Isa blogi: Isegi omaenda perekonnas on raske üksteisest õigesti aru saada

25.08.2016

Paar kuud tagasi kirjutasin ma, et Noorsandi teatud sõnad kostuvad rohkem ropendamise, kui selle sõnana, mida ta öelda tahab. See asi on õnneks paranemise suunas liikunud ja enam ta voorimehe moodi poodides ostlejaid ei šokeeri. Kuigi sõnad “mull” ja “mullitaja” on jätkuvalt kaheldavad, et mis ta siis lõppeks ütles. Nüüdseks on Noorsandi sõnaline ambitsioon sealmaal, et ta üritab kõike järgi öelda, mida ta kuuleb.

See sunnib ka mind olema ettevaatlikum sõnavaraga, mida ma kasutan. Ma ei ole kunagi olnud suur ropendaja, kuid eks on ka need sõnad mingitel hetkedel üle huulte lipsanud ning enam ei saa ma seda endale lubada, sest ta sörgib mu sabas ja kordab kajana kõike, mida ma ütlen. Vähemasti peaaegu, sest ta hääldab teatud häälikuid jätkuvalt oma moodi ja vahetab oma suva järgi sõnades tähti ära. Näiteks sõna “jalga” kõlab tema suust “langa” ja sõna “üles” on tema esituses “alla”. Ma võin sõna “üles” isegi tähthaaval ette veerida ja ta kordab iga tähe ette “ü-l-e-s” ning kui siis aeg on see sõna ette vuristada, ütleb ta ikka “alla”.

Kuid huvitav on see, et oma lapsest saavad ikka aru vaid tema vanemad. Kui ka mina lähen mõne põngerja vanemale külla, kes seisab mu ees ja seletab midagi entusiastlikult, siis ma noogutan küll rõõmsalt kaasa, kuid tavaliselt ei saa ma suurt aru, mida mulle räägitakse. “Äpa-äpa- ole-äpa-vaata-sõõ-auto-vaata-amma-töö-ära!”, vuristab laps mulle ette. Ma võisin sealt vurinast paar sõna välja lugeda nagu auto ja vaata ning vaatan oma sõprade poole, kes oma poega heldinult rääkimas vaatavad, et saada selgust, mida ta just ütles, siis nad tõlgivad mulle: “Ta tahab, et sa ta autot vaataksid”. Miks ta siis ei ütle, et “vaata autot”? Milleks see äpa ja muu puru sinna vahele vajalik on?

Noorsand teeb sama asja. Ta seisab vahel minu ette, seda eriti, kui ta midagi tahab ja hakkab seletama ning ma hakkan sellest jorust välja püüdma sõnu, mis mulle midagi tähendavad. Olete märganud, et lapsed, kes üritavad sulle midagi seletada, teevad seda nii justkui oleksid nad just kilomeetri maha jooksnud enne rääkima hakkamist? Hingeldamine, sõnade otsimine, sõnade kordamine. Noorsandil on sõnavara küll juba täitsa lai ja ta oskab ennast väljendada, kuid lihtsalt arusaamisega võib vahel just minul raskusi olla.

Kuid võibolla on tal lihtsalt halb diktsioon? Sest minul on. Kes iganes mind tunneb, see teab, et vahel on minust eriti raske aru saada. Eriti, kui ma olen millegi pärast elevil. Kui Esileedi sõbrad külla tulevad ja ma nendega kohe mingit juttu üritan ajada, siis pool ajast vaatavad nad Esileedi suunas, et ta neile tõlgiks, mida ma just ütlesin. Sama ka Noorsandiga — kui ta midagi ütleb, vaadatakse samuti Esileedi suunas, et ta tõlgiks. Õnneks pole äpa-äpa minu sõnavaras, sest minu tööks on avalik esinemine ja ma pean enne esinemist alati diktsiooni harjutusi tegema, et alustades jutt inimeste kõrvust mööda ei jookseks. Kui minu seminar toimub Tallinnas, siis kusagil Kosel rändab veinipudeli kork juba minu suhu ning ma hakkan seda hammaste vahel hoides kümneni lugema.

Kuid see rääkimine ja see pidev kõne areng on väga lahe aeg, kus Noorsand üllatab meid absoluutselt iga päev. Alles see oli, kui ta laused oli ühe-kahesõnalised. Nüüd pole tal probleemi moodustada terve lause. Üks päev olid Esileedil just silmad märjad ja kallistusevajadus laes, sest Noorsand tuli tema juurde ja ütles: “Emme, sa oled ilus!”. Meil on alati küsimus, et kus ta seda kuulnud on, et ta nii ütleb. Meile ei jõua veel pärale, et tegelikult ta mitte ainult ei korda asju, mida ta kuulnud on, vaid ta oskab end juba väljendada.

Ma nüüd lähen kaksikuid Noorsandi raudsest haardest päästma, sest ma kuulen praegu kõrvaltoast kaksikute nuttu ja Noorsandi poolt kahtlast vaikust. Kogemus on näidanud, et kui Noorsand vait on, siis on tark teha ennatlikke järeldusi, sest sul on alati õigus, et miskit ta korraldamas on.