Isa blogi: Enne kui ma jõudsin midagi öelda, jooksid nad karjudes enda hoovi: „Emmeee, ta lõhkus meie teise palli ka ära!“ – a mida henry teeb?

Isa blogi: Enne kui ma jõudsin midagi öelda, jooksid nad karjudes enda hoovi: „Emmeee, ta lõhkus meie teise palli ka ära!“

30.07 2015

9364e55b9cc8d7c433-72028513Ma ei ole maailma parim esimese mulje jätja. Kuid ometi võiks uude kohta kolides anda endast parima, et naabritele hea tunne jääks. Täiskasvanutega mul selles erilisi probleeme ei ole, sest ma olen suur teretaja. Lapsest saadik on mind üles kasvatatud austamaks vanemaid ja tervitama kõiki, keda ma tunnen.

Uude elamisse kolides avastasin ma enda heameeleks, et kogu alevik on täis lapsi ja see tähendab, et Noorsandil võib see olla ideaalne koht, kus kasvada.

Ma olen alati lastega ühise keele leidnud, sest ma veedan sada korda parema meelega lastega palli taga ajades, kui täiskasvanutega veini juues ja tähtsatest asjadest rääkides. Kuid ma olen suur habemega mees ja on täiesti mõistetav, et lapsed pelgavad mind esialgu ja seepärast on väga oluline just esmamulje minuga suhtlemisel. Ma siis ka alati püüan, et mu kontakt lastega oleks sõbralik ja mänguline. Kuid alati ei kuku see kahjuks plaanitult välja.

Esimesel nädalal, kui me siia kolisime, mängisid lapsed maja ees tänaval õhupalliga. Kaks imearmast väikest tüdrukut, kes olid riietatud roosasse, viskasid enda roosat õhupalli taevapoole. Tavaliselt mulle võõraste laste naer ei meeldi. Nutt ka mitte. Aga me olime just kolinud, ma seisin maja ees ning pühkisin harjaga auto ümbert meie päris oma kiviparketti ning sellisel kaunil päeval oli laste naer minu kogemust ainult rikastamas.

Äkki oli ootamatu tuuleiil õhupallile tuule alla võtnud ja kandis selle minu suunas. See jäi seisma paari meetri kaugusel ja õnnetute nägudega tüdrukud jäid minu suunas vaatama. Ütlesin, et ärgu kartku ja tulgu võtku oma õhupall ära. Korraliku treeningu saanud lapsed, keda oli usutavasti õpetatud võõraste meeste kutsele mitte reageerima, seisid liikumatult tänaval ja vaatasid ainiti palli poole.

Naeratasin mõistvalt, kummardasin palli poole, et see neile edasi anda ja nii kui ma palli puudutasin, läks see pauguga katki. Tüdrukutel jäi ehmatusest suu lahti, sest nende silmis lõhkusin mina nende mänguasja ära.

Paarkümmend minutit hiljem olid nad kusagilt saanud uue õhupalli, millega nad uuesti tänaval mängides aega veetsid. Hüüdsin neile naljatades, et olgu nüüd ettevaatlikumad, muidu ma lõhun selle ka ära. Järgmisel hetkel oli see taas neil käest lennanud ja maandus mu jalgade ees. Õrnalt-õrnalt võtsin palli maast enda käte vahele, et see tüdrukutele tagasi anda, kui see taas pauguga katki läks. Mis toimub?!

Enne kui ma jõudsin midagi öelda, jooksid nad karjudes enda hoovi: „Emmeee, ta lõhkus meie teise palli ka ära!“. Normaalne reaktsioon oleks ju jääda kohale ja seletada, mis juhtus, kuid mina läksin kiirelt tuppa, et mitte tegelda sellega, et seletada emale, et ma ei teinud seda meelega.

Paar päeva hiljem mängisid need samad tüdrukud meie naabri aias. Üks nende lemmik mänge on hüpata batuudil ja visata hüppamise käigus üksteisele palli. Istusin terrassil ja nautisin äsja niidetud muru lõhna. Järsku oli see pall, millega tüdrukud batuudil mängisid, maandunud meie hoovis. Laste hüppamine seiskus ja nad seisid seal ning ootasid, et ma palli neile üle aia viskaks. Tõusin toolilt ja kuulsin poole kõrvaga, kuidas üks tüdrukutest vaikselt sosistas: „Tema lõhkuski meie õhupallid ära“.

Ma ei teinud ju seda meelega. Õnneks on nüüd mul hea võimalus ennast kogukonna laste ees heastada ja viskan palli neile tagasi. Kuid minnes ülemeelikuks, otsustasin palli jalaga neile tagasi lüüa. Ja mitte ainult jalaga, vaid lüüa pall selja taha üle pea, et lisada löögile väheke efektsust.

Seisingi seljaga laste poole, viskasin palli õhku, et see lastele tagasi lüüa, kuid selle asemel, et see selja taga hoovis maanduks, tabasin ma palli valesti ja lõin selle hoopis ette poole ning see maandus mitu hoovi edasi. Ma kujutan ette, et tõenäoliselt see tundus, et ma tahtsingi palli sinna lüüa, sest seisin ma ju näoga selles suunas. Igal juhul, enne, kui ma vabandada jõudsin, jooksid ehmunud tüdrukud juba batuudi pealt minema.

Nädal hiljem oli mul võimalus enda mainet parandada. Meie vastas majas elab minu endine kursavend, kes kannab pea sama uhket habet, kui ma isegi. Tal on poeg, kelle silmis olen mina päris lahe ja naljakas mees. Tema arust on hästi naljakas, kui ma teda ehmatan ja mängin, et saan ta kohe kätte. Nad käivad meil tihti mängimas ja Noorsand on tema kõige suurem fänn. Ta oleks nõus kõik enda mänguasjad talle loovutama, kui kursavenna poeg ainult temaga mängima tuleks. Isegi oma lemmiku rohelise teo.

Sellel kenal päeval seisiski kursavenna poeg nende kahe tüdrukuga tänavaristil. Jalutasin just Noorsandiga mööda teed, kui mõtlesin, et see oleks päris naljakas, kui ma kursavenna poega kergelt ehmatan. Jõudsin seltskonnani, kes seisis meie poole seljaga ja võtsin lõvimöirge saatel kursavenna poja endale sülle ja viskasin ta õhku. Tavaliselt, kui ma seda teen, järgneb sellele suur naerupahvatus ja palved, et „tee veel, tee veel“.

Seekord mitte. Ma oleks nagu puunoti sülle võtnud, sest ei tulnud sealt mitte piuksugi. Panin kursavenna poja maha ja tögasin naljaga, et “noh, tüdrukute ees ei kõlba kiljuda?“, kui ma mõistsin enda eksitust, sest see ei olnud kursavenna poeg, vaid minu jaoks täiesti võõras laps. Seljatagant näevad kõik viie-aastased ühesugused. Seal ta seisis, silmad suured ja nägu ehmunud, nagu oleks keegi ta mahlapulga ära söönud.

Vabandasin veel laste ees ja püüdsin seletada, et ma mõtlesin, et ta on mu kursavenna poeg, aga nad vist ei kuulnud, sest kolmekesi jooksid nad tulistvalu minust kaugemale.

Esmamulje on oluline ja siin külas on vähemalt kaks last, kelle silmis ma olen palle lõhkuv ehmataja. See ei ole väga hea viis endast esimese mulje jätmisel. Vaevalt, et ma ka nende ema silmis eriti tore tundun. Eks ma tulevikus püüan asja heastada, kuid arvestades senist asjade käiku, lõpeb see heastamine tõenäoliselt lähenemiskeeluga.

Sulle võivad meeldida ka need postitused:

Eelmine postitus Järgmine postitus

Jäta kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga