Isa blogi: kõik läks nii nagu alati — kõik läks valesti

12.05.2016

Möödunud nädal pidi olema selline rahulik, vaikselt võtmise nädal, sest Esileedi õde tuli meile Saksamaalt nädalaks külla. Aga ei olnud rahulik. Kohe üldse mitte.

Rahulik pidi olema minu jaoks selles mõttes, et ma jõuaksin lõpuks ometi ära teha kõik need toimetused, mida ma laste kõrvalt kuidagi tehtud ei saa. Kuid läks nii nagu alati — valesti, sest kaks last kolmest otsustas selle aasta kõige kuumematel päevadel põhjalikult haigeks jääda.

Ma teadsin juba Noorsandi haigestumise ööl, et kuri on karjas, kui ta öösel ninaga luristama hakkas. Naljakas, et kõik tema viirushaigused algavad ühte moodi — õhtul läheb voodisse, nagu ta seda iga päev teeb ja ühel hetkel hakkab üks suur luristamine pihta, mis ühel hetkel päädib nutuga.

Tänaseks on kõrge palavik, nohu ja köha kestnud juba viis päeva ja see tähendab ka seda, et Noorsand on tavapärasest palju liibuvam ning kõik mu riided on tatiga kokku tehtud, sest ega ta ei jõua ju iga nuuskamise jaoks taskurätikut tooma minna, kui seda sama asja saab teha vaikselt isa t-särki nina peites.

Kujutan ette, kui meil poleks seda inglit Saksamaalt abiks koristamisel, söögitegemisel ja lastehoidmisel, oleks meie põrand ühtlase salvrätikute nutsakatega kaetud, sest neil hetkedel, kui Noorsand enda nina minu riietesse ei pühi, teeb ta seda salvrätti ja iga salvrätt kõlbab vaid üheks korraks. Ta pole veel nuuskamise imelist kunsti selgeks saanud ja tema nuuskamine näeb välja vaid nina tupsutamisena, mis omakorda tähendab, et seda tuleb taas teha iga paari minuti tagant ja iga kord uude paberisse.

Kõige enam pelgasime, et kui üks kaksikutest peaks haigeks jääma, või mis veel hullem, mõlemad, siis läheb olemine keeruliseks, kuna öine uneaeg väheneks olematuks. Piiga seda hirmu ei jaganud ja nüüd vahibki oma õnnetute uppunud silmadega kaugusesse, iga paari minuti tagant aevastades ja köhides. Vennase immuunsus on seni laitmatult toiminud ning haigusele keelt näidanud ja mul on tunne, et tema ei jää haigeks lihtsalt sellepärast, et ta ei ole nõus haigeks jääma, sest haigeks jäädes kaob isu ning tema isu on ohjeldamatu. Hetkel tundub suisa, et ta sööb praegu rohkem kui Noorsand, kes on haige.

Paar nädalat tagasi tutvustasime kaksikutele esimest korda tahket toitu. Vennas võib süüa nii kaua, kuni söötja on nõus teda söötma. Isegi need ampsudevahelised pausid, kui lusikas tuleb tagasi purki pista, et järgmine amps teele panna, on tema jaoks liiga pikad ja need tuleb hädakisaga ära täita. Piiga aga vastupidi, hoolitseb enda figuuri eest juba praegu ning ei arva tahkest toidust midagi. Teeb nägusid ja iga ampsu järel püüab võimalikult palju suust välja poetada. Enamus püreesid oleme hetkel neile ise valmistanud ja Salvest, kes viskas enda beebitoitudest suhkru ja soola välja, läheb ka hästi. Eriti õunapüree näol, mida tuleb muretseda topelt, sest lisaks kaksikutele pretendeerivad sellele ka meie pere täiskasvanud ja Noorsand. Need püreed, mida Esileedi ise valmistab brokolist, suvikõrvitsast ja lillkapsast, neile ei ole ma konkurentsi täheldanud.

Kõik see toidumajandus tuletas mulle lihtsalt jälle meelde, kui räpane see pisikeste laste söömine on. Juba praegu, kui Esileedi neid ise toidab, on nad söömise järel justkui püreesse kastetud. Mis saab siis, kui nad hakkavad lusikat enda kätte nõudma? Me pidime eelmisest kodust suisa välja kolima, sest me ei jõudnud enam Noorsandi söömise tagajärgi koristada. Nüüd on meil oma väike aed, kus me saame Noorsandi õue akna taha sööma tõsta ja kõik, mis maha pudeneb, läheb sipelgatele. Talvel on keerulisem, sest väljas on külm, aga noh, sööbki kiiremini.

Raskeim osa haige väikese lapse vanemale on see pidev kaastunne. Nii hale on vaadata, kuidas Noorsand põse vastu akent surub, kui ta vaatab õues arutult ringi jooksvat naabripoissi. Kuidas ma pean talle iga päev valetama, et homme lähme õue. Ma ei arva, et haigena ei tohiks väljas käia, aga Noorsand ei oska lihtsalt välja minna, vaid tema idee vaiskelt väljas olemisest on terve aeg joosta, või seista ja jääpurikaid limpsida. Praegu meil räästa küljes jääpurikaid ei ole, siis kukub see tegevus ära ja jääbki ainult jooksmine ning kevadtuul, lõõskav päike ning higine nahk ja see ei ole haigele lapsele parim kooslus. Lihtsalt nii kahju oli vaadata, kuidas tal oli päevi valus köhida ja kuidas ta soovis lihtsalt lähedust ja ohjeldamatult Mašat ja karu. Viimasel puhul hakkas mul endast hale, et ma seda multikat koos pojaga vaatama pean, sest Maša on kohutav inimene. Mõni ime, et ta vanemad on ei tea kuhu põgenenud.

Seega see potentsiaalselt produktiivne nädal ei olnud nii asjalik, kui soovinuks. Kaks suurt asja jäi veel, mis ma soovinuks ära teha – mõlemad aia heakorratöödega seotud ja paksule mehele tüütud, sest eeldavad tundide kaupa kummardamist ja kükitamist. Neid on ka keeruline teha, kui õnnetu näoga Noorsand pidevalt kaisus olles salaja enda kolle mu riietesse peidab. Kuid ega ma kurda. Mul on hea meel talle olemas olla ja hoolimata süümepiinadest, et muud toimetused tegemata jäävad, on mul nii hea meel, et ta just mulle kurta tahab ning mu kaisus palavikku taluda soovib.