Isa blogi: vaikselt poetan neid riiulitele, et poe töötajatel oleks ikka üllatusi ning nad leiaksid sokke konservide vahelt ja pudeleid külmaletist – a mida henry teeb?

Isa blogi: vaikselt poetan neid riiulitele, et poe töötajatel oleks ikka üllatusi ning nad leiaksid sokke konservide vahelt ja pudeleid külmaletist

14.04 2016

3d827570f4506e0f58-74232981Mäletan, et enne, kui kaksikud meie perre tulid ja Noorsand haige oli, oli see keeruline aeg — lapson viril, miski ei sobi, pidev tati pühkimine, köha. Kui ma nüüd tagantjärgi vaatan, siis tuleb tahtmatult muie suule, sest hetkel on viiruse endale külge noppinud kõik kolm meie last.

Ma ei tea, kust me selle saime. Ma võin vaid aimata. Ning jah, Kati, ma räägin sinust. Kuid, kui me ei saanud seda Katilt, võisime selle saada poes, sest Noorsand peab poes kõik asjad vähemalt korra mulle kärusse tooma ja seega kõike puutuma. Hüppab hetkega enda autokabiinist välja, mis on poekäru külge ehitatud, jookseb eemale ja naaseb nii mitme tootega, kui talle sülle mahtus, mille otstarbest tal aimugi pole. Asetab need asjaliku näoga korvi ja supsti on ta enda auto kabiinis tagasi. Ma ei saa kohe asju ka välja tõsta, sest iga natukese aja tagant upitab ta end kabiinist välja, et olla veendunud, et tema tooted on kenasti korvis. Ma siis vaikselt poetan neid riiulite vahele, et poe töötajatel oleks ikka üllatusi ning nad leiaksid sokke konservide vahelt ja pudeleid külmaletist.

Kui analüüsida, mida ta viimasel retkel üritas korvi poetada, siis mul ei ole tõesti mitte midagi teha 10 paki rohelise terapipraga, kolme paki lahustuva kakaoga, nelja paki ühekordsete nõudega, ega hunniku kondoomidega. Ma ei tea. Võib olla see viimane toode oli Noorsandi vihje, et aitab küll.

Tulles tagasi haiguse juurde, siis tüütuim osa käesolevast haigusest on nohu. Kui Esileedi teatas mulle, et lapsed on haiged, siis ma mõtlesin, et mis seal ikka, küll hakkama saame. Lihtsalt ei tohi teiste lastega mängima saata. Kuid ühe pisiasja ma sel hetkel unustasin. Nimelt lapsed ei ole haiged vaid siis, kui nad teiste lastega mängida tahavad. Nad on haiged ka öösiti, mis on eriti tüütu. Kui laps on harjunud magama lutiga, siis seda on nohuga väga keeruline teha, kuna õhku jääb väheks. Mis tähendab, et laps ärkab suure kisaga, mis omakorda äratab ka kõik teised üles. Ma ei tea, mis värk nende lastega on, kuid nad ei ärka kunagi lihtsalt niisama üles, vaid alati nutuga. Võiks ju olla inimene ja õrnalt toksata õlga, et kuule, kõht on maru tühi, või, et ole hea nuuska mu nina ära. Ei. Ainult nutuga.

Meil on üks täiesti eraldi riiul tekitatud, kus on karpide viisi salvrätikuid, elektriline ninapump, üks toru, mille kaudu saab ninast tatti imeda (kes iganes selle leiutas oli geenius ja väga rõveda fantaasiaga), ampullid füsiloogilise lahusega ja peanaha masseerija. Teil võis tekkida õigustatud küsimus, et mida teeb peanaha masseerija nohuriiulil. Mul tekkis ka, sest ma arvasin, et äkki on peanaha stimuleerimine kuidagi abiks raviprotsessi kiirenemisel. Nii ma siis küsisin Esileedilt, miks see seal on ja ta vastas, et sellepärast, et see mahtus sinna. Loogiline. Nohuga mitte mingit pistmist.

Ka on keeruline kolme haige lapsega, sest haige laps tahab tähelepanu ja lähedust ning parim koht selle saamiseks on süles, kuid kahekesi kolme last süles hoida on üpriski keeruline. Eriti, kui ei ole võimalik kogu aeg seda teha, sest elu tahab ka elamist. Vahetevahel sooviks luksust, et käia vetsus, või söömas, või midagi muud isekat. Lastel on nagu mingi andur küljes, mis tunnetab ära, kui vanemal vetsuvajadus peale tuleb, sest just siis nad poevad võimalikult sügavale kaissu või hakkavad kallistama. Kuidas sa siis lükkad selle limase, köhiva, uppunud silmadega ime enda sülest maha. Paned silmad kinni ja püüad mõelda muudele asjadele nagu suvi, wc, maakodu, wc, homne sõbra sünnipäev, wc. Ilmselgelt tuleb teha valik, kas lasta end täis, või kannatada 30 sekundit haige lapse nuttu ning kiiresti libistad selle tatise olevuse enda küljest diivanile, raputad kasutatud salvrätid seljast põrandale ning lähed kajava nutu saatel omi asju tegema.

Kuid õnneks ei paista see viirus, mis meil siin laastustööd teeb, olevat see hirmus, mis hetkel ka ringi käib, mille tagajärjel on kurgud tulivalusad ja palavik taevas. Õnneks on olnud palavik mõõdukas ja peamiseks sümptomiks on olnud nohu. Nii siis me Esileediga võistlemegi, kumb öösel vähem magada saab. Hetkel on Esileedi pikalt ees, kuid meie võistlus pole ka eriti aus, sest tema kantseldab kahte last, kes talt öö otsa rinnast lohutust ja süüa otsivad. Minu hallata on Noorsand, kes on isegi magades pahas tujus ja öö otsa seletab läbi une midagi ja iga mingi aja tagant nuttes üles ärkab. Mina teda enda rinnaga lohutada ei saa. Hirmutada saan, lohutada mitte. Seega, võtan ta sügavale kaissu ja nii me hommikuni väikeste nutupausidega, ninanuuskmistega ning kraadimisega ühes poosis magamegi. Hommikuti, kui ta rõõmsalt ärkab ja alumisele korrusele nõudma hakkab, püüan mina enda jäsemeid liikuma saada ja kaela raksutada, sest pikki tunde ühes poosis maganud ei ole ma ammu. Viimati siis, kui Esileediga alles flirtimise periood olid. Siis ma magasin ka ühes poosis, sest kuidas ma äratan ta lihtsalt sellepärast, et mul on vaja poosi muuta. Kannatasin hommikuni.

Kuid hea on see, et Noorsandi haigus hakkas eile juba vaikselt taanduma ja ta korra isegi naeratas. See reetis. Loodan, et teie pere püsib tervena ja kui püsib, või on väga harva haige, siis jagage enda meetodeid, kuidas te regulaarselt haiguseid ennetate. Me oleme ka harva haiged, kuid meie peamine ennetusviis on hoiduda lasterikastest kohtadest gripihooajal.

Sulle võivad meeldida ka need postitused:

Eelmine postitus Järgmine postitus

2 kommentaari

  • Katja

    14.04.2016 at 11:17

    Oeh, sa ei tea veel pooli asju… Oota, kuni esimene lasteaeda läheb, siis alles läheb tõeline pull lahti. Ja seda augusti lõpust juuni alguseni. Sõna otseses mõttes…. Lapsevanema elu on vahel räigelt raske, eriti väikelastehooajal.

  • Reeli

    14.04.2016 at 12:07

    Meil on vedanud. Tütar 2a ja 4 kuud noor, haige on olnud kokku kolm korda, korra oli nohu paar päeva, korra olime haiglas, sest teda tabas nn kolmepäevapalavik, tõenäoliselt sai selle kuskilt mängutoast või mänguväljakult ja korra oli nüüd märtsis palavik ja kurk haige. Tema oli haige 2 päeva, mina see eest 2 nädalat. Hea immuunsus vist. Ennetavalt ei tee väga midagi. Sööb puuvilju ja marju, lisavitamiine sööb vaid d-vitamiini näol ja seda ka mitte iga päev. Ma tean, et osad tuttavad vaatavad mind viltu, et ma vitamiine ei topi talle ja haigused olen lasknud tal endal ära põdeda. Kõik vajalikud asjad on olemas ja valmis, kui vaja. Aga kui ta nohus oli, siis ainus, mis tegin, oli rhinomeriga nina tatist puhastamine. Palavik oli 38,1-38,2, see ei vajanud alandamist. Kurguga nüüd oli tal veidi köha, siis kasutasin astelpajuõli kurgule ja inhalaatoriga tegin auru ja köha nagu päris köhana ei tekkinud. Ja noh kolmepäevapalavik lennutas meid haiglasse, sest palavikualandajad ei toiminud. Ma ei kujuta ette millest sõltub, kui palju lapsed haiged on. Me saame igapäevaselt teiste lastega kokku, käime batuudikeskustes ja mängutubades. Kui kellelgi on nina tatine või köhapoeg, siis ma eemale otseselt ei hoia. Ja sellise stiiliga oli plikauss esimest korda tõbine peale 1a sünnipäeva. Kiiret paranemist teie põnnidele, varsti õnneks peaks see tatiste ilmade hooaeg läbi olema 🙂

Jäta kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga