Isa blogi: “Kas sa ise ei pea imelikuks, et sa isegi ei palunud mu ehteid näha, millele ma täna sada eurot kulutasin?!”

07.07.2016

Just sellise küsimuse esitas mulle eile Esileedi. Loomulikult teeb tema sellest oma järeldusi, et kui ei tahtnud ehteid näha, siis järelikult ei hooli ma millestki, mida ta teeb! Ta võib meil olla vahel paras dramaqueen.

Mina tegin selle küsimuse peale suured silmad ja võisin puhtsüdamlikult öelda, et tõepoolest, mind ei huvita absoluutselt need ehted, mis ta endale ostis. Ei huvita sellepärast, et mind ei huvita ehted. Ta oleks sama reaktsiooni saanud ka siis, kui ta oleks mulle teatanud, et ta ostis kahekümne euro juuksehooldusvahendeid, või viie euro eest vatitikke. Kui ta vahel teeb selliseid väljaminekuid, kui ta ostab ehteid või endale riideid, siis ta tuleb alati õhinal minu juurde ja demonstreerib ostetut ja ma luban, et ma püüan teeselda, et need ostud mind huvitavad, kui tegelikult ma suren sisimas vaikselt.

Mind ei huvita need ehted sellepärast, et minu jaoks on need lihtsalt kulinad. Asjad, mida naised kõrva riputavad ja sõrme torkavad. See oleks sama, kui ma tuleks koju ja oleksin pettunud, et Esileedi ei lenda peale, et uurida seda uut lambipirni, mis ma poest ostsin. Kuid ma ei solvuks, kui ta seda vaatama ei tuleks. Vastupidi, ma täiesti mõistaksin teda. Ma kirjutasin kunagi, et ma vihkan šopingutel käimist ja minu jaoks on ostetud asjade kodus üle vaatamine üks osa sellest. Kokkuvõtteks- kui see ostetud asi ei ole otseselt mulle, või kui see ei ole tehnika vidin, siis ma tõesti ei suuda selle üle elevil olla. Siia alla käivad kõik ehted, lasteriided ja muud üliigavad asjad. Ostetud ehteid võib mulle näidata täna õhtul, kui ta need endale külge paneb, kui me pulma läheme.

Teine asi, mida sellest nädalast saab välja tuua, on see, et ma tegin Noorsandile üllatuse ja me käisime temaga esimest korda automaatautopesulas. Esileedi arvas, et äkki on veel liiga vara, aga mida ta ka teab. Noorsand on väga suur tehnika fänn ja kui millelgi on mootor, mille jõul see edasi liigub, siis on tema käpp. Selliseid kriteeriumid silmas pidades peaks automaatpesula olema ideaalne koht, sest seal on kõike- vett, mootor, liikuvad osad, suured harjad, mis üle auto käivad. Ideaalne.

Noh, mitte päris. Pakun, et need olid tema elu kõige pingelisemad ja ärevamad kaheksa minutit (või kui pikalt iganes see pesu kestab). Selle asemel, et vaadata, kui lahedalt need veejoad ja harjad autot kasivad, vaatas tema hirmunud pilgul, kuidas vesi autole kahises ja tapjaharjad temast paarikümne sentimeetri kaugusel oma tööd tegid. Suurte ehmunud silmadega vaatas ta aknast välja ja muudkui korrutas mulle, et “issi, lähme nüüd välja” ja mu süda tahtis lõhkeda kaastundest, kuid me ei saanud ju keset pesu ära minna. Nii ma siis silitasin ta pead ja korrutasin, et ma olen siin samas.

Mul on alati kombeks, kui Noorsand midagi kardab, öelda, et ära karda. Kuid Esileedi on mul selle ära keelanud ning ma ei tohi enam selliseid hirmsaid sõnu kasutada. Nüüd ma pean hirmu puhul ütlema, et ma saan aru, et ta kardab ja on täiesti ok karta, kuid isa on siin samas ja kaitseb teda. Mina oma talupojamõistusega ise neil eriti suurt vahet ei teeks, kuid Esileedi, kes on meie pere ainuke magister, on end sel teemal eriti kurssi viinud. Kui öelda lapsele, et ära karda, siis see tekitab temas tunde, et ta teeb midagi valesti ja hakkab enda hirme varjama ja sissepoole elama. Nojah, tundub loogiline, kuid ma taban end siiski ütlemas, et “ära karda” või “ära nuta”. Püüan end parandada.

Kaksikutel midagi erilist siin juhtunud pole. Nad on olnud suurepärased. Nüüd, kus neil aina hambaid tuleb (Vennasel nüüdseks neid neli ja Piigal kaks), ei ole see meie elu eriti sassi löönud. Õnneks tulevad need võrdlemisi valutult. Eks nad natuke virilamad on tavapärasest neil päevadel, kuid ei midagi hullu.

Hull on see, kuidas nad on hakanud mind mööda elamist jälitama. Kuna nad oskavad mõlemad nüüd roomata ja teevad seda väga nobedalt, siis terve aeg, mis ma kodus olen, on nad sabas. Õnneks on meil välisustel kõrged uksepiidad (nagu pildil näha), mis nende hoo maha võtab. Siis jälitavad nad mind häälega, ehk nad jauravad seal ukse peal seni, kuni ma tagasi tulen. Aga noh, eks see ole ikka tore, kui on keegi, kes arvab sinu seltskonnast nii palju ja keegi, kes sind alati tagasi ootab.