ei olnud. Vennas naeratas ja ütles: “Okei, pole hullu” ja läks rõõmsalt mänguasjadega toimetama.

Piiga jaoks olen ma juba klassikalisse isarolli sisse elanud ja tema jaoks olen ma tüüp, kelle kaudu saab asju. Neid asju, mille kohta Esileedi “ei” ütles. Kui ta tuleb minu käest midagi küsima, siis võib kindel olla, et Esileedile on see küsimus juba esitatud ning see sai eitava vastuse. Mul on keeruline keelduda, sest mul ei ole eellugu. “Issi, kas ma võin väikese palliga mängida?” Kuidas sa ütled väikesele lapsele, et ei, sa ei tohi palliga mängida? Muidugi võid! Ma ei teadnud, et viimased veerand tundi olid kaksikud selle palli pärast kakelnud ja kuna mingit lahendust nad ei leidnud ja kompromisse polnud kumbki pool nõus tegema, tuli karm otsus, et kui koos mängida ei oska, siis ei saa kumbki. Vennas leppis. Piiga teadis paremini.

See muudab mu automaatselt maailma parimaks issiks ja Piiga ei ole komplimentidega kade. Ma kuulen seda, et ma olen maailma parim issi umbes viiel korral päevas. Lihtsalt astub ligi, kallistab, musitab mind põsele, kiidab ja läheb toimetab oma asjadega edasi. Piiga oskab enda kaarte õigesti mängida ja vaevalt, et seal pisikeses peas mingit teadlikku manipulaatorit on, aga ju tajub ise, et tark on kõigi vastu hea olla, siis ollakse seda ka sinuga.

Noorsandi jaoks olen ideede põrgatamise partner.  Iga kord kui tal mingi uus mõte tuleb tahab ta minuga seda arutada. Paar päeva tagasi teatas, et ta meeleldi loobuks nimest Karl- Erik ja kui vähegi võimalik, siis me võiks teda peres kutsuma hakata Ninja Jakobsoniks. Huvitav, et see nimi tundub talle väga hästi sobivat, aga seda polnud isegi kandidaatide kirjas kui me talle nime mõtlesime.

Ka olen ma tema naljade kriitik. Noorsand püüab väga palju kildu rebida. Peamiselt käivad need kakast ja puuksudest, mis ta kõht kõveras kõkutama jätavad, kuid ta on arenenud ja paneb väga tähelepanelikult tähele, mis naljade peale ma naeran ja mis mind ei kõiguta. Eile naersin ma millegi peale ja ta vaatas mulle pingsalt otsa nagu tehes ajus märkust, et “issile meeldivad sellised naljad”.

Nii palju siis lastest. Ma räägiks meie pere kõige tähtsamast liikmest ka. Ei, mitte endast. Ma sain eelmise postituse alla blogis kommentaari, et varem ma kirjutasin mitmeid Esileedit ülistavaid postitusi, et ma peaks võimalikult kiiresti taas midagi taolist tegema, et muidu ma ainult nokin Esileedi kallal ja ütlen ta kohta halvasti. Et huvitav, kas tunded hakkavad hääbuma. Mulle isiklikult tundub uskumatu, et keegi seda nööki, mida ma Esileediga siin blogis harrastan, millekski muuks kui naljaks pidada saab.

Ma tahan öelda, et meie suhe ja meie perekonnana oleme ajas muutuvad. Ka armastus ja tunded muutuvad. Võtavad teise vormi. Kas iga suudlus, mis meil oma vahel on, on sama meelierutav nagu esimene? Absoluutselt mitte. Kui esimese suudluse järgselt olin ma pilvede peal kõndimas, siis nüüd suudeldes ei tekita see mingeid erilisi tundeid. Ja see on täiesti normaalne. Suudlus on nagu meeldetuletus, et sa oled mulle oluline ja aitäh, et sul puhas aluspesu seljas on. 

Just see ootus, et need liblikad ka peale aastakümneid kõhus olema peavad, on see, mis inimesed lahku ajab, sest mingil hetkel kaob uudsus ja siis tulebki hakata otsima viise, kuidas seda kõike elus hoida ja vürtsitada.

Sellepärast me käimegi aeg-ajalt resotranides. Sellepärast tulengi ma aeg-ajalt koju politsei mundris ja küsin, kas ta on olnud paha tüdruk. Ei, oot. See ei olnud Esileediga. See tähendab seda, et Esileediga ei ole me seda rollimängu teinud. Ei, kellegi teisega ka pole. Seda mänginud. Mida iganes… 

Aga rutiinist väljatulek tekitab erilisi tundeid. Vaevalt jõuluvana lapsi nii elevile ajaks kui ta meil aasta ringselt kaks korda päevas külas käiks. Esimese paari nädalaga viskaks kopa ette, et mida ta tiirutab siin nüüd. Aitab! 

Kuid kolme lapsega on kaheksei rutiinist välja tulek keeruline. Ja sellepärast ongi meie suhe midagi palju sügavamat kui need liblikad. See on tänu, et ta majapidamist üleval hoiab, et ta arvestab minuga, lastega. Et ta võtab mind sellisena nagu ma olen. Ei anna mulle hinnanguid. On soe teiste vastu. Tahab aidata kui tema poole pöördutakse. Loomulikult on ka hulk asju üksteise juures, mida on raskem armastada, aga see muudabki teise inimese selleks, kes ta on. Me tülitseme täpselt sama palju kui me lepime. See tähendab, et meil tõusevad üles teemad, mis meid häirivad ja me alati lahendame need erimeelsused. Ma olen talle kunagi rääkinud, et kui ta peaks kunagi mind kellegagi petma, siis see on ok vaid ühel juhul – kui mina ei saa sellest kunagi teada. Ja mul on hea meel, et ta ei ole seda kas teinud, või on ta sellest tingimusest nii kiivalt kinni pidanud 🙂 . Mõlemal juhul näitab see austust minu vastu. Aitäh kallis!  Loodan, et see oli piisav vastus, et kahtlusi hajutada.

Sulle võivad meeldida ka need postitused:

Eelmine postitus Järgmine postitus

2 kommentaari

  • Kristi

    12.12.2018 at 12:20

    Suhte vürtsitamise kohta on mu tol korral 7 aastat abielus olnud sõpradel hea nali. Tegelikult see polnud naljana plaanitud, aga kukkus nii välja.
    Naine pakkus mehele välja, et võiks midagi põnevat teha, et suhtesse veidi vürtsi tuua. Mees ütles selle peale, et käisime ju pumbajaama taga. Naine vastu, et ei ole käinud, mees jäi ikka endale kindlaks. Vaidlesid ja vaidlesid, kuni lõpuks jäi naine juba peaaegu uskuma. Siis tuli mehele meelde, et ei olnudki oma naisega see pumbajaama tagune seiklus vaid hoopis endise elukaaslasega.
    Tõenäoliselt tol hetkel see nii naljakas ei olnud, aga nüüd aastaid hiljemgi viskavad nad selle üle nalja.

    Teie pere on vahva ja ikka on tore lugeda teie tegemistest läbi huumoriprisma.

  • Janni

    12.12.2018 at 13:51

    Olin nii skeptiline alguses su blogi osas, aga nüüd kõkutan igat postitust lugedes. Aitäh, Henry, päevaste naeruannuste eest! Elan teie perele väga kaasa 🙂

Jäta kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga